Telekavadest leiame sellise kokkuvõtte seriaali "Nullpunkt" neljanda osa kohta. See tähendab ühtlasi seda, et põnevat ja kaasahaaravat seriaali on järel pärast seda osa veel vaid kaks jagu.
Ikka ja jälle kinnitan teile kohe alguses, et minu looke ei ole sügavale teleteadustesse sukelduv analüüs ega filmikriitika, pigem väike kokkuvõte, millele lisatud mõned isiklikud mõtted.
Nagu paljud vaatajad eelmisest osast mäletavad, siis Johannes Tamm (Märt Pius, ma ei väsi kordamast, et Märt Pius mängib suurepäraselt seda rolli, lausa lust on selle mehe mängu vaadata!) põgenes koolist vene keele taseme töölt, kuna oli saanud veidi enne seda üsna korraliku ehmatuse osaliseks, kui oli kuulnud ansambli Red Spots uut hittlugu "Hold My Hands For A While".
Laulu sõnad on ju Johannese kirjutatud, need oli ta andnud veidi aega tagasi ansambli managerile Gunnar Postile (Tambet Tuisk), kui too koolis rääkimas käis.
Neljanda osa alguses askeldab Johannes plaadipoes. Ta otsib ja leiab Red Spotsi uue albumi, mida hakkab poes kuulama. Ta tahab veelkord veenduda, et need tõepoolest on tema kirjutatud sõnad. Mida rohkem ta kuulab, seda tõsisemaks ta muutub. Ja kes ei muutuks, kui keegi on midagi sinult ära varastanud.
Kodus jälgib poiss oma nutitelefonist telesaadet "Hommiku TV". Et see jama laulusõnadega veelgi võimenduks, siis esineb ka selles saates Red Spots ja just selle sama lauluga! Poiss on ülimalt tõsine, vihane ja kes teab, mis tundeb temas veel on.
Johannes otsib veebist bändi kodulehe ("Nullpunkti" tegijad on kõvasti vaeva näinud, sest ka bändi koduleht on ju valmis meisterdatud, lisaks laulule ja bändile üldse) ja leiab sealt kontaktnumbri firmasse Post Records.
Ta üritab saada kontakti Gunnar Postiga, kuid kord on manager koosolekul, kord majast väljas, sekretär näib üsna kiirelt mõtlevat välja vabandusi, miks kuulsa muusikamanageriga ühendust ei saa.
Johannes loobub ühel päevalkoolist ja läheb hoopis Post Recordsi kontorisse. Seal kohtub ta esmalt sekretäriga (Mirtel Pohla), kes väidab, et muusikamees on Eestist ära sõitnud. Hetk hiljem on klaasuste taga näha, et Gunnar Post on siiski majas ja kohtub mingi pillimehega.
Johannes palub sekretärilt võimalust härra Postiga viis minutit rääkida, kuid esialgu ei vii see mitte kuhugile. Lõpuks saab sekretär muusikaärimehe telefoni otsa ja Johannes pääseb rääkima.
See on kummaline vestlus – muusikaärimees ja noor laulusõnade kirjutaja räägivad telefonitsi, kuid nad näevad teineteist läbi kontori klaasuste. Georg Post saadab Johannese minema, tõdedes, et need laulusõnad on ikkagi tema kirjutatud mitte Johannese sõnad. "Appi" kutsutakse turvamehed, kes poisi kontorist välja saadavad.
Jah, Johannes on noor mees, kes juba üsna varakult puutub kokku selle alatu maailmaga, kus õigus näib olevat neil, kellel on raha ja võimu. Huvitav oleks teada, kas laulusõnade osas mingi õiglus ikkagi jalule seatakse?
Johannes naaseb koju, kus on ootamas ema (Epp Eespäev – kas tema mängu saab vaid ülivõrdes kiita!).
Ema uurib, kuidas poisil koolis läks. Poiss vastab, et mõnda tundi ta jõudis (Johannes oli hommikul ju sihiteadlikult sisse maganud), mis on muidugi vale. Ema tahab pakkuda pojale leppimist, kuid löödud Johannes ei suuda rääkida ja põgeneb vannituppa. Seejärel läheb Johannes üldse minema. Samal ajal heliseb telefon, millele ema vastab. On arusaadav, et helistab keegi koolist, kes kinnitab, et Johannest koolis ei olnudki...
Kui tänase osa esimene pool on tegevuse osas rahulikum, siis pinget on ka siin. Johannese ja muusikamanageri vahel on ju seda pinget piisavalt, rääkimata Johannese sisemisest pingest, mida Märt Pius oma oskusliku mänguga väga hästi esile toob. Tänase osa teises pooles hakkavad pinged veelgi kasvama, ja tegelikult läheb ju ka löömaks...
Johannes jalutab Lasnamäel, kui märkab, et sõbrad peavad pidu, kuhu ka tema kutsutakse. Seal on kõik Johannese "sõbrad" Bert (Reimo Sagor), Esko (Henrik Kalmet) ja kõige kõvem tegija Zaiid (Suur Papa).
Peol peab Johannes aru andma Bertile, kuidas tal koolis läheb, mis sai eelmisest kanepipakikesest. Johannes kinnitab, et tuli koolist ära. See Berti rõõmsaks ei tee, sest ta lootis, et Bert hakkab koolis narkootikume müüma. No seda jama oleks muidugi Johannesel veel vaja...
Peol kohtab Johannes vana klassiõde Riinat (Liis Lindmaa), kellega hakkab jutt koheselt jooksma. Juuakse kokteile, Riina kiidab, et Johannes oli Lasnamäe koolis tema kõige lahedam klassivend. Tüdruk räägib veel sellest, kuidas Bert ja Esko pidid käima võlgasid sisse nõudmas ja poode tühjendamas, et olla meeltmööda Zaiidile ja tolle isale.
Ühel hetkel lähevad Johannes ja Riina välja, et tuua poest veel juua. Neid jälgib pidevalt Zaiidi kuri pilk. Johannes ja Riina jalutavad Lasnamäel, nende vahel on "särinat" ja nad isegi suudlevad!
Seejärel istuvad noored koridoris. Riina räägib, et ka temal on vanematega üsna kehvasti. Tüdruku isa on teda rünnanud ja istub selle eest kinni. Vanglas on mehe elu keeruliseks teinud Zaiidi isa sõbrad...
Pärast vestlust koridoris lähevad noored pidusse tagasi, kus Zaiid Riinale koheselt kallale läheb. Johannes üritab sekkuda, kuid nüüd ründab Zaiid hoopis Johannest. Põhjus on kindlasti Riinas, kes sellest aru saab, mis suhe on või oli Zaiidi ja Riina vahel. Zaiid taob Johannest jalgadega isegi siis, kui Johannes maas on. Bert ja Esko tulevad hetkeks vahele ja Johannes pääseb põgenema.
Pärast seda algab meeletu põgenemine öistel Lasnamäe tänavatel. Põgenemise tempo ekraanil on meeletu ja igati usutav, täpselt sama kehtib ju ka kaklusstseenide kohta. Mulle meenub, et mingis telesaates kinnitas Märt Pius, et löömine oligi väga ehe, mistõttu oli ta riiete all lausa pehmendavaid kaitsmeid kandnud. Selle eheduse tõttu on ka televaataja haaratud! Seetõttu tõmbub käsi vägisi rusikasse ja tahaks Johannesele appi minna! Kuid Johannes saab ka ise hakkama! Zaiid saab Johannese küll kätte. Lööb teda mitu korda jalaga, kuid siis pääseb löögile hoopis Johannes, kes paar korralikku nätakat Zaiidile näkku annab!
Johannes jookseb minema. Ta ei taha ju kakelda, ta tahab lihtsalt minema.
Kodus näeb ema oma verise näoga poega. Naine hakkab õiendama, targutama, et kas ta on tõesti sellise poja kasvatanud. Johannes on endast väljas ja lausa plahvatab, et ta on ju ise kasvanud, ema ei ole teda kasvatanud! Veelgi teravam on see, kui Johannes ütleb, et ema on skiso! Ema hullub, hakkab Johannese asju loopima ja nad lähevad kättpidi kokku. Isegi see rüselemine tundub sedavõrd ehe – tänud Märt Piusile ja Epp Eespäevale, te mängite ikka väga-väga hästi!
Pärast seda lahkub Johannes kodust ja jõuab kellegi ukse taha. Kelle ukse taha, seda me näeme juba järgmises osas.
Selline osa oli neljas osa! Oli intriige ja põnevust, oli tempot ja liikumist, oli ka mõtisklusi ja veidi ka armastust. Igal juhul ootan põnevusega viiendat osa – ETV kodulehel on seda juba praegu võimalik näha, kuid mina jään siiski pühapäeva ootama, siis on põnevam!
Kommentaarid (0)