Viljandi "Kalafest": inimesi jää peal rohkem kui jää all kalu (7)

Suurima ootamatuse tekitab aga härrasmees, kes saabub laua juurde oma märgiga, mida aga kohtunikud heaks kiita ei saa. See on mullune võidukala. Möödunud aastal ainsatki märgikala ei saadud ja võiduauto loositi välja. Sellest märgist ei ole mingit kasu ja vaid hetke õnne tunda saanud kalamehel ei jää üle muud, kui tulist ja tõrva siunata.

Inimesi on jää peal kindlasti rohkem kui jää all kalu – hinnanguliselt on kohal 5000 inimese ringis. Jää paksuseks on 32 uskumatut sentimeetrit. Küll aga on jääle ilmunud paks veekiht, mis paari esimese minutiga jalad läbimärjaks teeb ja kogu edasise päeva külma põrgu eeskotta juhatab. Kuid kalamehed teavad, kuhu nad on tulnud. Juba on jää auklikuks puuritud. Juba käib pudel ringi. Juba silmavaatest on näha, et mitte esimene. Keegi tõrjub suureliselt: ära mulle paku, võtsin ise jooki nii palju, et õieti vedada ei jõua. Laupäevane "Kalafest" on hoos.

Tihendatud tegevus käib järvel tundide kaupa. Torkab silma, et kala püüdmas ollakse perekonniti. Ikka mustris, et pundis on isa ja ema kõrvuti kahe jõmpsikaga.

Kalamehi kuuest riigist

Kalapidu oli alanud tõepoolest juba päev varem, reedel. Seda oli tähistanud CIBSi presidendi, Euroopa kõige tähtsama kalamehe Igor Tšinakovi saabumine Viljandisse. CIBS on midagi harrastuskalameeste olümpiakomitee taolist ja president midagi nii tähtsat, et kohalikud kalamehed ei söanda tema jalajälgedessegi astuda.

Et kohalikud korraldajad olid oma sõnumit levitanud ümber Euroopa, oli ka kalasikutajaid vähemalt kuuest riigist. Nende seas ka venelasest president, kes käis Viljandis maad kuulamas, kuidas tuhandete inimestega kala püütakse. "Loota on, et pärast seda nädalavahetust hakkavad kõikide kalameeste teed tooma Viljandisse, sest tähtis mees jäi nähtuga väga rahule," teadis üks "Kalafesti" korraldajaid Paul Liivoja. "Sellist eritasemelist kalavõistlust ei korraldata ju kusagil mujal. Jah, jääalust püüki tehakse võidu peale küll. Aga et sellega oleks koos meelelahutus, laat, käsitöö, päris hullutavate auhindadega võistlused, omad jõuproovid lastele – seda ei ole."

Vaid paarkümmend meetrit kaldast istub teistest eraldi vahest võistluse kõige eakam kalamees Ülo Laansoo. Ta on varmalt nõus rääkima, miks just siin parim plats on. Peagi 74aastaseks saav vanahärra sõnab, et just siin on põhjani 2–2,5 meetrit, mis peaks sikutikalale kõige sobivam sügavus olema. "Kalad on praegu pooluimased peaaegu unesegases olekus ega liigu kuigivõrd. Kuhu ta jääb, seal ta ka on," sõnab vana kalahunt veendunult. Ja hoiab ühe käega sikutit, teisega külmarohtu. Neid ampulle oli naine hommikul mitu tükki kaasa pannud. Küll tema juba teab, kuidas asjad käivad.

Veel jõuab ta rääkida, et oma esimese puraka püüdis Kõpus sündinud, aga mingil ajal Viljandisse kolinud mees juba viieaastaselt. Sestpeale pole ta kalasaatanale andnud kolm tilka verd, vaid poole keha elumahla.

Ülo käed on silmanähtavalt külma saanud, tulipunased ja paistes, aga kindaid ta kätte ei pane – see tegevat kogu kalal käigu mõttetuks, sest tundmus kaob ära. Seejärel järgneb terve romaanitäis kalamehejutte, teine raamat rekordkaladest, mis mitmes alajaotuses ulatuvad 10 kiloni ning lõpuks saab Ülo hulga nalja, sest kalamehejuttude kuulajad seisavad veeloigus, mis vulinal üle saapasääre sisse tungib. Kalamees naerab.

Kui viis märgistatud kala püüdnud meest ja üks naine poodiumile astuvad, et omavahel viktoriinis võitja välja selgitada, selgub, et üks osaleja eesti keelest aru ei saa. Tema nimi on Aleksei.

Ning õhtujuhid jälle sel määral vene keelt ei oska, et tõlkida rahvastevahelise suhtlemise keelde näiteks lepamaim või mingi vesilik. Et asja halvimast päästa, lubatakse publikul

Alekseile ette öelda. Sellist võimalust ei lase innukas rahvas luhta minna – Alekseile röögivad kaasa terved koorid. Iseasi, kui õiged need publiku vastusedki on.

Ühele küsimusele astub aga Aleksei ise vastu, annab jaatava vastuse – seda ilmselt üsna kogemata, saamata õieti arugi, mis temalt küsitakse. See väljaaste toobki perre teise auto.