Foto: PantherMedia / Scanpix
Meeled
22. veebruar 2015, 17:26

Lugu ilmus esmakordselt 2012. aasta Tervis Plussis.

Kolm armukest, kriisist rääkimata (10)

Levinud uskumuse järgi lähevad inimesed umbes 40aastaselt lolliks. Mehed hakkavad taga ajama noori naisi ja uhkeid autosid, naised napsitama, imelike hobidega tegelema ja juhuseksi harras-tama või maanduvad depressiooniravimite otsa. Kas keskeakriis on olemas ja luurab meid kõiki?

Ajakirjaniku ametit pidav Sirje (63) oli olnud abielus paarkümmend aastat, tema laps elas juba oma elu. Kooselu oli aga muutunud möödaelamiseks, alatisteks riidudeks, salasuhete keeriseks ja valetamiseks. Töö vallas valitses põletav eneseteostuse vajadus, mis aga ei realiseerunud mõneti just abikaasa tõrjuva hoiaku tõttu.

"Olen kuulnud palju räägitavat meie elus poolel teel läbi elatavatest kriisidest. Et just sel ajal astutakse pea kõikidesse ämbritesse, mis üldse olemas on. Pean tõdema, et minu elus leidis see tõepoolest aset umbes 40aastaselt," tunnistab naine.

Rahulolematust ravisin kolme armukesega

"Rahulolematus ja äng elatud elu pärast kasvas. Püüdsin sellest abikaasale märku anda, kuid juhtus nii, et tema oli sel ajal sattunud nn uue nooruse laineharjale ja jäi mu appikarjetele kurdiks. Rääkimised lõppesid alati riiu ja pettumusega," meenutab Sirje.

Siis soetas naine endale noore peigmehe. Sirje ei hakanud teda armastama ega temaga koos elama, lihtsalt tekkis väga usalduslik suhe.

Lühikese aja jooksul saavutas naine tööl kõik, millest oli unistanud. Uus elu oli kiire ja täisvereline. "Sattusin armusuhetesse kolme mehega korraga. Üks neist pakkus mulle inimlikku mõistmist ja sõprust, teine säravat elu, kolmas head seksi," räägib Sirje.

Tagasivaates näib see aeg talle aga üsna koomiline ja piinlik. Ometi arvab ta, et see tuli kasuks, õpetades teda mõistma, mida ta elult tahab, ja seda, et enda vastu tuleb olla aus.

Uus puberteet teeb õnnelikuks

Õppejõuna töötav Anne (53) pihib, et neljakümnendad eluaastad olid talle tõesti raske aeg. "Olin abielus, kasvatasin lapsi ja püüdsin eluolu paremuse poole sättida. See ei tulnud kergelt. Naise peale langeb ju kodus rutiinne töö, mille tulemit pole argipäevaõhtuks kuskilt ette näidata, kuigi väsimus ja ühetaolisus võib lausa tappa.

Teadmine, et see on "investeerimine tulevikku", tol hetkel ei motiveeri, see tuleb hiljem, vanusega, siis, kui on juba liiga hilja," jutustab Anne. Samal ajal töötas mees väljaspool kodu, edenes erialaselt ja teenis raha.

Viimast tahtnuks Annegi teha, sest tundus, et see saab juhtuda kas kohe või mitte kunagi, aga jaksu ei olnud. Tagatipuks olid kuhugi kadunud ka kõik sõbrad, kes ilmselt ehitasid kuskil mujal oma kindlasti palju õnnelikumat elu.

Mees nägi, et naine pole rahul, ja polnud omakorda sellise naisega rahul. Järelikult oli süüdi naine, kelle heaks oli tema enda arvates toreda elu üles ehitanud, kuid kes ei osanud seda hinnata. Nii otsustas mees ühiselust välja astuda.

Esialgu mõjus see turvatundega harjunud Annele kui kapp külma vett krae vahele. Tema suureks üllatuseks soovitas üks väga soliidne kolleeg kaotusvalust ülesaamiseks alkoholist abi otsida. Tema ise olevat samasugustest elumuredest just nõnda välja tulnud.

Õnneks jätkus Annel mõistust enesehävituslikku teed mitte valida. Ka juhusuhteid ei tormanud ta ise otsima, kuigi üks õige pea tekkiski – "turule ilmunud uustulnuka" suureks üllatuseks, ja mis salata, ka enda turuväärtuse tõestamiseks.

Praegu usub Anne, et edasimineku seisukohalt oli see periood lausa asendamatu ja tundus, et talle on avanenud uus maailm.

"See on justkui teine puberteet. Avastad taas muusika, uued ajaveetmise viisid. Ellu tuleb uusi inimesi, keda varem polnud põhjust kohata, sest elasid pereringis. See, mis enne ei olnud justkui sünnis, annab nüüd elule särtsu. Koolilaste ema ei lähe südaöösel ööklubisse, olgugi et seal tema lemmikbänd mängib. Aga mina võin minna. Palju kohustusi on ära langenud, on aega iseendale elada."

Põgenemine võõrale maale

Vabakutselise tõlkija Markuse (55) jaoks oli kriitiliseks punktiks isa haigus ja surm 15 aastat tagasi. Rääkides halvatud ja abitust isast, kel tuli mähkmeid vahetada, võib talle siiani pisar silma tulla. "Ei oleks uskunud, et pean talle sama "teenust" osutama, mis tema mulle lapsena," kurvastab ta. Järgnes ema haigestumine Alzheimeri tõppe ja kiire taandareng.

Enam-vähem samal ajal jäi mees ka töötuks. Et Markus on turvalise Põhjamaa heaoluriigi kodanik, ei olnud elu ju otse elamatu, süüa sai ja kodu oli olemas. Pikaajaline töötus süvendas aga kasutusetunnet ja kogu aeg kummitas võimalus korraliku päristöö asemel kuhugi tööharjutusele paberlilli lõikama sattuda, et oma toetus välja teenida.

See aga tundus Markusele mõnitamisena. Üksi kodus istuval töötul kadus ka suurem osa sõpru ja tuttavaid, asemele tuli aina enam alkohol.

Hetkeks paistis küll ka valguskiir. Markuse ellu tuli naine, kellega plaaniti koguni kokku kolida. Paraku katkes see suhe osalt mehe viinalembuse, osalt naise isiklike kõhkluste tõttu.

Vahepeal oli Markus aga leidnud sõbrad Eestist. Koos tutvustega sigines ka töövõimalusi. Nii tegi mees hulljulge otsuse Eestisse kolida. Tööd, tõsi küll, pole esialgu palju. Kohati peab mõtlema, kas elektriarve jaoks ikka iga kuu raha on. Ometi usub mees kaljukindlalt, et väärikus maksab ka midagi. Siin, Eestis, on tal lootust enne pensioniiga veel üht-teist korda saata.

Lääne inimeste haigus

Suhtenõustaja Sille Jõgeva selgitab, et mõiste "keskeakriis" võttis kuuekümnendatel kasutusele psühholoog Elliott Jaques, et kirjeldada perioodi inimese elus, mil pool eluteed jäänud seljataha ja käes on psühholoogiliselt raske aeg, millega kaasneb elukvaliteedi langus. Ealiselt jääb see aeg umbes 37.–50. eluaasta vahele.

Keskeas võib elus toimuda olulisi muutusi, näiteks vanemate surm, laste kodunt lahkumine, muudatused töö- ja paarisuhetes, kohanemine järjest vananeva kehaga, tunnistamine, et noorpõlve unistused ongi jäänud üksnes unistusteks jne.

Kaasnevad ebamugavad emotsioonid: pettumus, lein, kurbus, üksindus jne. Sel juhul püüavad inimesed teha kõik, et nende tunnetega toime tulla. Kasutusele võetakse tavapärased kaitsemehhanismid emotsioonide väljaelamiseks või lämmatamiseks.

Tänapäeva ühiskonnas on üheks levinud variandiks ostlemine, mida harrastavad nii naised kui ka mehed, ehkki ostetavad tooted on tõenäoliselt erinevad. Ameerikas on ajakirjanduse väidetel keskealiste meeste hulgas levinud punase sportauto soetamine, Eestis on viimase asemel ehk suuremat sorti maastur.

Hiljuti võis ajakirjandusest lugeda, et just keskealised mehed on hakanud rohkem tegelema vastupidavusaladega (triatlon, pikamaajooksud, mägimatkad). Seegi on üks viis, kuidas toime tulla rahutuks tegevate emotsioonidega. Sama teevad ka paljud naised, kuid neile on iseloomulikum hakata rohkem tähelepanu pöörama iseendale ja oma suhetele, mistõttu võib keskealisi naisi kohata enesearengukursustel ja teraapiakabinettides. Sama trend on jõudmas ka meesteni.

Olulised on terved suhted

Üldiselt on vaimse tervise eksperdid siiski arvamusel, et keskeakriisile on võimatu leida ühest diagnostilist kirjeldust. Igal juhul tundub keskea-kriis olevat peamiselt õhtumaine nähtus. Jaapani ja India ühiskondades seda peaaegu ei esine. Samas näitasid kaheksakümnendatel aastatel Ameerikas tehtud uuringud, et ligikaudu 10% keskeas ameeriklasi kogeb psühholoogilist kriisi ja neil on suurem risk langeda depressiooni.

Tänapäeval on hakatud järjest enam kasutama mõistet "üleminekuaastad". Need iseloomustavd Jõgeva sõnul võrdsel määral nii mehi kui naisi, nii rikkaid kui vaeseid. See, kas üleminekuaastatega kaasneb ka kriis, oleneb igaühe teadlikkusest ja oskustest oma emotsioonidega toime tulla.

"Minu arvates on igasuguse kriisi kõige suuremaks põhjustajaks hirm, mis tuleb ühenduse kaotamisest ümbritsevaga," räägib Sille Jõgeva. "Üksinduse, abituse ja lootusetuse tundega on raske ise hakkama saada. Kui meil on aga usaldusväärsed, lähedased ja armastavad suhted, on võimalik üheskoos teadlikult kriisidest õppida, läbida karmid õppetunnid, luues veelgi harmoonilisema elu."