Kultuurirahva vastlaliug: kangeimad kelgutajad on draamateatris

Kõik see toimus II Estonia maratoni nime all Eesti väidetavalt esimesel bobi- ja kelgurajal. Eesti ilmselt suurima rahvusvahelise kogemusega rajameister Mati Lilliallik oli suutnud kokku ajada täiesti arvestatava, täiesti uue lahendusega raja.

Võistlus oli mitte just olümpialik formaat: rada oli umbes 50 meetrit pikk. Trassi ühes otsas istus sõitja plastkelgule. Iga tiimi jõujuurikad seisid raja teises otsas ning neid ühendas poolesaja meetri pikkune köis. Stardipaugu peale hakati kelku enda poole vedama.

Kaugele oli näha, et võistluste kommentaator oli päris raskelt kallutatud, sest ta küttis hagu vaid ühte ahju – Estonia omasse. Mingil hetkel kaotas ta reaalsusega täiesti sideme, jättes esimesena lõpetanud draamateatri hoopiski tähelepanuta, arvates, et see on juba ringiga maha jäänud.

Tõsi, estoonlased olid võiduks valmistunud juba ammu. Oma maja taha püsti pandud pjedestaalil korraldasid nad isegi austamistseremoonia peaproovi, kusjuures kõrgeimale astmele ei mahtunud loomulikult keegi muu kui Estonia võistkond. Ka kapten Aivar Mäe ei mõistnud võitjatena nimetada kedagi muud kui oma maja rahvast.

Lõpuks kuulutaski kommentaator Estonia võitu ja alguse sai paras segadus: lõputud protestid, dopinguproovide ja muu sarnase klattimised. Kulus aega, kuni rahu maa peale sai ja võidupärg läks siiski draamateatrile. Teise koha sai Estonia teater, kolmanda kultuuriministeerium ja neljanda Eesti Rahvusringhääling.