KES ON PILDIL?: Kas Tiit Hepa on päriselt olemas või veab ta lihtsalt vägevat reklaami­kampaaniat? Kes tunneb mehe ära? Foto: Teet Malsroos
Inimesed
12. veebruar 2015, 07:00

Kas rahvalt allkirju koguv mees on tegelikult reklaamikampaania avalöök?

Kes on kätepigistusi koguv Tiit Hepa? (36)

Rahvastikuregistris tema nime ei ole. Kõige esimene postitus Facebookis on mõne kuu vanune. Tema täisnimi on ilmselge vihje nakkuslikule maksahaigusele. Kas Tiit Hepa nime alt rahvalt kätepigistusi koguv mees on tegelikult räpane reklaamikampaania kätepesuvahendile? 

Kuu aega tagasi laekus kodumaiste väljaannete toimetustele pressiteade: on üks vahva eesti mees, Tiit Hepa nimeks, kelle unelmaks on tutvuda isiklikult kõigi eestimaalastega ja nendega kätelda. Eesmärgiga püstitada maailmarekord ja jõuda kuulsa Guinnessi rekordite raamatu veergudele.

Teiste hulgas on Hepa seni oma projektiga jõudnud Kanal 2 saate "Reporter" eetrisse ja veebiportaali Elu24. Seevastu Eesti Televisiooni "Ringvaade" andis talle korvi: tema nimi olevat liiga kahtlane ja ta olevat liiga lähedalt seotud hügieenitarbeid turustava firmaga, kes reklaamib teda oma kodulehel.

Enda sõnul müügimehena töötava Hepa kohta ei leia internetist mingisugust kätlemiskampaania välist infot. Samas: ta liigub tõepoolest tänavatel ringi, kätleb vastutulijatega ja küsib allkirja.

Kuigi Hepa Facebooki konto pärineb novembrist, on ta jõudnud luua arvukalt sõbrasuhteid. Tema 1177 sõbra seas on ka säärased prominentsed nimed nagu Alar Karis, Ivari Padar, Kalle Muuli, Indrek Tarand, Silver Meikar, Tõnis Lukas jpt.

Hepa enda versioon oma suurprojektist on järgmine. "Kord läksin ühe neegriga kätt suruma. Proovisin inglise keeles – oli vait. Siis vene keeles – ei midagi. Kuni lõpuks ütles täiesti selgelt: räägime parem eesti keeles, nii on mulle mugavam," jutustab Hepa Tallinna vanalinna pubis Õhtulehega kohtudes. Kohtumispaiga osas ei olnud ladna olekuga Hepal eelistusi, vabandas vaid, et tal kulub kolmveerand tundi, sest enne on asjaajamisi.

"Ma loen ikkagi täiskasvanud inimesi, aga kui inimene on pädev – siis miks mitte!" selgitab Hepa oma rekordiürituse aluseid, mis välistavad tema sihtgrupist imikud ja raugad.

Ent kätluskollektsionäär lisab, et kui lapsel on juba niipalju oidu, et ta saab aru, mis teeb, võiks ta tema arvesse minna. "Teie olete kusagil 5000 piirimail," hindab Hepa, kui on vahetanud rammusa käepigistuse nii reporteri kui ka fotograafiga. Tema projekt algas vaid mõni kuu tagasi. 

Neiud abiks 

Kui Hepa suundub tänavatele saaki otsima, ei tee ta seda üksi. Tal on abiks noored neiud, kelle ülesandeks on inimeste tülitamise protsessi pehmendada.

"Olen tähele pannud, et niimoodi on kuidagi lihtsam suhelda, äratab rohkem usaldust. Inimesed ei taju kohe ära, mis ma neist tahan," on kogemused Hepat õpetanud. Kui asi aetud, on abiliste ülesandeks ka raamatupidamine: märkida üles, kellega tegu.

Kõige lihtsam on käesuruja kogemuse põhjal venelastega. Mitte kunagi ei tõrju nood ligiastuvat Hepat eemale, vaid tunnevad siirast huvi: mis toimub, kuidas saab kaasa lüüa? Pärast küsivad veel koos pildile. Passi ega muid dokumente Hepa neilt ei küsi. Ta on üldse seda meelt, et meie endi huvides peaks venelastega rohkem tegelema. Ette on tulnud ka kurioosumeid.

"Läksin ühe tüdrukuga kätt suruma, kellel oli tõmmu laps vankris, Carlos nimeks. Küsisin naise käest, et kas käisid Hispaanias puhkamas? Tema imestunult vastu: kust sa tead?" läheb Hepa suu muigele nagu "Tujurikkuja" onu Heinol.

Kuulab ka kurtmisi

Otse pikalt saadetud või lollakaks pole Hepat veel kunagi peetud. Halvemal juhul öeldakse, et lihtsalt pole aega. Küll aga vallanduvad vahel inimeste häälepaelad ja oma sisimad mõtted tuuakse võhivõõrale lagedale.

"Tullakse rääkima, kui kole keegi teine inimene on. Või et kui halb on Tallinna linnavalitsus. Ma kuulan ära, aga no mis see minu asi on?" ütleb Hepo. Või siis hakatakse lihtsalt ilma üle kurtma.

"Õnneks on ilusaid asju rohkem!" kinnitab ta.

Hepa räägib, et tal pole mingisugust täppisteaduslikku ettekujutust ega metoodikat, kui palju inimesi peab saama katsutud, et eesmärki täitunuks lugeda.

"Kui ei saagi 100 protsenti täis, siis tuleb mingi ümmargune number välja mõtelda. Umbes nagu Vene ajal olid viisaastakuplaanid, et sel aastal 20 000 inimesel kätt suruda!"

Samas fantaseerib ta naljaviluks, et väga tõhus lahendus oleks korraldada presidendi eeskujul mingi ametlik tseremoonia. Inimesed tulevad rivis ja Hepa mureks on ainult kõigile kätt pakkuda.

 

Firma: me ainult toetame inimest!

Käte desinfitseerimisvahendit turustava firma esindaja Tavi Maastik räägib, et tema ettevõtte suhe Tiit Hepaga on puhtjuhuslik.

"Nägime Facebookis tema üritust ja otsustasime omalt poolt toetada. Aga algne idee oli kõik temalt. Me ei ole kindlasti teda reklaami jaoks välja mõtelnud!" kinnitab ärimees, kes tunnistab, et talle meeldib Hepa stiil ja huumor ning on isegi mõnel tema korraldatud aktsioonil kaasa löönud.

"Aga kogu tema ürituse tagamaad meie juurest otsida – see on natuke vale!" 

Facebooki-sõber Ivari Padar: "Ei tule meelde küll sellenimelist!" 

Riigikogulane Ivari Padar sõnab esialgu, et nimi Tiit Hepa ei ütle talle midagi. Kui talle meelde tuletada väidetavat huvi käepigistuse vastu, poliitiku mälu värskeneb. "Ahjaa, oli vist küll midagi. Ma pean hiljem Facebookist järele vaatama!" Seni ei oska ta müstilise mehe kohta midagi täpsemat kosta. 

Hepa Tiitu pole olemas, ID-kaart on võltsitud 

Perekonnanime Hepa pole Eesti rahvastikuregistris olemas. Tiit raiub kangekaelselt vastu, et see on ta pärisnimi.

"No mis ma nüüd tegema peaksin ja kuidas tõestama?" küsib ta. Hepa ütleb, et ega kõik inimesed olegi rahvastikuregistris registreeritud. Enda väidete tõestuseks lubab ta saata foto oma ID-kaardist. Tõsi, kohe jälle ei saa, sest on tund-poolteist asjaajamist. Hepa sõitvat Võrru või midagi.

Peagi saabub toimetuse meilile foto kilekaante vahele pistetud ID-kaardist (me kõik kasutame selle dokumendi jaoks ju kilekaasi). Hülgevuntsid ja parukas on Tiidu dokumendi fotol sama ehedad kui päriselus, kuid pöial varjab oskuslikult allkirja ja isikukoodi. Katmata on jäänud kahest kohast loetav dokumendi number.

Kui sisestada nimetatud ID-kaardi number politsei- ja piirivalveameti kodulehel kõigile avatud dokumendi kehtivuse kontrolli, tuleb vastus, et see on kehtiv.

Kas tõesti ongi Tiit Hepa päriselt olemas?

Politsei pressiesindaja Martin Luige hävitab siiski armutult imelise müüdi Guinnessi rekordite raamatusse pürgivast lihtsast Eesti mehest.

"Eestis ei ole sellise nimega inimesele ID-kaarti välja antud," kinnitab ta, kui politsei on ID-kaardist tehtud fotoga tutvunud.

Niisiis dokument on ehtne, kuid pilt sellel, nimi ja tõenäoliselt ka sünniaeg mitte. Kas see on tähtsa isikliku dokumendi võltsimisega, mis on karistusseadustiku järgi karistatav kuni viieaastase vangistusega?

"Kuritegu on see, kui on muudetud kaarti ennast," selgitab Luige. Antud juhul paistab aga tegu olevat fotoga, kus suure tõenäosusega on kõik võltsingud tehtud ID-kaarti ennast muutmata. 

Tüngareklaamid Eesti ajaloos

  • 2005. aastal ilmusid Tallinna linnapilti palju tähelepanu pälvinud roti peaga koerakujulised märgid kirjadega NPNK. Väidetavalt peitis end nende tähtede taha noorterühmitus, kes korraldab kommuunielu mahajäetud majades. Hiljem selgus, et kogu kampaania oli Hansapangas peensusteni korraldatud turundusnipp uue noortele suunatud paketi ja pangakaardi tarbeks.
  • 2008. aastal lasi tollal 18aastane ehitaja Indrek oma otsmikule tätoveerida kinnisvaraarendaja Oru Kodu logo. Noormees pidi saama firmalt julgustüki eest soodustusi, kuid milliseid täpsemalt, selles polnud ta isegi kindel. Indrek rääkis toona Õhtulehele, et on suur telesarja "Jackass" fänn ja sai trikiga hakkama lihtsalt oma lõbuks.