Andrew Lincoln, Norman ReedusFoto: AP / Scanpix
Teleblogi
10. veebruar 2015, 12:15

ARVUSTUS: "Elavad surnud" - raskustega tuleb silmitsi seista

"Elavad surnud" on naasnud pausilt ning just siis, kui vaatajad ja Ricki grupp hakkavad hoomama ja toime tulema ühe traagilise kaotusega, virutab teine neile hingematvalt kõhtu. Seda kõike episoodis, mis pakub mõjuvat elutõde ning kõrgemat sorti esteetilist naudingut.

Ma ei lasku detailidesse selles suhtes, mis toimus enne pausi "Elavates surnutes" ning samuti ei maini ma täpsemalt, mis juhtus uusimas episoodis, kuid sellegipoolest hoiatan ette, et analüüs võib sisaldada mõnda spoilivat elementi.

See on vajalik selleks, et arvustada uue episoodi kunstilist esitust. Ma ei mäleta teist sellist osa, mis oleks olnud nõnda kummituslik. Seda igas mõttes, mis tähendab, et mõnede tegelaste fännidel võib olla põhjust rõõmustamiseks…

Kuid episoodi kunstiline lahendus oli huviäratav. Kiired kaadrikollaažid, mis olid vürtsitatud retrofoto filtriga – taolisega, mida võiksid teha mitukümmend aastat vanad Zenit aparaadid, kui need pööningunurgast välja kaevata ning neid ilma erilise nokitsemiseta kasutama hakata. Intrigeerivalt olid lahendatud ka külalis-staarid selles episoodis. Kuidas nemad ilmusid ning kuidas neid representeeriti, sulades kokku reaalsusega ning illusiooniga.

Võimsalt mõjusid ka suvalistel hetkedel esitatavad raadioülekanded epideemia alguspäevadest. Suured kiitused Greg Nicoterole, kes oli ka selle hooaja (võimsa) esimese episoodi lavastajaks. 

Ja kiidusõnadest ei jää ilma ka showrunner Scott M. Gimple, kes oli uue osa stsenaristiks. Episood oli väga ühtlaselt kirjutatud ning ei toimunud mingit laialivalguvust, mis tavaliselt on veaks siis, kui episood ei keskendu üksikutele tegelastele. Need episoodid on tihti aga action-poolest köitvad.

Kõige uuem episood oli aga fokuseeritud kahele tegelasele, seega oli seda ka lihtsam koos hoida. Dialoogil oli sügavust ning see mõjus emotsionaalsena – tegemist ei olnud külma filosofeerimisega, vaid see pani mõtlema nii aju kui südamega.

Kuid mida meile siis tänase episoodiga öelda taheti? Siinse kirjutaja arvates  midagi sellist, mille üle peaks iga inimene mõtlema – kõigega tuleb seista silmitsi. See tähendab, et kui sa näed, et maailmas on midagi valesti; see, mida sa näed või kuuled kohutab sind, siis ei ole lahenduseks pea jaanalinnu kombel liiva alla peitmine ning kõige ignoreerimine. Ei tohi leiutada endale mingit roosamanna illusiooni, kuhu põgeneda, vaid kõike maailma paska tuleb emmata, sellega tuleb tegeleda.

Kindlasti küsiks nüüd mõni küünik või nihilist, et miks ei tohiks probleemide eest põgeneda? Kui probleemi ei näe või ei teadvusta, siis seda ei ole ju olemas, õigus!? Seda "Elavate surnute" tegijad aga ei usu. Probleemidele tuleb vastu astuda selleks, et neid lahendada. Kui sinu peres, kogukonnas või koduriigis on midagi mäda, siis tuleb leida sellele lahendus. Ning probleemidega ning õudustega silmitsi seismine on esimene samm nende lahendamiseks.

Need, kes "Elavate surnute" universumis, täpsemalt Ricki grupis üritavad ellu jääda, nad ei ole põgenejad, vaid nad on vastuastujad. Nad seisavad silmitsi õudustega, nad ei anna alla ning ei lähe vabasurma, vaid nad võitlevad selle nimel, et olukord muutuks paremaks. Kui juhtub midagi traagilist, siis sa ei ignoreeri seda, vaid sa teadvustad seda ning liigud edasi, üritades sellega nii hästi hakkama saada kui suudad ning aitad seda ka teistel teha.

Mäletan, et kunagi ühes intervjuus sõnas Rick Grimesi kehastav Andrew Lincoln, et pärast selle hooaja üheksandat episoodi muutub kõik kardinaalselt, sarja iseloom transformeerub täielikult. Praegu aga hoidis ka uusim osa viienda hooaja taset äärmiselt kõrgel. Eks siis näis, mis järgmisest nädalast saama hakkab…