Hawking – keha vangis geenius (1)

Isobel ja Frank Hawkingi neljast lapsest vanim, Stephen William Hawking, tuli ilmale Inglismaal Oxfordis 8. jaanuaril 1942 – Galileo 300. surma-aastapäeval, nagu ta juba tunnustatud füüsikuna on mitu korda toonitanud.

Stepheni mõlema Oxfordi haridusega vanemaga pere oli ekstsentriline. Õhtusöök möödus tihti vaikuses, sest kõik lugesid toidu kõrvale raamatut. Pereautoks oli vana Londoni takso, maja paras lobudik, mille keldris peeti mesilasi ja kasvuhoones meisterdati ilutulestikurakette.

Troopiliste haiguste spetsialistist isa soovinuks, et esiklaps läheks meditsiini õppima, kuid Stephen ilmutas juba maast-madalast kirge loodusteaduste vastu. "Oli näha, et tähed tõmbasid teda," meenutas ema Isobel, kel oli kombeks suveõhtuti koos lastega aias lebada ja taevast imetleda.

Ravimatu lihashaigus ja kihlus

Koolis polnud Stephen kaugeltki oivik, tema aur läks pigem hobidele – ta meisterdas koos semudega lauamänge ja ehitas algelise arvuti, mis lahendas lihtsaid matemaatilisi ülesandeid.

Poiss läinuks meelsasti Oxfordi õppima matemaatikat, kuid kuna ülikoolis sellel erialal kraadi ei pakutud, valis ta tudee­rimiseks füüsika, täpsemalt kosmoloogia. 17aastase tudengina köitsid teda aga pigem tants ja sõudmine. Hiljem rehkendas Stephen, et pühendus päevas õpingutele vaid tunni. Samas – rohkem polnud vajagi. Ülikooli hiilgavalt lõpetanud nooruk jätkas Cambridge’is doktorantuuris.

Tervise jukerdamist hakkas Stephen märkama Oxfordis viimasel kursusel. Aeg-ajalt ta komistas ja kukkus, vahel muutus keel kõneldes pehmeks. Isa viis 21aastase poja arsti juurde.

"Nad võtsid mu käsivarrest lihaseproovi, torkasid minusse elektroode ja süstisid selgroogu vedelikku ning vaatasid röntgeniga, kuidas see voodi kallutamisel üles-alla liikus," on Stephen meenutanud.

Viimaks tuli masendav diagnoos: amüotroofiline lateraalskleroos ehk Lou Gehrigi tõbi, ravimatu lihashaigus, mille tagajärjel inimene kaotab kontrolli oma keha üle.

Arstid andsid Stephenile elulootust vaid kahe ja poole aasta jagu, ent noormees leidis endas hingejõudu haigust trotsida. Ta oli armunud noorde keeletudengisse Jane Wilde’i. "Kihlus muutis mu elu. See süstis minusse elutahet," kirjutab teadlane elulooraamatus.

Noored abiellusid kaks aastat hiljem.

Stephen on veendunud, et just ränk haigus aitas temast teha tunnustatud teadlase. Varem elutüdimust tundnud noormees viskus töösse, püüeldes ajaga võidu joostes doktorikraadi poole.

1974 sai Stephenist teadusmaailma staar: noor kosmoloog tõestas, et mustad augud polegi infovaakumid, nagu varem arvati, vaid neist pääseb välja kiirgus. Sestsaadik on ta teinud nii füüsikas kui ka kosmoloogias ridamisi teaduslikke läbimurdeid ning avaldanud mitu populaarteaduslikku menukit. Muu hulgas põrmustab ta Isaac Newtoni arvamuse, et universumi pidi looma jumal. "Kuna on olemas gravitatsioon, siis sai universum end luua eimillestki," sõnastas Stephen.

Haigus arenes aga omasoodu. 1970ndate keskel suutis Stephen küll veel ise süüa ja voodist välja ronida, ent kõiges muus vajas abi. Peagi oli ta vangistatud ratastooli ning tema kõnest said aru vaid kõige lähedasemad inimesed. 1985 kaotas teadlane trahheotoomia tagajärjel hääle ning vajab sestpeale terve ööpäeva põetamist.

Hääle, ehkki plekise robotihääle, sai Stephen tagasi tänu ühe Californias loodud programmile. See võimaldas tal klõpsata arvutiekraanil sõnadele, mille kõnesüntesaator seejärel kuuldavaks tegi. Nüüd, kus ta juba ammu ei suuda oma käsi valitseda, juhib teadlane programmi anduriga ühendatud põselihase abil.

Pingete tõttu purunes Stepheni abielu. Jane otsis õrnust mujalt ning abiellus uuesti. Stephengi leidis uue kaasa – oma põetaja Elaine Masoni. Kuid seegi abielu jooksis karile pärast kahtlusi, et Elaine on oma abitu mehe kallal vägivallatsenud.

Stephen on elanud kauem kui ükski teine sama diagnoosiga patsient. Cambridge’i lähistel asuvas häärberis hoolitseb tema eest ööpäev ringi neli inimest. Teadlasel on ka isiklik assistent ja tehnikaspetsialist.

Endiselt virge vaimuga Stephen plaanib teha tõelise tähelennu: "Usun, et inimkonnal pole tulevikku, kui ta kosmosesse ei tungi."

Hawking: tehisintellekt võib inimkonna hävitada

Stephen Hawking on arvamusel, et mõtlevate masinate loomine kujutab inimkonnale suurt ohtu. "Täiusliku tehisintellekti arenguga võib kaasneda inimsoo lõpp," ütles Stephen mõni kuu tagasi BBC-le. Primitiivsed tehisintellekti vormid – nagu tema kõnemasingi – on tema sõnul osutunud väga kasulikuks. Oht seisnevat aga sellistes iseseisvalt mõtlevates seadmetes, millel on nutti inimesega võrdselt või rohkem: "Inimesed, keda piirab aeglane bioloogiline evolutsioon, ei suudaks [tehisintellektiga] võistelda ja jääks maha."

Samuti on ta väljendanud arvamust, et maaväline elu on olemas – kuid ufodest olevat targem eemale hoida: "Kui tulnukad peaksid Maale tulema, võib tagajärg olla selline nagu Christoph Kolumbuse maabumisel Ameerikas, mis ei toonud sealsetele põliselanikele midagi head."

Samas usub Stephen, et 0,25 protsenti maailmamajanduse kogutoodangust tuleks kulutada kosmose koloniseerimisele. Teistest päikesesüsteemidest tuleks leida planeet, kus inimene saaks täisväärtuslikku elu elada, kui mõni katastroof Maal kogu elu hävitab. Tippteadlane on veendunud, et hiljemalt 500 aasta pärast suudab inimkond sooritada reise miljonite valgusaastate kaugusele.