Helgi Sallo: "Ma olen inimene, kes ei saa elada ilma lavata." (34)

"Päriselus pole ma tõesti mitte sentigi võitnud ning sellepärast olen ma sellest mängust loobunud. Mina igatahes võitmisse ei usu, minul selles maailmas õnne pole," usub Sallo, kes sai loto peavõidu vaid laupäeval Salme kultuuripalee laval.

Samas ta ei kahetsegi eriti, sest on sügavalt veendunud, et ootamatult sülle kukkunud miljonid ei pruugi kaugeltki elu õnnelikumaks teha.

"Jah, ma olen saanud mingeid teatripreemiaid, aga õnneks on need olnud väiksed summad. Kui ma aga peaks tõepoolest võitma tohutu summa, võib mul katus ära sõita, sest ma hakkaks ju kohe muretsema, et mida sellega teha, kuhu see raha investeerida, kuidas see tootma panna. Ma laristaks selle raha lihtsalt läbi ja pärast ei jõua ära kahetseda."

Sallo tunnistab, et kui talle peaks selline õnn ometi naeratama, tasuks ta ära ennekõike tütre korterilaenu ja ostaks endale maale maja. Oma maamaja ongi Sallo suurim unistus, sest aastaid suvitas ta teatriliidu suvilas Pedassaares, kuni see maha müüdi.

"Õnneks kõrval elavad jumalikud inimesed, kes – nähes mu kurba nägu ja kuuldes minu kurba saatust – pakkusid otsekohe mulle oma elamises ühte väikest puumajakest. Suvitasin seal juba eelmisel aastal ning tänavu lähen sinna taas kindlasti tagasi," on Sallo suveplaanid juba selged.

Lihtsalt meeldib mängida

Vabakutselise näitlejana saab ta endale lubada luksust suved vabaks võtta, kuid on vastu võtnud kõik Vana Baskini Teatri pakkumised. "Õnnenumbrid" on tal selles teatris juba seitsmes lavatöö. "Kahjuks pole üksi teine teater mulle tööd pakkunud," nendib Sallo, keda laiem üldsuse pigem Almana "Õnne" seriaalist tunneb.

"Ma teen oma tööd ja teen seda kohusetundlikult, aga seda särtsu ma seal enam ei tunne," ütleb "Õnnest" käredana tuntud Alma osatäitja.

Miks ta oma austajast sarjas ilma jäi, ei tea ta õieti ka ise. "Seda tuleb kirjutajate käest küsida," on Sallo vastus teemal napp.

"Aga ma olen inimene, kes ei saa elada ilma lavata," tuleb ta tagasi teatritöö juurde.

"Kõik mu tuttavad ütlevad, et kui ma tööd ei tee, olen ma paras närvipundar, aga laval olles olen normaalne inimene. Olen sõjaaja laps ja mõelnud, et küllap mulle siis jäi lapsepõlves liialt vähe mänguaega. Mulle lihtsalt meeldib mängida. Sellepärast olen ma vastu võtnud ka kõik selle teatri pakkumised. Ma isegi naudin, et me selle teatriga nii palju ringi sõidame, hoolimata sellest, et reisid on tihti pikad – ma olen bussis hea magaja," naerab Helgi Sallo.

Eino Baskin: teatri tuleviku kohta küsige Valmiselt

"Ma kardan, et kui ma nüüd sellest teatrist kõrvale astun, paneb see peagi uksed kinni," ei näe Vana Baskini Teatri asutaja, maestro Eino Baskin teatri tulevikku eriti helgetes toonides.

"Aga minu tervis on läbi – pea on küll selge, aga jalad ei kanna ja ma väsin väga kergesti," tunnistab Eino Baskin, kes ometi – tervisehädadest hoolimata – tänagi teatri tegemistel silma peal hoiab.

"Ent ma ei tea, mis sellest teatrist edasi saab, sest ma ei kavatse lõputult selle tegemiste juurde jääda. Kas ma jään veel selle teatri osanikuks või mitte, on Aarnega (Valmisega – J. K.) veel läbi rääkimata."

Baskin ütleb, et tal oli sellesse teatrisse usku kohe, kui kümme aastat tagasi Lihulas esimese etendusega publiku ette tuldi. "Mul oli usku juba sellepärast, et eelmise teatri, Vanalinnastuudio, lõpp oli nii drastiline ja nii enneolematult nahaalne, ning publiku huvi oli suur."

Küsimusele, kas kümne aasta pärast saab tähistada ka teatri kahekümnendat sünnipäeva, vastab vanameister, et see on Aarne Valmise teha.