ÕHTULEHE VIDEO: Tarmukad pimedad rajasid Tartusse endale massaažisalongi (2)

Eve Treial (44) on pime olnud 23 aastat ja Toomas Treial (50) 14 aastat. Neid ühendab lisaks heale huumorisoonele ja paljudele muudele asjadele veel tõik, et nad mõlemad olid nõukogude ajal lapsdiabeetikud. Mõlemad kaotasid nägemise suhkruhaiguse tõttu.

Eve sõnul ongi pimedad suhkruhaiged enamasti nõukaaja pärand. „Meil ei olnud võimalik regulaarselt veresuhkrut mõõta," nendib ta, et suhkrutõbi kahjustab nägemist, kui seda ei ravi.

Evel polegi seni ühtegi teist diabeeditüsistust, Toomas on tema sõnul aga tüsistuste musternäidis.

Kuidas Eve ja Toomas massööritööni jõudsid?

Eve jäi pimedaks 1992 aastal. Siis istus ta viis aastat kodus, kuniks teda kutsuti Põhja-Eesti pimedate ühingusse ja pakuti võimalust minna teiste omasuguste juurde.

Ning asjade loomuliku käiguna õppiski ta 2000. aastal pimemassaaži. Tõsi, Eve tunnistab, et temaga peeti läbirääkimisi sinna kursusele asumiseks terve aasta. „Ma ei tahtnud sugugi kodust välja minna. Mul nappis kogemusi teiste pimedatega suhtlemisel ning ma kartsin, et ma ei saa hakkama," tunnistab ta.

2003. aastal kohtusid Toomas ja Eve Värskas, kus Pimedate liit õpetas pimedatele, kuidas ennast aidata. Sellest peale on käidud ühist rada. Toomas naerab, et kuna Eve tahtis ka mõnikord massaaži saada ja et ta ilma paberiteta inimest kätega enda kallale ei lasknud, oli temagi sunnitud massööriametit õppima minema.

„Muidugi ma utsitasin Toomast kursustele minema. Inimene, kes on praktiliselt kogu oma elu armastanud kätega tegutseda – teinud köögimööblit, joonistanud – saab hakkama ka massaažiga. Kellele meeldib käsitööd teha, neil on tundlikud käed," selgitab Eve.

Eve ja Toomas olid proovinud tööle saada mitmesse salongi, kuid tõik, et nad on pimedad, lõpetas salongiomanike soovi neid palgata juba eos. Ühes salongis käis Eve ka proovitööl, kuid tagasisidet pole sealt saanud senini.

Kui Evel lõppes 2013. aasta 1. augustil lepinguline palgatöö, oli aeg enda firma tegemiseks küps. Toomas võttis end töötuks ja läks töötukassa toel ärikoolitusele.

„Mul pole küll lõplikke andmeid, kuid niipalju, kui ma kuulnud olen, siis meie kümneliikmelise rühma äriplaanidest rahastati kaks. Üks oli minu plaan," kostab Toomas. Seejuures kursuste ajal kuulis ta pealt ka rühmakaaslaste omavahelist vestlust teemal: mis see pime siit küll otsib?

Evele ja Toomasele on õpetlik olnud aga massaažitoas tegutsemise iga päev, iga päevaga läheb neil ka järjest paremini. Ning mõlemad õpivad massaažiliike järjest juurde, et oma klientidele võimalikult parimat teenust pakkuda.

Mis paari massaažitöö juures võlub? „Meie töö on naturaalnaha ja parimate õlidega, puhas käsitöö. Puhas looming," sõnab Eve rahulolevalt. Toomas kinnitab seda, et talle on meeldinud terve elu kätega töötada. „Alguses panin võimendeid kokku, siis ehitasin mööblit ja nüüd olen jõudnud elus inimeste juurde," muheleb ta.

Kas Eve ja Toomas on mõnikord saatuse peale tigedad ka?

"Absoluutselt!" põrutab Eve pikemalt mõtlemata, sest see käib tema sõnul asja juurde. Aga igal sellisel hetkel küsib ta endalt: "Mis see mulle annab?". "Siis olen neli minutit hästi tige ja küll see üle läheb. Mis siis teha, et see kõik on minuga juhtunud, saatusest tuleb üle olla," räägib ta.

Eve sõnul sattusid nad Toomasega mõlemad olukorda, kus oli valida: kas ujuda edasi või uppuda. Nemad valisid ujumise. Nüüd on nad rahul, et on vaatamata oma puudele kodust välja tulnud ja ettevõtlusegagi algust teinud. „On muidugi küllalt pimedaid, kes on endiselt kodus. Kui neile meeldib seal askeldada, on see absoluutselt nende vabadus," ei heida rõõmsameelne paar kellelegi midagi ette, kuid ometi soovitab proovida.

Sest mõnikord võib risk julgeda nina kodust välja pista end õigustada. Eve ja Toomas on üheskoos kõigi raskuste kiuste loonud endale töökohad, õpivad sellel igal päeval midagi uut ning askeldavad üheskoos igati õnnelikuna.

Vaata Õhtulehe videost, milline näeb välja Toomas Treiali pimemassaažituba, milliseid abivahendid Eve ja Toomas seal igapäevaselt kasutavad ning mida nad räägivad oma tööst ning sellest, kuidas nende tee oma firmani kulges.