Inimesed

Märt Rannamäe: disko on mind toitnud kogu elu (12)

Urmas Vahe, 19. veebruar 2015, 07:00
AINA TÄISKÄIGUL EDASI: «Usun, et ka kõige tühjematel aegadel ei möödunud ainsatki nädalavahetust, kui mind riigi populaarsemates ja vähem populaarsemates tantsukohtades näha poleks olnud,» usub Märt. Foto: Marko Söönurm
Veerandsaja aasta eest raadiodiskorina tuntuks saanud ja vahepeal ka muid asju ajanud Märt Rannamäe pendel on kõikunud sellesse asendisse, et ta alustas oma diskorielu uuesti päris otsast: taas saab tema häält kuulda raadioeetris.

Kui aga võtta silme ette möödunud suvel 50seks saanud elupõlise diskori CV, ega see ilma ühegi laineta kiirtee polegi – siin on sees suuremaid ja väiksemaid auke, nagu üsna rahutus elus olema peabki. Kirjas seisab, et ta võttis esimest korda diskorimikrofoni kätte 1991. aastal Tallinna linnaraadios ja tegi kaks aastat hiljem võimsa hüppe jaama Raadio 2, millele veerandsada aastat tagasi vastast polnud. Igaüks, kes jala selle jaama ukse vahele trügis, oli juba ette tehtud mees, nimi kuulsuste seas.

2004. aastal astus Märt aga ootamatult unelmate paadist välja. Kas ise või tõugati? Oleme jõudnud teemani, mille kohta Märt oskab ajada väga ümmargust juttu. "Inimeste teed võivad lahku viia ka väga mittekohutavalt, ilusti. Asi oli lihtsalt selles, et raadiojaama pehmetele toolidele istusid inimesed, kellel oli tulevikust hoopis teine kontseptsioon. Ja senised võimalusedki – kahjuks ka tegijad – visati üle parda või läksid ise. Lahkus põhimõtteliselt kogu tollane seltskond."

Näiteks Allan Roosileht oli samuti minejate seas, mäletab Märt, paljud teisedki vanemad olijad. "Põhiline tõukaja oli see, et vanemad tegijad olid stuudiotööks valinud pisut vabamad käed, mis tundus uutele noortele natuke liig. Seepärast valisidki vanad sellised töökohad, kuhu nad said kaasa võtta omad reeglid – tundsime end selle jaoks piisavalt pädevatena. Tundub, et me ei eksinud. Tõeks peab võtma sellegi, et kui oled rippunud sama mikrofoni küljes juba 13 aastat, oleks suur ime, kui sa selle aja peale juba iseennast tüüdanud poleks. Rääkimata veel teistest. Mul oli juba ammu paha maitse suhu pugenud."

Väljakutseid tuli uksest ja aknast, Märt ei mõistnud neid algul isegi tagasi tõrjuda. "Tööd oli nii palju, et see tõi majja leiva, selle peale või ja vorsti ning kõrvale joogigi."

Ärksad pead mõtlesid välja igasuguseid uusi diskovorme. Küll läksid moodi igasugused stiilipeod ja muud isesugused plaadimuusikapeod, mille tegemisel oli Märt eriti osav.

Diskoritööd on alati jagunud

"Usun, et ka kõige tühjematel aegadel ei möödunud ainsatki nädalavahetust, kus mind riigi populaarsemates ja vähem populaarsemates tantsukohtades näha poleks olnud. Ehkki suutsin segadusse viia paljud oma tuttavadki, kes kohtudes alustasid reeglina oma jutuajamist sõnadega: millega sa üldse tegeled? Sind pole ju üldse enam näha! Aga võin kätt südamele pannes öelda, et õnne ja rõõmu ehk muusika toomine inimeste õuele on mind tublisti toitnud. Õnneks kestab selline õnne vahendamine tänapäevani. Rahalised vahekorrad jäävad küll aina ahtamaks, sest Eestimaal lihtsalt raha enam pole."

Mingil hetkel sattus Märt Tre Raadiosse – sõbra kutsel, kes juhtus olema raadio tegevjuht Siim Pohlak. "Esimene jutt käis küll rohkem ümber aiaaugu – tulgu ma appi nii nõu ja jõuga, aga midagi konkreetset ei soovitudki. Nüüd olen ühtlasi kaela saanud uhke sildi – erisaadete saatejuht. Pole küll aru saanud, mis võiksid olla Rapla ja Pärnu ümbruses erisaated. Minu meelest on kõik täitsa tavaline raadiotöö."

Vanaks end ei pea

Tre Raadiost on saanud täiesti korraliku saateprogrammiga jaam. "Tegijaid varsti peaaegu paarkümmend. Nende seas näiteks ka Endla teatri näitleja Ahti Puudersell. Nüüd on meil kahes linnas ka sagedused, vanasti oli Tre Raadio puhas netiraadio. Ent sisult on see ikka lokaalne raadio, mis on laotud Rapla ja Pärnu uudistele. Selline vahekord on jäänudki – kui teised ei oska, ei taha või ei saa – eks ma siis ikka poole kohaga aitan."

Vanaks Märt end diskoritöö jaoks ei pea. "Minu teed on alati näidanud õnne valemid. Ning seal on kõigile teada olevalt kirjas kolm mõistet: usk, lootus ja armastus. Usk on kõige tähtsam. Kui see kaob, siis inimesed surevad. Lootus on see, mis meid üldse elus hoiab. Ja armastus – see peab käima kogu aeg. Eks ma nende põhimõtete järgi elangi. Seni on vähemalt rahuldavalt välja tulnud. Vahel isegi hästi, mõnikord väga hästi. Tunnen end kui mitte verinoore, siis päris noore inimesena, kellele pole võõras näiteks house-muusikagi."

Hakkas tegema soovisaadet

Tallinnas ja selle ümbruses on koos Soome jaamadega võimalik kuulata 46 ultralühilainejaama. Neist noorim on alles hiljuti tööle hakanud HIT FM. Selle soovisaate juhi toolile Märt Rannamäe nüüd istubki – eelmisel nädalavahetusel juhatas ta sisse selle jaama esimese soovisaate. Pühapäeviti kella 16 kuulub Märdile neli tundi eetriaega.

Noorimal muusikaraadiol erilist saatefilosoofiat polegi, pigem on see rosolje igast kümnendist – alates 60ndatest tänapäevani välja. "Mängitatakse mõistagi mitte iga näppu juhtuvat pala, vaid ikka parimaid," ei unusta Märt patriootlikult lisamast.

"Meil on ka väike uudistesaade. Aga kõike tuleb minimaalselt, ei raatsi kohe inimesi tüüdata. Põhirõhk on ikkagi muusikal."

Käigu pealt teeb Märt võrdluse lähikonkurentidega. "Retrojaamast ei saa kuulaja teada, kui palju on Türil või Tamulas sooja- või külmakraade. Meie jaamast aga küll. Vahel lisame kogu maailma või Eesti jaoks tähtsa sündmuse ning selle kohta paar lauset. Aga tõesti ainult paar lauset. Kindlasti anname teada, kui on toimunud riigipööre."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee