Inimesed

Robert Annus: "Mu elus on olnud hetk, kus ma ühel konkreetsel juhul jooksin peaga vastu seina." (2)

Jaanus Kulli, 7. veebruar 2015, 08:00
«Mu elus on olnud hetk, kus ma ühel konkreetsel juhul jooksin peaga vastu seina.» Foto: Aldo Luud
Miks ei võiks üks väga hea näitleja, nagu Robert Annus (30) olla veel hull moto-ja tehnikahuviline? Samas ka hipster, joogaharrastaja, gurmaan – eriti India köögi alal –, ja suurepärane isa. Lisada võiks veel märksõnad viisakas, rõõmsameelne ja pedantne. Aga ehk aitab, sest ka Robert on tegelikult luust ja lihast inimene, kellele minevikust, noorusele vaatamata, pole võõras koguni mõiste depressioon.

Oled koolid lõpetanud Tallinnas, kuigi su juured pärinevad Vigalast, mis, nagu ma aru saan, on siiani su südames kinni?

Nii see tõesti on. Vigalas oli ja on tänaseni jõgi, kus ma õppisin ujuma. See oli väga oluline. Kõik oma lapsepõlve suved kuni täisealiseks saamiseni veetsin ma selle jõe ääres maakodus. Ujudes ja paadiga sõites. Nii et just see jõgi ja jõesäng on eriti südames kinni.

Samal teemal

Kas see jõesäng on ka praegu sinu jaoks olemas?

Koht on olemas, aga elu muutub ja vanaisa on juba sedavõrd vana, et ta seal enam nii väga ei käi. Samuti on meil, lastel ja lastelastel, tekkinud omad kohad. Minul näiteks elukaaslase Maria (Soomets – toim) kaudu Lõuna-Eestisse. Nii et Vigala, nii kurb, kui see ka pole, on suhteliselt tühjaks jäänud.

Kui ma seal väiksena suvitasin, olid kõik ümberkaudsed talud elujõulised. Vahepeal pudenesid tühjaks, nüüd aga on uus põlvkond peale tulemas. Näiteks ülenaabri talus ehitavad näitlejad Võigemastid endale elamist. Loodetavasti toovad nad sinna külasse ühel päeval ka uue elu sisse. Elmo Nüganen pole sealt väga kaugel, sest Anne (Reemanni – toim) vanemad on samast kandist.

Vigala jõe äärsed kohad on väga ilusad. Ka meie talu on jõe ääres, Vana Kupja talu. On arvatud, et meie kaugetest esivanematest oli keegi kunagi kubjas, sest ka see talu oli natuke suurem ja jõukam.

Endal ka kahju, et nüüd sinna nii harva satud?

Loomulikult. Ilusate lapsepõlvemälestuste pärast ei taha sinna suvel nii väga enam minnagi. Härdusemoment tuleb sisse, et oleme koha natuke käest lasknud. Lisaks veel see, et kunagi sai osa majast jahimeestele müüdud. Nii et see polegi enam nagu päris oma maja. Maad on endiselt meie, aga jõud on justkui raugenud.

Sa oled Panso kooli lõpetanud lavastajana. Miks sa viimasel ajal nii harva lavastad?

Nii on lihtsalt juhtunud, et mind on kutsutud päris paljudesse lavastustesse näitlejaks ja nüüd siis ka ühte telesarja. Ka ma ise olen järginud mõtet, et kui sa suunad tähelepanu rohkem ühele tegevusele, tuleb mujal järele anda. Minu õpetaja Ingo Normet on öelnud, et lavastaja elukutse on teatrimaailmas kõige individuaalsem ja üksildasem ning küllap on tema sõnad teinud mind natuke ettevaatlikuks. Ma võin lavastada, aga ei pea seda, ninast veri väljas, tegema. Seda enam, kui näitlejana tööd jagub.

Kolleegid kiidavad sind kui hästi rõõmsameelset ja tasakaalukat inimest. Aga sa pole vist alati selline olnud?

Vähemal või suuremal määral võin ma tõesti leida oma elus perioodi, kus mul on olnud väga raske, kus mingisugused elusündmused, nii välised kui sisemised, viisid seisundini, kus mul oli väga raske iseendaga tööd teha ja eraeluga toime tulla. Aga ju mul oli oidu õigel ajal abi küsida, pöörduda inimese poole, keda ma arvasin aitavat. Paljud jõuavad sügavasse depressiooni, sest nad ei oska abi küsida, või ei usu, et keegi saab neid aidata.

Mis sind sellisesse meeleseisundisse viis?

Eks see oli ennekõike iseenda otsing. Et mida ma siin maailmas teen ja miks ma siin olen? Kusjuures need otsingud võivad vahete­vahel viia ka eksimusteni.

Kui sa ennast otsides või enda piire kompides lähed liiga kaugele, teed haiget endale või lähedastele; kui sul oma egoismis on kaine mõistus justkui kadunud.

Kui need haiget saamised korduvad, siis sa oledki ühel hetkel ummikus. Oma suure mina ja egoga. Mõeldes, et kuidas see siis nüüd juhus, sest ma olen ju maailma naba.

Minuga nii juhtuski ning ühel konkreetsel juhul jooksin ma mingis mõttes peaga vastu seina. Kusjuures ma olen väga tänulik sellele kogemusele ja oma lähedastele, sest praegu tagasi vaadates saan tunnistada, kui õnnelik ma olen, et sellest seisundist välja tulin. Või kui palju ma sellest õppisin. Aga ju mul oli vajalik piirid ära kombata ja niimoodi paremaks inimeseks saada.

Jah, ühel hetkel oligi mul väga selge arusaam ja teadmine, kes see inimene on ja kus ta on. Sel hetkel, hommikul umbes kell neli, kui ma seda mõistsin, hüppasin voodist välja, võtsin mootorratta ja sõitsin Eesti teise otsa tema juurde. Koputasin ta uksele ja ütlesin, et minu arvates on just tema inimene, kes saaks mind aidata. Tegelikult ei tundnud ma tollal teda üldse, aga ta võttis mind vastu ja aitas.

Sa ei taha öelda, kes see on?

Ma jätaks selle enda teada. Aga põhimõtteliselt sellest päevast alates hakkasin ma tervenema, ning tegelema sellega tänaseni päevani.

Millega tegelema?

Püüdsin hakata aru saama oma emotsioonidest, oma mõtetest, neid tähele panema ja neid põhimõtteliselt uurima. Miks ma seda abi vajasin, oli see, et mu sees oli ühel hetkel suur tohuvabohu. Kõik oli sassis. Küllap ka eriala tõttu, sest ega see lihtne ole. Sa pead kogu aeg ümber kehastuma ja kõikvõimalikke energiaid enda seest läbi laskma. Peale selle veel eraelu.

Kui ma siis ennast uurima hakkasin, tundsin, et see aitab mind ja et see meeldib mulle, ma justkui tundsin kogu oma kehaga, et jah, see on minu asi, et see aitab mind, et seda ma tahaksin edasi teha.

Sa räägid joogast?

Seda võib joogaks nimetada küll. Praeguseks olen ma kolm aastat selle juures olnud, selle sees edasi liikunud. Aga ma tean, et tee on veel pikk, nii et ma olen alles lapsekingades. See, mida jooga annab, on väga isiklik ja sõnadesse ongi seda väga raske panna. See on puhas endaga tegelemine.

Kes või mis on "Viis tiibetlast"?

"Viis tiibetlast" on väga hea harjutuste tsükkel, mille Tiibeti mungad on aastatuhandete jooksul välja arendanud ning mis koosneb viiest harjutusest, hõlmates eelkõige keha füüsiliselt. Aga väidetavalt on see ka noorendavat efekti andev joogalik õpetussüsteem.

Kui palju need harjutused nõuavad füüsilist valmisolekut?

Need harjutused on mõeldud igale vanusele ja on piisavalt lihtsad, mis tähendab, et nendega võiks alustada ka alles 70aastaselt. Kui sa neid korrapäraselt teed, on tulemused täiesti silmanähtavad ja kogetavad ning ei võta su päevast rohkem ega vähem kui 20 minutit.

Ükski sinu päev ei alga ilma "Viie tiibetlase" harjutuste tsüklita?

Jah, nii see on.

Kas just joogaga tegelemine viis sind aasta algul kuuks ajaks Indiasse?

Mõnes mõttes küll. Sest joogaga tegelemine tekitas sügavamat huvi, mida on Indial kui selle kodumaal mulle pakkuda. Teatavasti on joogat väga erinevat, aga see, millega mina tegelen, hõlmab Vana-India kirjandust. Indias on kohti, kus seda on aastatuhandeid viljeldud. Neid ma tahtsingi näha, lihtsalt tunnetada, kas seal on midagi.

Kas sa leidsid ja tunnetasid seal midagi?

Jaa, kindlasti. Tamil Nadu osariik on ehk mõnede arvates India kõige räpasem ala, seal on tänavatel kõige rohkem kodutuid koeri, lehmi, sõnnikut. Kõike läbisegi. Kõik on justkui roojane ja kole. Esimese nelja päeva jooksul ei näinud me ühtegi turisti.

Samas on millegipärast just sealkandis peidus mitu vaimset keskust, seal on hästi palju templeid ja sealt pärinevad ka osad jooga­liinid, mida ma uurin ja praktiseerin.

Sinu jalg mõnda templisse ka astus?

Jaa, loomulikult. Ühes templis käis just suur riitus. Seal jagati süüa ning meid kui turiste võeti väga hästi vastu.

Meie poole näidati ikkagi näpuga ja küllap paljud nägid seal esimest korda valget inimest.

See räpasus ja roojasus, millest India puhul nii palju räägitakse, sind ei ehmatanud?

Vastupidi. Nähes inimeste elurütmi ja tohutut liiklust, eluolu, tundus mulle see kõik väga loomulik, eluterve, õige ja õnnelik. Tundsime end vennaga seal väga koduselt. Inimesed on kõik väga terved ning siis pole nagu oluline, kas seal tänaval on sõnnikuhunnikud või mitte. See kõik käib justkui asja juurde. Delhi, mis oli küll puhtam, aga palju läänelikum, tekitas rohkem hirmu. Võib-olla johtus see ka sellest, et meil oli sedavõrd tore kogemus külalislahke Lõuna-Indiaga.

Jätsid oma kalli kaasa, näitleja Maria Soometsa koos tütar Nooraga külma kõhuga Eestisse külmetama?

Nii juhtus tõesti, sest me Mariaga töötame erinevates teatrites ja seega pole meil ühist vaba aega. Aga kuna ka Maria tegeleb samade asjadega, millega mina, siis oli pigem tema see, kes mind taga utsitas, et ma just praegu sinna läheksin.

Seda ei peljatud, et sinu mängitud politseinik Anders Prikk "Viimases võmmis" naaseb korraga uues osas ekraanile murjanina?

Õnneks ei olnud päike Indias väga tugev ja pealegi oli seal pidevalt mingi sudu üleval. Sellist sinist taevast, nagu Eestis näeb, seal nagu polnudki. Ühel õhtul, kui me olime päeval rolleritega mööda rannikut ringi sõitnud, märkasin küll ehmatusega, et põsesarnad on täiesti punased. Järgmisel päeval läksin ma igaks juhuks juuksurisse ja lasin habeme maha ajada, sest see oleks olnud veel hullem, kui pool nägu oleks olnud punane ja teine pool valge.

"Viimases võmmis" on Prikk Üllar Saaremäe mängitud Mikk Kotkase täielik vastand. Pigem selline intelligent, võib-olla isegi natuke hipsteri tüüpi. Kui palju on Prikis sind ennast?

Prikk on minuga võrreldes kahtlemata pedantsem ja kohusetruum. Ta esindab neid väärtusi, mille poole ma terve elu olen püüelnud. Pean silmas korrektsust teatud asjaajamistes, viisakust, korrektsust väljanägemises.

Kunagi olin ma ju punkbändis laulja ja esindasin p*huistlikku-anarhistlikku maailmavaadet. Kui ma kunagi käisin ringi alt laienevate ruuduliste pükstega ja jõin tänaval õlut, siis Prikk esindab kindlasti sellist poolust, mille poole ma üritan igapäevastes asjaajamistes jõuda. Sest mulle meeldib professionaalsus, täpsus, asjadest õigesti arusaamine. Selles mõttes on Prikki mõnus mängida, et ma kehastan kangelast, kelle poole ma ka ise püüdlen.

Kolm aastat mängisid sa ETV lastesaates "Saame kokku Tomi" juures, kus sa said kokku ka oma tulevase elukaaslase Maria Soometsaga.

Jah, nii see oli. Mina olin juba Vanemuises, tema just tuli sinna. Sattusime kokku ühte lavastusse. Mis tähendas, et nädala sees olime koos proovides, nädalavahetustel aga leidsime teineteist teel Tallinna salvestusele ja õhtul jälle tagasi Tartusse. Nii me ühte rööpasse sattusime ja nii see säde seal meie vahel tekkis. Maria on väga tore tüdruk ja nii ma ära armusingi.

Sinu elukaaslane Maria on Vanemuise näitleja, sina draamateatri näitleja. Kahe linna vahel pendeldamine ära ei väsita?

Eks ta ikka väsitab. Aga selles pendeldamises võib leida ka positiivset poolt. See aeg, mis ma sõidan Tallinna tööle või tagasi koju, ma töötan. Need kaks tundi, mis ma bussis või rongis sõidan, saan ma tegelda oma erialaga, tekstide õppimisega. Seetõttu jääb mul siis kodus rohkem vaba aega. Teha süüa ja olla lapsega niipalju, kui võimalik. Sõit ise ei väsitagi niivõrd, kui emotsionaalne tunne, et oled töö tõttu Tallinnas oma perest sedavõrd kaua lahus. See väsitab.

Kas söögitegemine on sulle pigem kohustus, et anda abikaasale rohkem aga või on see sinu üks paljudest hobidest?

Sellest on saanud üks minu hobidest. Võib-olla koos minu elumuutustega, joogandusega, arusaamisega, kui tähtis on värske toit sinu elus. Mis on oluline nii sinu füüsisele kui ka vaimsele tegevusele. Oma elu kvaliteeti on võimalik toidu kaudu muuta. Sain sellest ükspäev aru ja sellest ajast peale on mu suhtumine toitu väga palju muutunud. Süüa võimalikult vähe liha, kuigi samas ma seda ei välista. Nagu ma ei välista ka magusat ja seda, et minna lapsega mõnikord sõõrikuid sööma. See kõik on väga tore ja käibki asja juurde.

Kuuldavasti on üks sinu paljudest hobidest igasugused tehnikavidinad?

Tõsi ta on. Mulle meeldib hea tehnika. Ennekõike on see seotud arvutitega. Aga ka igasugused kõlarid, juhtmevabad vidinad, kõrvaklapid, kõik see huvitab mind, ma loen selle kohta ning mind huvitab, mis suunas tehnika läheb. Võib-olla see on seotud ka minu ulmearmastusega, sest näiteks kirjandusest meeldib mulle ennekõike ulmekirjandus.

Tehnikavidinateks võib lugeda ka mootorrattaid ja autosid, mis sind külmaks ei jäta?

Juba 10aastaselt juhtisin ma Vana-Vigalas vanaisa süles istudes autot. Õppisin sõitma, kui ma veel pedaalidenigi ei ulatanud. 12–13aastaselt sõitsin ma Tallinna–Vigala otsad ise. Vanaisa istus kõrval.

Mootorratas – armastus esimesest silmapilgust

"Mootorrattaga sõitmise haiguse sain ma külge vennalt," ütleb Robert Annus.

"Ma polnud lapsepõlves kordagi sõitnud mopeedi või rolleriga, ainult jalgrattaga. Aga kui ma kuus-seitse aastat tagasi venna Honda sadulasse istusin, sain ma kohe aru, et see on see, mida tahan uuesti proovida."

Juba mõni päev hiljem oli Robert autokooli pingis, et endale mootorrattaluba teha.

Praeguseks on ta oma terasest suksu seljas sõitnud maha kümneid tuhandeid kilomeetreid. "Euroopale mitu tiiru peale teinud, Maria tagaistmel. Siinkohal peangi ma kiitma oma elukaaslast, sest meil pole üldsegi mugav matkaratas, pigem ebamugav, kiire ringrajariist. Aga jah, see armastus mootorratta sõidu vastu on minus lausa fanaatiline. Osalt on see nauding osaleda liikluses. Istud ratta seljas, jalad harkis, vibratsioon tuleb otse su kehast läbi. See, kuidas sa ratast pöörad, on otseselt seotud sinu keha liikumise ja tasakaalu nihutamisega kas paremale või vasakule. Ja ratas allub sellele silmapilkselt, millimeetrise täpsusega. See, kuidas tehnika kui sinu keha jätk maanteel suurtel kiirustel elamust pakub, on minu jaoks äärmiselt nauditav," kirjeldab Robert naudinguid, mida kaherattaline rauast sõiduriist talle pakub.

Kaks venda – väga andekad ja väga erinevad

Robert Annuse vend Karl on tuntud ja tunnustatud disainer, kelle käsitsi tehtud puidust prilliraamid on kõrgelt hinnatud ja tuntud ka kaugemal kui Eestis. "Karl on niipalju, kui ma väiksest peast teda mäletan, pannud toanurgas kokku puslesid, konstruktoreid, legosid. Teinud kõike seda, mis on seotud käelise tegevusega. Mina aga, samapalju, kui ma ennast mäletan, esinesin samal ajal kõrvaltoas ema-isa külalistele. Tantsin, laulan, räägin nendega juttu ja tahan olla nii-öelda tähelepanu keskpunktis," ütleb Robert.

Hipster Robert Annus

"Mis hipsteritesse puutub, siis ma tegelikult vihkasin neid, kuni ühel päeval peegli ees seistes ütlesin ehmatades: ma olen ju ehtne hipster," tunnistab Robert muiates.

"Sest selleks ajaks olin ma endale muretsenud Start Šosse raami peale käsitsi tehtud üliedeva helesinise täisnikeldustega ühekäigulise hipsteriratta, sellise hipsteri unelmate ratta. Nii et tõesti, kui ma ükspäev Tartu linna peal ringi kõndisin, ratas käekõrval ja nina peal venna Karli tehtud hipsteriprillid, ning vaatasin oma riietust, sain ma aru, et ma olengi hipster."

Robert Annus

Robert Annus (sündinud 19. mail 1984 Tallinnas) õppis Tallinna muusikakeskkoolis klaverit ja oboed. 2008. aastal lõpetas ta lavakunstikooli 23. lennu lavastaja õppesuunal. Aastatel 2008–2013 töötas Annus Vanemuise teatris näitleja ja lavastajana, praegu on tema koduteatriks Eesti draamateater. Ta on olnud ansambli Chupacabra solist ja ETV saatejuht. Peale laulmise mängib ta ka bajaani.

2008–2011 mängis ETV lastesaates «Saame kokku Tomi juures», 2014. aasta kevadest mängib Kanal 2 seriaalis «Viimane võmm» politseiuurija Anders Prikki.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee