Inimesed

Madli Vilsar: mind lubati pussitada ja põlema panna, politsei meelest oli see nali (28)

Katharina Toomemets, 7. veebruar 2015 08:00
Madli Vilsar. Foto: Herkki-Erich Merila
Endine miss Estonia sai Facebookis ähvarduskirju.

"Minu Facebooki postkasti hakkasid eelmisel kuul ilmuma ähvarduskirjad. Üks mees kirjutas, et kui ma ei saada oma paljaid pilte, siis ta pussitab mind, kallab bensiiniga üle ja paneb põlema," kirjeldab 2011. aasta Miss Estonia Madli Vilsar jubedat kogemust.

"Saada oma paljas pilt mulle kui ei saada siis saad peksa või valan su bensiiniga üle."

Samal teemal

Või: "Ma tulen Tallinna bensiini kanistriga ja valan su bensiiniga üle ja tõmban tikku. Või saad nuga."

Just sellised ähvardused (kirjapilt muutmata) potsatasid umbes kuu aega tagasi eksmiss Madli Vilsari Facebooki postkasti. "Ma ei reageerinud tema provotseerimisele, seejärel ta vist vihastas ja hakkas veel hullemaid asju kirjutama – kui põlemapanemisest ei aita, et mu välimust ja elu ära rikkuda, siis viskab mulle hapet näkku ja pussitab veel kord," räägib Madli.

Tema sõnul ei üritanudki kirjutaja sõbralik olla, vaid hakkas kohe ähvardama. "Selliseid kirju olen ma ikka saanud, kus inimesed on viisakad ja üritavad minuga tutvuda. Neid ma ei võta ebameeldivalt, kuna inimesed ju väljendavad end erinevalt. Kuna see oli aga konkreetne füüsiline ähvardus, tekitas see kõhedust."

Ründajat ei karda

Kasutaja nimega Rando Mees (tänaseks on konto sotsiaalmeediast kustutatud – K. T.) on Madlile mitu sõbrakutset saatnud, mida too vastu pole võtnud. "Just selliste asjade pärast on mul suurem osa infost profiilil varjatud," ütleb Madli.

Kord tegi üks tema tuttav nalja, et neiu on ülbe, kuna ei näita võõrastele oma pilte ja postitusi. "Praegu mõtlen, et see on väga õige tegu. Muidu näebki võõras inimene, kui kuskil check-in’i teed ja tuleb sinna kohale."

Seda, kas Rando Mees oli päris- või libakonto, Madli hinnata ei osanud. "On ju väga palju profiile, kus inimesed on võõrastele oma info ära peitnud. Samuti on kindlasti iga inimese sõbranimekirjas keegi, kes ei esine oma pärisnimega."

Seda Madli tegigi. "Tema omakorda soovitas mul kindlasti politseisse avaldus teha."

Just nii Madli talitas. See, milline oli aga politsei suhtumine, hämmastas teda. "Ametnik suhtus nii, nagu see oleks inimene, keda ma tunnen ja kes lihtsalt mu peale pahandas."

Väljavõte politseiametniku vastusest Madli avaldusele: "Karistusseadustiku § 120 järgi kriminaalasja alustamine eeldab veidi enamat. Igat ähvardust ei saa pidada veel ähvarduseks karistusseadustiku mõttes. Muidu peaksime kõigi meeste suhtes, kes tüli käigus lubavad oma naised maha lüüa, kriminaalasjad alustama. Nimetatud paragrahv eeldab mingit lisategu veel, et ähvarduse täideviimine oleks eeldatav. Loomulikult on sellise sõnumi saatmine inetu tegu ja väga loll nali."

Muretseb noorte pärast

Vilsar ei mõista, kuidas saab politseiametnik võrrelda seda, et võõras inimene talle sääraseid ähvardusi saadab, sellega, kui armastajad omavahel tülli pööravad. Tüli käigus lendu lastud karmid sõnad on hoopis teine asi. "Kui võõras inimene sulle nii läheneb, siis sa ei tea ju, kas see on nali."

Madli ütleb, et veel vähem mõistab ta sellist suhtumist seetõttu, et viimasel ajal räägitakse sageli, et juhtumeid, mille puhul sotsiaalmeedias keegi endast nõnda märku annab ja hiljem midagi ka korda saadab, tuleks ennetada. "Ma olen sellega täiesti nõus. Aga nüüd, kui ma nende poole pöördun, siis nad naeravad."

Madli räägib sellest juhtumist avalikult seetõttu, et inimesed, kes sellised ähvardusi pilluvad, ei tunneks end karistamatult, mitte selleks, et talle kaasa tuntaks. Just sel põhjusel pöördus ta ka politseisse.

Madli muretseb just seepärast, millise signaali annab selline vastus noortele inimestele. "Mina olen väga eneseteadlik ja enesekindel inimene, aga kui see signaal jõuab mõne teismeliseni, keda ehk samamoodi ahistatakse, siis ta ei julgegi kuhugi pöörduda, sest kedagi ei huvita asi enne, kui ähvardusi reaalselt täide pole viidud."

Siinkohal toob Madli näitena Eestit vapustanud Viljandi koolitulistamisjuhtumi, kus tulistaja juba ammu sotsiaalmeedias märku andis, et tal on probleeme. "Kõik arvasid, et see on nali. Hetkeni, kui sai selgeks, et pole."

Madli hirmunult mööda seinaääri pärast seda juhtumit käia ei kavatse. "Tüdrukutele ikka vahel räägitakse, et hoidke pipragaas kotis – tundub, et seda tuleb tõsiselt võtta, kuna kõrvalisele abile ei saa alati loota. Mina seda inimest ei karda ega saa terve elu hirmunult tänaval ringi käia. Ma nüüd lihtsalt tean, et kui midagi juhtub, siis ma olen üksi ja pean sellega hakkama saama."

Kriminaalbüroo juht: kui inimene tunneb ohtu oma elule, tuleb sellest kindlasti politseile teada anda

Õhtuleht pöördus Lääne prefektuuri poole kommentaaride küsimiseks neljapäeval. Reede hommikul ütles Madli, et politseist helistati talle, paluti ametniku käitumise pärast vabandust ja soovitati kindlasti otsus edasi kaevata.

"Politsei suhtub kõigisse ähvardustesse, ka sotsiaalmeedias esitatutele, täie tõsidusega. Kui inimene tunneb ohtu oma elule või tervisele, siis tuleb sellest kindlasti politseile teada anda, ning kui on olemas kuriteokoosseis, siis alustatakse menetlust karistusseadustikus ähvardamist käsitleva paragrahvi alusel," ütleb juhtumi kommentaariks Lääne prefektuuri kriminaalbüroo juht Nils Sempelson.

Sempelson ütleb, et Madli käitus väga õigesti, et asjast politseid teavitas. Samuti soovitab ta sama teha kõigil teistel, keda on ähvardatud ja kes tunnevad ohtu oma elule ja tervisele. "Kahetsusega möönan, et kolleeg, kes konkreetse juhtumiga tegeles, ei teinud kõike endast olenevat, et teatajalt täpsustavaid andmeid sündmuse asjaolude hindamiseks saada. Politseinik langetas otsuse oma siseveendumuse ajel ja ei hinnanud ähvardusi tõsisteks."

Sempelson tunnistab, et ta ei saa nõustuda uurija sellise seisukohaga ja arvab, et too oleks pidanud alustama kriminaalmenetlust ja selgitama välja toimunu täpsemad asjaolud.

"Mõistan, et politseiametniku vastus ja otsus selle konkreetse näite alusel võib anda sellise signaali, et politsei poole ei ole mõtet pöörduda. Siiralt loodan, et selline näide on üksikjuhtum ja rohkem sellist pealiskaudset suhtumist ei kohta. Mõistame, et selle inimese jaoks, keda ähvardati, ei ole tegemist lihtsa asjaga, ta tundis reaalset ohtu oma tervisele ja elule ning seetõttu pöörduski politseisse."

Sempelson rõhutab, et kindlasti tuleks sellistest juhtumitest politseile teada anda ning politsei ja prokuratuur võtavad üheskoos vastu otsuse, kas kuriteo koosseis on olemas või mitte. "Kui kriminaalmenetlust ei alustata ja inimene ei nõustus selle otsusega, siis on tal õigus see edasi kaevata prokuratuurile, et kriminaalmenetlust siiski alustataks. Antud juhul kannatanut sellest võimalusest ka teavitati."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee