TAGASI LAPSEPÕLVES: Veel neljapäeval meenutas maestro Eri Klas Õhtulehele oma lapsepõlve mängumaid. Nende hulka kuulus ka Kadrioru staadion, kus ta – klaveritundidest põgenedes – jalgpalli tagus.Foto: TIINA KÕRTSINI
Jaanus Kulli 17. veebruar 2015 07:00
Maestro Eri Klas viibib laupäeva õhtust haiglas arstide hoole all

"Mul on olnud kolm insulti. Kuigi praegu on seis hea ja stabiilne. Aga ikkagi – kolm insulti… Saan ju väga hästi aru, et tänu arstidele olen ma siia ellu tagasi tulnud. Mind on kiirabiga viidud haiglasse siin, Rootsis ja Soomes. Mul on kontserdid jäänud pooleli, Moskvas jäi etendus pooleli. Need ei ole olnud naljakohad. Näiteks eluks ajaks jääb mulle mällu, kuidas mind Oslos kiirabiautosse topiti," meenutas maestro Eri Klas oma elu mustemaid hetki Õhtulehele veel eelmisel neljapäeval. Laupäeva õhtul kukkus maestro kokku ja viidi Mustamäe haiglasse.

"Tohtrid on mind aastaid noominud, et olen olnud liialt rakkes ja teinud tööd mitme mehe eest. Nüüd lõpuks hakkan ma aru saama, et neil on olnud õigus, tuleb pidurit tõmmata. Kuigi eelmine suvi oli veel täis mu juubelikontserte. Ent nüüd tuleb tõesti paus," lubas maestro Eri Klas (75) eelmisel neljapäeval Õhtulehega rääkides.

Selle aasta algul käis Eri taas tervist turgutamas talle juba tuttavas kliinikus Hispaanias. Mullu naasis ta sealt kümme kilo kergemana. Tänavu õnnestus kaotada seitse kilo.

Abikaasa Ariel Klasi arvates võisid just Hispaania kliinikus järsult kaotatud kilod olla üheks põhjuseks, miks maestro laupäeva õhtul Tallinn Arenal toimunud eraüritusel ootamatult taas kokku kukkus ja Mustamäe haigla kardioloogiaosakonna intensiivravi palatisse toimetati.

Pühapäeva õhtuks viidi Eri üle neuroloogiaosakonda. Kuna kukkudes läks paigast ka maestro parem õlg, tehti talle haiglas narkoos ja pandi õlg tagasi paika.

Abikaasa Ariel tunnistas eile õhtul Õhtulehele, et tegelikult on Eri olukord päris keeruline.

"Ega ta seda välja ei ütle. Aga eks ta vigastas kukkudes mitte ainult õlga, vaid ka pead. Mistõttu pole tal praegu kõige selgem jutt ja hääl. Isegi arst ütles, et ta ei saa mulle täna, enne kui kõik analüüsid on tehtud, veel mitte midagi öelda," rääkis Ariel, kes nädala eest samuti Soomes õnnetult kukkus ja mõlemad jalaluud murdis, mistõttu ka on samuti voodiravil ega saa abikaasale haiglas toeks olla.

"Ma pean praegu vaid õnne tänama, et Eri on elus. Sest tal on mäluaugud ja parem pool on tal tuim. Kui ta kellelegi helistab, peab keegi aitama tal numbreid valida. Tohtrid ütlesid vaid niipalju, et alles paari päeva pärast on selge, mis tegelikult juhtus. Et kas see oli põrutus, mis mõne aja pärast korda saab või on ikkagi ajus mingisugune valum. Seda praegu selgitatakse. Igatahes Eri ütles mulle täna, et tal on väga paha olla ja ta ei taha suhelda ega külastajaid."

Kolis hiljuti lapsepõlve Kadriorgu

Möödunud neljapäeval Õhtulehega vesteldes oli Eri heas tujus.

"Ma olen rahul, väga rahul," ei varjanud maestro oma rõõmu viimaste aastate ühest suuremast elumuutusest: kolimisest Merivälja uhkest häärberist tagasi kesklinna, Kadrioruga külgnevasse kvartalisse, kus möödusid tema lapsepõlveaastad.

"Enne elasin ma sealpool raadiomaja," näitas Eri korteri avarast aknast raadiomaja suunas.

"Nüüd elan ma siinpool raadiomaja. Enne elasin Gonsiori nurgal, nüüd aga Kreutzwaldi nurgal. Kadriorus olen ma üles kasvanud ja nüüd olen ma siin jälle tagasi."

Korteri ukse kõrval korvis on punt jalutuskeppe. Kõndimisega on Eril raskusi juba aastaid, ent ometi käib ta iga päev jalutamas – olgu ilm milline tahes.

"Auto müüsin ma maha, naisel on masin niikuinii, mida siin kesklinnas kahega teha," arutles Eri, kelle ajaplaneerijast ei leia päeva, kui tal poleks mõnda ühiskondlikku kohustust. Samas pole seal ühtegi kontserti. Noorena poksiringigi lõhna nuusutanud maestro on aja maha võtnud.

"Enne järjekordset Birgitta festivali mind dirigendipuldis ei näe," lubas Eri. "Vaatame, mis siis saab."

Inimese energiapakk on ometi limiteeritud

Eelmise aasta lõpus Soome presidendi vastuvõttu vaadates pani Eri tähele, kuidas temavanuse põhjanaabrite seas väga tuntud näitleja Antti Litja käest küsiti, et härra Litja, kuidas teil läheb. Eril on selgelt meeles Litja vastus.

""Kuidas ma ütlen: lagunen, aga aeglaselt!"" Millega ma ei taha öelda, et mina laguneks, vastupidi," naeris Eri.

"Aga tööga ma ennast tõesti ei taha ära tappa. Mille jaoks? Ma pigem loen, vaatan televiisorit, jalutan."

Eri tööaastatesse kuuluvad tuhanded kontserdid ja sajad maailmakuulsad orkestrid, mille ees seistes ta ennast jäägitud ja kontsentreeritult muusikale pühendas.

"Nüüd ehk aitab. Isegi suurtel geeniustel on energiapakk limiteeritud. Olen alati mõelnud, et miks suured nimed lähevad maailmast ära nii noorelt. Sest see koorem on sedavõrd suur," pööras maestro jutt korraga tõsiseks.

"Inimene väsib ära ja mul on väga kahju, et sellest aru ei saada. Vaatan neid noori inimesi, kes on ennast ülekoormusega ära tapnud ja olen äärmiselt tänulik arstidele, kes on mulle selgeks teinud, et ma viimaks tööga lõpetaks."

Eri Klas: vähe on tütreid, kes on saanud oma isalt neli korterit ja maja

"Võin oma elule rahus tagasi vaadata, sest olen eluaeg aidanud enda ümber olevaid lähedasi, olen aidanud üles kasvatada oma naiste lapsi ja nende lapselapsi. Sest oma loomult üritan ma olla filantroop. Ehk anda ja toetada," rääkis Eri möödunud nädalal.

Pisut muret teeb Erile vaid tütar Diana esimesest abielust ooperilaulja ja näitleja Nieves Lepaga: "Mina teda ei kritiseeri. Iga inimene elab oma elu. Diana ema oli imeilus naisterahvas, kellesse ma kõrvuni armusin, aga ma ju ei teadnud, et sel naisterahval oli piisavalt vähe ambitsiooni enese kallal vaeva näha, õppida, mistõttu ka tema lauljakarjäär jäi lühiajaliseks. Tal polnudki nagu isu õppida. Nagu ka Dianal. Et oled lihtsalt ilus tüdruk. Aga ei käi need asjad niimoodi."

Eri ohkab ja jätkab: "Peab otsima väga kaugelt mõnda tüdrukut, kes on saanud oma isalt neli korterit ja maja. Ja kõik on maha laristatud.

Kõigepealt, kui Diana esimest korda abiellus, ostsin ma talle kolmetoalise korteri, siis, kui ta uuesti last ootas, ostsin ma talle neljatoalise korteri, Riia mäele. Varsti ootas ta jälle last ja ma ostsin talle viietoalise korteri Annelinnas.

Korraga tahtis ta Tartust ära, et tal pole seal enam tööd ning ma ostsin talle Tallinna turu juurde kuuetoalise korteri. Pärast mida ta ütles, et seal on ümberringi maas vaid süstlad, et ta ei saa seal elada. Ütlesin, et müü see maha ja kinkisin talle Nõmme maja, kus elas omal ajal minu emagi ja kus ma olin elanud Üllega. Üle 20 aasta. Inimesel oli käes Nõmme maja, seitse tuba, aga selle müüs ta samuti maha. Nii et jah, ma olen selline andestaja tüüp ja ega ma seda elu enam muutma ei hakka. Nüüd elab Diana Tartus puuküttega majas."

Eri muigab pisut nukralt: "Ma olen kõigile ähvardavalt öelnud, et teate mis, ma olen nüüd 75aastane. Nüüd hakkan ma enda eest hoolitsema. Siin ongi see minu uus põhimõte, et nüüd hakake iseendale jalgu alla kasvatama. Ma olen kõik teinud, mida veel?"

Südamevalu parteipoliitika pureda sattunud festivali pärast

Eri Klasi ellu kutsutud ja südame külge kasvanud Birgitta festival on toonud maestrole viimasel ajal ka südamevalu. Põhjuseks erastamistants ümber Mustpeade maja, kus ühtlasi tegutseb Birgitta festivali korraldav Tallinna filharmoonia.

"See on juba kolmas kord, kui asi on kohtus ning minu meelest on siin selgelt tunda kinnisvaraarendajatest haide lõhna," ei olnud maestro epiteetidega kitsi.

"Tegelikult on koer maetud sinna, et Mustpeade maja kuulub linnale, kus koalitsioonis on Keskerakond, tagasi omanikele tahab seda anda aga riik ehk siis Reformierakond. Mis tähendab, et Birgitta festivali korraldav Tallinna filharmoonia on poliitika tõmbetuule käes. Näen seda väga selgelt, sest olen seotud ka Saaremaa ooperipäevadega, mille taga on Reformierakond, mistõttu seal käivad reformierakondlased, kes samas ei tule Birgitta festivali lähedalegi. Sellisest veelahest on mul äärmiselt kahju ja eelkõige jääb siin kaotajaks kultuur.

Kas ma olen siis süüdi, et Birgitta festivali toetav Tallinn ja selle linnapea on just sellest parteist? Mina pole iial kuulunud ühessegi parteisse, kuigi kõik parteid on mind kosinud.

Samas olen ma võib-olla see võrdlemisi kõikuv sillake Venemaa, õigemini Moskva ja Eesti kultuuri vahel. Võtame kas või Balti Tähe. Poleks iial arvanud, et minusugusest väikesest ulakast poisist saab kunagi dirigent, kellele omistatakse Balti Täht, mille laureaat ma olen ning mis on omistatud sellistele suurkujudele nagu Arvo Pärt, Andrzej Wajda, Aki Kaurismäki, Gidon Kremer, Maia Plissetskaja, Rimas Tuminas, Valeri Gergijev või Jelena Obraztsova.

Ei maksa poliitikat ja tegelikku elu segamini ajada ning kui seda tehakse kohalike parteide üksteisele kaigaste kodaratesse viskamise nimel, on ikka väga kurb."