Leo Kunnas loodab, et eestlased on saanud 1939. aasta hääletust alistumisest hea õppetunni ning see ei kordu enam kunagi.Foto: Heiko Kruusi
Inimesed
19. veebruar 2015, 16:38

Leo Kunnas: parem sõdida oma mundris kui hiljem teiste eest (18)

Reedel kinodesse jõudva Elmo Nüganeni mastaapse sõjafilmi „1944” stsenarist Leo Kunnas ütleb, et kuigi värske linateos on eelkõige mõeldud vaatamiseks eestlastele, on lugu iseenesest universaalne.

Filmi produtsendid Kristian Taska ja Maria Avdjuško pöördusid kirjanikust erusõjaväelase Kunnase poole 2011. aasta detsembris ning mõne kuuga saigi ideekavand valmis. Et Kunnasel tuli filmi tehes lugu mitu korda ümber kirjutada, näitab seegi, et 2013. aasta oktoobris üles võetud filmi teise poole filmimisel läks käiku stsenaariumi viies versioon ning mullu juulis ja augustis üles võetud esimese poole aluseks olid stsenaariumi seitsmes ja kaheksas versioon.

„Filmis näitame üksikuid jalaväerühmasid. See on pilt, mida vaataja suudab haarata. Ega siis vaatajat ei huvita suured mastaabid, vaid ikkagi see, kuidas inimesed ja tegelased nii lahingusituatsioonides kui ka kõikjal mujal tegutsevad. See on see, mis korda läheb,” avab stsenarist uue filmi tausta.

Erakordne on „1944” juba kas või selle poolest, et Eesti ajaloo üht raskemat aastat näidatakse esmalt Saksa armees sõdiva eestlase ja seejärel Punaväes sõdiva eestlase silme läbi. Selline otsus langetati kohe filmitegemise alguses, tunnistab Kunnas. Ta usub, et Saksa sõjaväes ja Punaväes teeninud eestlastest veteranide vahel on võimalik leppimine või vähemalt teatud üksteise mõistmine.

Täpselt nädal tagasi kogunesidki uut filmi eriseansile vaatama paarkümmend mõlemal poolel sõdinud veterani ning ka soomepoisid. „Nende tagasiside oli positiivne. See, kuidas eri pooltel sõdinud veteranid omavahel läbi saavad, on üsna individuaalne. Mõned käivad rohkem läbi, teised vähem. Palju on ju ka mehi, kes on olnud mitmes armees. Mul isiklikultki on veteranide hulgas mitu pikaajalist tuttavat, kes on esmalt olnud Saksa poolel, siis läinud koju ja võetud pärast Punaarmeesse,” räägib Kunnas.

Et leppimine on võimalik, näitas 2004. aasta, kui Punaarmee Eesti korpuse veteranid panid pärja Sinimägede lahingu 60. aastapäeva mälestamisel. Filmis „1944” on üks kõnekamaid hetki olukord, kus eestlased, mõistnud, et vastaspoolelgi sõdivad rahvuskaaslased, jätavad sõdimise pooleli. Kunnas selgitab, et pealtnägijate kirjeldused kinnitavad samuti sarnast vähemotiveeritust. Oli ka erandeid, näiteks Nikolai Trankmanni juhitud Laskurkorpuse 7. diviisi 27. polgu sõjakuriteod. „Igas armees on sõjakuritegusid, aga enamik eestlasi olid mõlemal poolel 95 või 98 protsendi ulatuses tavalised eesti mehed. Ideoloogiliselt motiveeritud võitlejaid oli ikkagi väga vähe,” teab Kunnas.

Suured kaotused

„1944” räägib sama aasta sõjasündmustest Eestis, lugu algab juulis Sinimägede lahingutega ja lõpeb novembri lõpus Sõrve sääre lahingutega. Kunnase sõnul on filmi kui terviku kandev idee see, et eestlased ei peaks enam kunagi eestlaste vastu sõdima. „Sellisesse olukorda ei tasu sattuda. Parem on ikkagi välja astuda oma lipu eest, oma mundris, kui jätta see lihtsalt teiste teha. Mida väiksem riik, seda rohkem peab pingutama, et olla üldse ajaloo subjekt. Väga kerge on sattuda ajaloo objektiks. Pärast allaandmist 1939. aastal oli Eesti ajaloo objekt. Ta ei olnud enam kuni iseseisvuse taastamiseni sisuliselt ajaloo subjekt. Ta ei otsustanud ise oma valikutega tuleviku või millegi muu üle. Tähtis on, et me ei satuks enam sellisesse olukorda,” toob Kunnas välja filmi varjatud sõnumi. „1944” ei näita seda propagandistlikul kombel. Aga Kunnas usub, et filmi sõnumiteni peakski vaataja delikaatselt juhtima.

Kunnase hinnangul oli mõlemale poolele sõdima sattumine paljuski 1939. aastal toimunu tagajärg ja kogu toonane mõtteviis, et säästetakse rahvast, ei satuta sõtta jne ei toiminud. „Pigem vastupidi. Meie kaotused olid ju väga suured. Filmiraamatu tarvis tudeerisin ajalooraamatuid. Seppo Zetterberg on arvutanud Eesti kaotusteks umbes 300 000 inimest. Kõik see kokku teeb iga neljanda Eesti elaniku. Meil on võrdlusmoment Soomega, kes ei alistunud ja kaotas ainult 91 000 inimest. Kõigele lisaks kaotasime meie nii vabaduse kui ka iseseisvuse,” nendib ta.

Kas aga Eesti oli valmis ennast 1939. aastal kaitsma? Kunnase sõnul ei saa küll öelda, et Konstantin Pätsi režiim oleks riigikaitse eest väga head hoolt kandnud. Päts magas paraku Punaarmee 1930. aastate esimese poole ümberrelvastumise programmi maha. Tolleaegse kaitseväe kolm diviisi oli sõjanduseksperdi hinnangul muidugi vähe. „Saatus on julm ja teatud mõttes irooniline. Kui me võtame sellesama Teise maailmasõja ja vaatame, kui palju kummalgi poolel eestlasi sõdis, siis oli neid Saksa poolel 72 000 ja Punaarmees umbes 55 000,” ütleb Kunnas, viidates sellele, kui paljud mehed võinuks oma lipu all ja oma mundris lahingutes osaleda.

Filmi kahe peategelase, Saksa sõjaväes võidelnud Karli ja Punaarmees võidelnud Jüri rollidelgi on oma sõnum: „Saksa poolel sõdinud mehed tegid teatud määral 1939. aasta allaandmise tasa, ehkki mitte oma mundris. Soomepoiss Vello Salol on selle kohta hea väljend: munder oli vale, aga vaenlane kahtlemata õige.” Kui vaadata Laskurkorpuse olukorda, siis see oli stsenaristi sõnul mõnes mõttes isegi keerulisem.

Meie oma ajalugu

„Me näeme, et ka filmis on Saksa poole võitlejad tegelikult küllalt rõõmsameelsed, nad küll kaotavad, aga samal ajal viskavad Aadu üle nalja. Neil on teatud põhimõtteline rõõmsameelne olek. Punaarmee Eesti korpuse võitlejad on küll võitjate poolel, aga nad ei ole nii rõõmsad, kuna saavad aru, et iga armee on paratamatult selle võimu teenistuses, mille all ta on. Teisel peategelasel, punaarmeelasel Jüril on ikkagi moraalsed kriteeriumid ja väärtused paigas. See ei pane teda ükskõik mida tegema. Filmis on näha, kuidas partorg sunnib teda koputajaks, aga ta lihtsalt ei hakka tolle tahet täitma. Kuskilt jookseb moraalne piir, kust eesti mees üle ei lähe. Ongi kõik, ennem kas või sureb.”

Kas filmis kujutatud lahingustseenid võisid ka tegelikult sellised välja näha? Kunnase sõnul mängis lahingutegevuse kujutamises kõige suuremat rolli võttekoha maastik. „Kui alustada Sinimägede lahingust, siis see oli mastaabilt väga suur. Filmis näitame ühe Punaarmee pataljoni pealetungi tankiroodu toetusel ja seejärel vasturünnakut. Selliseid toimus raskematel päevadel kolm-neli korda päevas. Selleks, et kas või Sinimägede lahingut autentselt kujutada, oleks vaja 10-osalist sarja. Loomulikult umbes sellisena need toimusidki. Kõiki lahinguid püüdsime sõjaväeliselt professionaalselt kujutada,” ütleb Kunnas ning selgitab, et filmimiseks oli ainuvõimalik koht keskpolügoon. Mujal polnuks võimalik kasutada lõhke- ja imitatsioonimaterjale. Teiseks, Sinimägedes lamavad tuhanded mehed mullas ja seal polnuks filmimine kuidagi võimalik. Küll aga annavad ka polügooni künkad sarnase maastikupildi.

Võiks eeldada, et vaevalt oli filmitegijatel aimu, et „1944” jõuab kinodesse ajal, mil julgeolekuolukord on Euroopas nii pingeline. Kunnas aga nendib, et teda praegune olukord ei üllata, sest julgeolekuolukord on keeruline juba Vladimir Putini võimuletulekust saadik. Paraku leidub neidki, kes arvavad, et ehk ei ole paljude jaoks tundliku filmi linastumiseks praegu parim aeg. Võib ju Venemaa selle filmi võtta uue propagandarünnaku aluseks. „Tahaks täitsa huviga näha, mis oleks see vaatenurk, kuidas Venemaa saaks seda filmi rünnata. Ega kätt ette ei saa panna. Aga ega sellepärast ei saa jätta filmi tegemata. Me näeme oma ajalugu, nagu me näeme. Ja meie eesmärk on oma ajalookäsitlust edasi anda,” arutleb erusõjaväelane ning lisab, et lõpuks päästsid sõja Molotovi-Ribbentropi paktiga valla ju Venemaa ja Saksamaa.

Kunnase sõnul on filmi „1944” puhul tegemist universaalse filmiga. „Aga loomulikult on see tehtud eelkõige eestlastele. Samas on see mõeldud ka maailmale, et näidata meie ajalookäsitlust. Meil ei ole Teise maailmasõja kummagi osapoolega väga palju ühist ega pistmist. Me ei pea ka nende käsitlust jälgima.”

---------------------------------------------

Kriitiline Kunnas

Sõjanduseksperdina kirjutab Leo Kunnas järjepidevalt artikleid Eesti kaitseväe kohta. Praegune olukord paneb teda tõsiselt muretsema. Probleeme on nii NATO-l kui ka Eestil. „NATO on viimased 15 aastat ette valmistanud ja läbi viinud hoopis teistsuguseid operatsioone. Ta ei ole olnud valmis oma territooriumi kaitseks,” leiab Kunnas ning lisab, et NATO peab naasma oma territooriumi kaitsmise juurde.

Samamoodi näeb Kunnas tegemata jätmisi Eesti kaitsestruktuurides. Ressursse tuleks kasutada palju tõhusamalt. „Ilmselt peaks riik praegu laenu võtma, et sõjalist riigikaitset tugevdada. Ka olemasolevaid ressursse annaks palju paremini kasutada. Ära tuleks lõpetada kõik tegevused, mis Eesti esmast iseseisvust ei toeta. Näiteks Eesti ostis 44 jalaväe lahingumasinat 138 miljoni euro eest. Soomlased ostsid aga samal ajal samast Hollandist 100 tanki 200 miljoni euro eest. On ju selge, et ressursi ja raha kasutamises ei ole me väga tugevad. See ei ole ratsionaalne rahakulutamine.”

Kunnast teeb murelikuks Putini Venemaa relvastuse moderniseerimise programm. „See on väga põhjalik ja väga laiaulatuslik. Praegused Euroopa Liidu sanktsioonid ja rubla kursi kõikumine seda ei peata. Kolme-nelja aasta pärast on Vene armee hoopis teises, hoopis paremas seisus kui praegu. Me peame sellega lihtsalt arvestama ja sellele vastu astuma, kas meeldib või ei.”

Eesti puhul näeb Kunnas kolme võimelünka, mis tuleks ise või liitlaste abiga kõrvaldada. Vajakajäämisi on soomusmanöövri võimes ehk Eesti peaks endale soetama tanke, samuti keskmaa õhutõrjevõimes ja rannakaitses. Kunnase sõnul on ka kaitsestruktuuri juhtimissüsteem pärast kaitseringkondade kaotamist sassis ja kaitseväge on koomale tõmmatud, lisaks ei parandata võimelünki. „Kaitseministeerium on kasutanud väljendit „jõukohane riigikaitse”. Kellele jõukohane? Mis meil on selle jõukohasega pistmist? Mitte mingit. Kas see jõukohane riigikaitse ongi meie vastus Putini Venemaa relvade moderniseerimisele ja Vene-Ukraina sõjale?”

----------------------------------

„1944”

Sõjafilmis „1944” käsitletakse 1944. aasta sõjasündmusi Eestis. Tegevus hargneb Sinimägede lahingutest juulis kuni Sõrve sääre vallutamiseni Punaarmee poolt novembri lõpus.

Filmi režissöör on Elmo Nüganen, stsenarist Leo Kunnas, operaatorid Rein Kotov ja Mart Taniel, kunstnik Kalju Kivi, monteerija Tambet Tasuja ja produtsent Kristian Taska. Filmis mängivad Kristjan Üksküla, Kaspar Velberg, Maiken Schmidt, Hendrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Priit Pius, Märt Pius, Hendrik Toompere juunior, Gert Raudsep, Mait Malmsten, Peeter Tammearu, Ain Mäeots, Rain Simmul, Kristjan Sarv, Ivo Uukkivi, Andero Ermel ja teised.

---------------------------------

Curriculum vitae

Leo Kunnas on sündinud 14. novembril 1967. aastal Põlva maakonnas Kliima külas.

1984. aastal püüdis ta Nõukogude Liidust põgeneda, aga jäi piiril vahele ja mõisteti vangi.

Põhikooli lõpetas Kunnas Vastseliina keskkoolis. Aastatel 1989–1991 õppis ta Eesti humanitaarinstituudis ja Helsingi ülikoolis ajalugu ja filosoofiat, seejärel Soome riigikaitse kõrgkoolis.

Aastatel 1990–2007 töötas ta kaitsestruktuurides. Ta on olnud kaitsejõudude peastaabi operatiivosakonna ülem ja teeninud 2005. aastal Iraagis USA 1. soomusdiviisi 3. brigaadi lahingugrupi staabi operatiivosakonnas.

Kunnas on ulmekirjanikuna kolmel korral võitnud ulmeauhinna Stalker.

2008. aastal ilmus tema sulest artiklikogumik „Takerdunud rünnak. Eesti riigikaitse võtmeprobleemid ja lahendused”, mullu selle jätkuks „Ukraina häirekell. Takerdunud rünnak II”.

Leo Kunnas on abielus Kaja Kunnasega ning on kolme lapse isa.