Stig Rästa: "Igal nädalal mõtlen, et loodetavasti järgmine nädal tuleb kergem. Aga ei tule, nädalad lähevad kogu aeg järjest hullemaks." (15)

"Ma ei tea, kas mul varem seda nii väga ei olnud või ei pannud ma seda tähele – kas või selle puhul, mida loominguliselt stuudiost välja andsin. Nüüd näeme oluliselt rohkem vaeva kõikide lauludega, mida me teeme. Saame aru, et aja jooksul peab kvaliteet kasvama ning et latist allapoole minna väga ei saa."

Stig möönab, et teinekord tuleb lati alt minekuid siiski ette. Paratamatult. "Ega me konstantselt suuda ju sellist muusikat teha, mis oleks tipp. Mõnel lool läheb paremini, mõnel halvemini. Väga ei saa allaandmisi teha, aga neid tuleb ette. Juhtub."

Kirg laule kirjutada, pealegi neid hinna­alanduseta teha, viis selleni, et mõnda aega firmas DX Meedia reklaame helindanud Stig otsustas siiski igapäevasest palgatööst loobuda. Loomingu kasuks. "See on läbi, sest ei jõua hommikust hilja õhtuni arvuti taga istuda," kõneleb ta.

"Kui päeval teed arvuti taga tööd, siis õhtul ei viitsi enam arvuti taha istuda, et teha muusikat. Looming mingil määral kannatab selle all – ei jaksa lihtsalt. Ei jõua niipalju teha, kui võiks."

Pärimisele, miks üdini loominguline Stig üldse igapäevase palgatöö vastu võttis, kõlab vastus kiiresti: "Esiteks pole ma kunagi käinud palgatööl, teiseks tundus see huvitav ja kolmandaks – enne oli vaba aega nii laialt käes, siis mõtlesingi proovida. Loomulikult oli ka palk motiveeriv. Aga – olen nõus pigem kitsamalt läbi ajama, kui end lolliks rabama."

"Eesti laulu" looga "Goodbye to Yesterday" on sul vahepealsest kõvast rabamisest küll hiilgavalt läinud.

Jah, ilmselt mingite näitajate poolest kõige paremini. Ei ole ühtegi mu laulu nii palju Youtube’is vaadatud ja kiidetud ning Spotifys mängitud.

Kui suurt rõõmu sulle selle hüppelise tõusu teinud lugu, mille idee oli sahtlis juba ammu, praegu teeb?

(Naerab.) Selle loo idee oli sahtlis poolteist või kaks ja pool aastat, ma kaldun arvama.

Peab alles suur sahtel olema – palju sul seal neid poolikuid ideid veel on?

Ma ei oska öelda, arvan, et mitusada. Neid on kõvasti, jätkub kauaks veel.

Miks need ideed üldse sahtlisse rändavad?

Sest saad aru, et praegu ei ole selle laulu aeg. Keegi pole analoogset laulu otsinud ? la kuule, oleks sul midagi sellist pakkuda? –, kui keegi oleks minu käest möödunud aastal küsinud duetti, siis ilmselt oleks see lugu sealt sahtlist välja ilmunud. Aga ju sel lool polnud sel ajal kohta ning ma mõtlesin, et las ta ootab veel.

Nende lauludega on tihtipeale see, et ma näen juba ette, kes võiks neid esitada. Isegi aastate vältel suudan seda ette näha. Kui siis oma kataloogi läbi kuulasin, jäin selle loo juurde seisma, tuli meelde, mida ma selle looga teha tahtsin ja siis tegingi ära.

Tulebki hoobilt meelde, mida sa kaks ja pool aastat tagasi tehtud looga edasi teha tahtsid?

Jah, seosed tekivad – panen loo käima ja tuleb kohe meelde, mida selle looga täpselt mõtlesin.

Kui pikk siis sisuliselt selle laulu valmimisprotsess on?

Arvan, et kui kunagi sellega nullist alustasin, kestis töö kaks päeva. Tegin kitarriga demo ette, et saada idee arvutisse sisse. Kui selle uuesti üles korjasin, läks ikka päris kaua. Ma ei oska ajaliselt seda täpselt öelda, aga tegime seda ikka mitu-mitu kuud.

Kutsusime stuudiosse pillimehed, kui meil stuudios see valmis sai, läks see arvutisse ja koos sõber Vallo Kikasega, kellega seda produtseerime, liikus see arvutis Hiiumaale – seal käis kogu töö paar nädalat veel edasi.

Loomulikult ei käi see niimoodi, et paar nädalat tehakse hommikust õhtuni tööd. Kui tunned, et tahad teha, siis teed.

See ei ole kaugelt üheksast viieni rutiin?

Ei, see võib olla ka viiest viieni. Kui vähegi tuleb isu peale, siis teed.

Mehaaniliselt vist ei saagi sellist tööd teha?

Tegelikult vist isegi saab. Harjutamisel on kindlasti väga suur roll – lihtsalt harjutad aastaid konkreetselt laulude kirjutamist nagu maja ehitamist või remondi tegemist. Kui eeldused on olemas, siis saab oskused endale korralikult sisse harjutada.

Sa oled laulukirjutamist harjutanud ikka aastaid.

Vaatasin ükspäev, et mu esimene raadiosingel ilmus 12 aastat tagasi. Enne seda, kui julgesin minna esimese artisti juurde, et teeks ühe laulu, oli veel neli-viis aastat harjutamist.

Sündis isegi üks Eesti hümni uus versioon.

(Naerab.) Seda ma tegin, jah, mingi hetk noorena. Iseendale noodivihikusse. Mäletan väga hästi seda noodivihikut ja noote, mida sinna joonistasin, aga viisi ei mäleta. Kahjuks on see vihik kadunud. Võib-olla on see kolimise käigus prügi sisse sattunud.

Kui sa julgust mainisid, siis mis seal salata – sa oledki väga tagasihoidlik. Aga kui palju sa pead julgust koguma, et mõnele artistile lugu pakkuma minna?

Enam ei pea, ausalt öeldes. Olen seda ka kõvasti harjutanud. Eks vanusega tuleb ju ka see, et kui kellelegi midagi pakud, siis tead, et teisel pool on samasugune inimene. Kõik on ümberringi tavalised inimesed ja tuleb julgelt peale lennata. Siis võetakse pakkumised tavaliselt vastu.

Kust sa selle elementaarse teadmise said, et tegelikult on kõik tavalised inimesed ja tuleb lihtsalt peale lennata?

Ei oska öelda. Eks ma ajaga selle vaikselt endale selgeks sain. Võib-olla mõtlesin oma peas selle lihtsalt enda jaoks välja. Ning see töötab.

Ning seegi töötab sinu tagasihoidliku loomu puhul, et sa seltskonnaüritustel väga liikuja ei ole?

Ega ma väga sinna end pressi küll. Esiteks on need kõik ühesugused, tean juba ette, mis seal toimub. Teiseks, võib-olla on midagi huvitavamat teha, kas või sõpradega seda aega kvaliteetselt veeta.

Ehkki ma satun ikka mõnele seltskonnaüritusele aeg-ajalt. Vaatan, kuhu mu sõbrad lähevad, keda pole ammu näinud, siis saame näiteks seal kokku. Selliseid asju juhtub.

Kui sul mõne looga kirjutamistuhin peale tuleb, kas siis istud ööpäev läbi stuudios nagu öine poeet?

Ei. Öine poeet ma ei ole, pigem olen ma see, kellele meeldib vaikselt hommikuti teha.

Värske peaga istun stuudios, kolme-nelja ajal tunnen, et aitab küll ning teen midagi muud. Kuigi on ka seda ette tulnud, et lähen stuudiosse alles õhtul, aga siis läheb ka mingi kellani – ma ausalt öeldes ei ole öösiti kunagi teinud selliseid asju. Üksnes siis, kui on väga vaja.

Siis, kui on kiire-kiire?

Jah, kahjuks tuleb loomingulise töö juures ka seda ette, et on kiire-kiire järsku. Kuigi võiks loomingulise töö juures olla see, et annad asjad siis välja, kui need on valmis, aga mingitel asjadel on ikka tähtajad.

Kas selline kiire-kiire juhet kokku ei jooksuta?

Kusjuures ei jooksuta, sest olen sellega vast juba harjunud. Et siiamaani pole ühegi tähtajaga juhtunud, et midagi jääks tegemata, siis usun, et ei juhtu ka edaspidi.

Sel juhul oled sa üsna distsiplineeritud, kui hilinemisi ette ei tule.

Hilinemisi ikka tuleb ette, aga ma olen küll vist väga distsiplineeritud. Mulle ei meeldi hilineda, pigem jõuan hoopis varem kohale. Ma ei tea, kust see tuleb. Ma ei mäleta kordagi, et mulle oleks kodus kasvatatud, et jõudku ma alati õigeks ajaks kohale. Ikka hilinesin kooli, tegin poppi ja oli kõvasti plähmerdamist. Mingil hetkel hakkasin õigel ajal kohal olema igal pool – lihtsalt.

Keegi kunagi ütles, et need inimesed, kes alati varem kohale jõuavad, on pabistajad. (Naerab.)

Sina oled pabistaja?

Enda arvates ei ole, aga pagan seda teab. Ma olen suhteliselt rahulik ning ega ma pabista küll enam eriti millegi pärast. Kunagi, kui alles alustasin esinemisi ja laulukirjutamist, oli pabistamisi küll, aga enam ei ole. Ehk siis, kui tuleb oma inimestele esineda. Hullem on mängida oma kodus pereliikmetele kui Kadrioru pargis 10 000 inimese ees. Seal polnud mingit probleemi mängida, aga kodus jõulude ajal "Püha ööd" mängida – siis ma küll pabistan.

Kui me Trafficuga andsime plaadi välja, tegime kinnise ürituse, kuhu kutsusime ainult oma inimesed. Kõik mehed pabistasid kohutavalt, sest oma inimesed olid kohal. (Naerab.) Siis pead hästi tubli olema, aga kardad vanemate hindavaid pilke, mida tegelikult ju olemas ei ole. Aga südame võttis kloppima ikkagi.

Oli sul samasugune pabistamine sees muusikali "Kevadine ärkamine" esietendusel, kui sul oma inimesed saalis istusid?

Ei olnud. Tegime nii palju proovi, olin endas ja teistes nii kindel, et kogu protsess läks õhinaga.

Möödunud suvel mainisid, et tahaksid uuesti teatrilavale – soov püsib?

Muidugi! Olen mõelnud, et tahaks veel proovida, aga pole pakutud. Kui keegi midagi pakub, siis ma ikka väga tõsiselt mõtlen.

Mis sind teatri juures nii võlub, et tagasi kibeled?

Õppisin näitlemise juures nii palju uusi asju, mida ma ei kujutanud ettegi. Pealtnäha nii lihtsa asja kui näitlemise juures on väga kindlad reeglid. Kui ise saad aru, et nüüd ma tõesti mängin ja keegi sellest veel lugu ka peab, on eriti hea tunne. Ning partneriga laval suhelda, temalt õppida, see on kihvt. Tahaks kindlasti kunagi veel proovida.

Ning uuesti proovida hirmraskeid tantsutrenne?

Jah, need olid ägedad. See pani liigutama ning pärast oli hea enesetunne. Nüüd, kui olen aasta aega tööl käinud, pole ma sporti praktiliselt üldse teinud.

Aega napib?

Jah, napib nii aega kui ka jõudu. Kui ma käiks lihtsalt päevatööl ja rohkem mitte midagi ei teeks, siis käiks trennis. Aga kui peale päevatöö tegin teist sama palju veel tööd, siis olid nädalavahetustel esinemised ning pühapäevaõhtul läksin lihtsalt magama ja alustasin nädalat uuesti. Kogu aasta läks seetõttu hästi kiirelt ning kurnavalt.

Nii et kui mul kästakse sporti teha vahepeal, on see mõnus.

Teisalt tundub, et oled kurnava elustiiliga ära harjunud?

Vist jah – ma igal nädalal mõtlen, et loodetavasti järgmine nädal tuleb kergem. Aga ei tule, kõik nädalad lähevad järjest hullemaks kogu aeg. Ootan juba, et saaksin võtta aega ja ära sõita. Käisin küll puhkamas natuke aega, aga mulle jääb alati napiks ning tahaks kauem olla.

Kui pikk on puhkus, mis sulle ikka napiks jääb?

Kolm nädalat jääb ikka napiks veel. (Naerab.) Mulle meeldiks ikka paar kuud puhata kuskil. Juhul kui ma lähen puhkusele ega võta midagi kaasa, millega muusikat teha, siis ma leian turult kohe mõne pilli, millega hakkan loomingut kas või telefoni salvestama. Paar päeva, vahel isegi nädala, saab ilma olla, aga siis tekib sügelemine, et tahaks teha. Ja kui saan kas või paar tundi pilli mängida, võin rahulikult edasi puhata.

See kõlab pisut kui professionaalne kretinism.

Niipalju, kui ma tean teisi Eesti laulukirjutajaid-produtsente, siis on kõik professionaalse kretinismi mehed. Vahepeal saavad vabadusse, aga enamiku aega teevad ikkagi tööd. Aga esiteks on see töö meeldiv, teiseks ei tekita stressi ja kolmandaks – kui sa seda hästi palju teed, läheb lõpuks ka hästi.

Kas sinu puhul on hästiminek seegi, et sind nimetatakse praegu uueks Sven Lõhmuseks?

Kui keegi mind temaga võrdleb, on see kindlasti hästiminek. Ta on ikkagi andekas mees, kes on kaua ja palju laule kirjutanud.

Palju sina oled lugusid kirjutanud?

Vaatasin, et 119 on registreeritud. Ega see ole midagi erilist. Tegelikult on see kaksteist albumitäit lugusid. Kui me juba Trafficuga oleme neli välja andnud, siis väga palju neid alles ei jää. Lugusid võiks muidugi rohkem olla, aga eks neid tulegi kogu aeg juurde.

Need lood, mis on registreeritud, on raadios olnud, aga tegelikult on muidugi mul laule kokku väga palju, mis ei ole jõudnud veel avalikkuse ette.

Ise sa kõiki oma laule esitama ei kipu.

Ega kipu muidugi, sest laul on saanud kellegi teise omaks ja mingil hetkel olen neid kõiki ju korraks laulnud. Kas siis, kui neid tegin või siis, kui neid stuudios kellelegi ette laulsin. Mulle meeldib, kui laul hakkab kellegi teise käes hoopis teistmoodi elama. See on vägev.

Sa oled kunagi maininud, et eelistadki olla taga-, mitte esireas.

Meeldibki.

Tagareast on hea kontrollida – oled sa väikest viisi kontrollifriik?

Ma ei oska öelda, aga eks seda ole mulle ette heidetud ka. Meil on Trafficus näiteks tõepäev, kus me räägime ära, mis me üksteisest arvame. Ausalt. Ning mulle on öeldud seal, et ma lasen kõigil kõike teha nii kaua, kuni nad teevad kõike minu moodi. (Naerab.) Ilmselt olen ma tõesti kontrollifriik!