Film
7. veebruar 2015, 08:00

Jaak Kilmi: leidsime vissarioonlaste küladest ehtsa orjapidamise (33)

Eestlased leidsid mõne aasta eest üles elava Kristuse: endise miilitsa Vissarioni, kes ühel ööl uuesti sündis ja end siis viivitamatult uueks jumalapojaks kuulutas. Tema ja ta lähikondlased maiste asjadega enam ei tegele, kogu eluks vajaliku töö teevad ära madalamad ­sektiliikmed, kinnitab neid vaatamas käinud režissöör Jaak Kilmi

Pikajuukseline Vissarion oli vali jutumees. Ei kulunud kaua, kui tema külge kleepusid tuhanded venelased kui mesilased taru külge. Võeti ette ka esimene ristikäik Krasnojarski kraisse, kuhu tekitati omaette ühiskond, mille pealinn on Päikeselinn. Sinna – mitte pilvepiirile, vaid praktiliselt posti otsa ehitatud paleesse – läks elama ka Vissarion. Rajama maapealset paradiisi, võrdsete ühiskonda.

Eestlased olid kiired rasvast ussikest õngekonksu otsas alla neelama, sinna mindi aastaks. Tuntud perekond – filmimees ­Arbo Tammiksaar ja telenägu Tuuli Roosma koos kahe kaksikpojaga – läks saateid tegema, raamatuid kirjutama ja elavast Kristusest täispikka filmi tegema. Nüüd ongi dokumentaalfilm "Kristus elab Siberis" valmis.

Jaak Kilmi: "Miniühiskonda, mida kohtasime Siberis, on võimalik näha ilmselt sama ehedalt kusagil võsarahvaste seas. Nii ökoloogiliselt ei olegi võimalik argimaailmas elada. Olla kogu XXI sajandi plusside ja miinuste seas nii naiivsed, millest aga päris kindlasti sünnib õnn."

Madalam klass toidab kõrgemat

Ent sisimas on kõik see puhas orjapidamine, mida kaaskondlased taluvad vaikselt, isegi soosivalt. "Päikeselinnas, kus tegevus toimub, elab vaid 50 kõige väljavalitumat pere. Siis hakkavad külad ringidena alla laskuma. Klausliga, et mida madalam küla, seda madalam on ka elatustase. Nii käivadki madalama ringi inimesed kõrgemal igapäevaseid töid tegemas. Täpsemalt öeldes neid lausa toitmas. Kõrgeimas, Päikese­linnas ei tee kõrgeim klass argitöid enam üldse – neid teevad madalama klassi jumalasulased hea meelega."

Ehkki pisut raha on päikeselinlastel ka endil. "Kust nad seda saavad, jäigi lõpuni arusaamatuks. Aga eks ka riigilt ole võimalik kaubelda mitme erineva sildi all toetusi. Ent on raha vähem või rohkem, ei tähenda inimeste silmis suurt midagi. See ei ole elu sisu."

Samas – koopaelanikud pole nad kaugeltki, arutleb Kilmi. "Keegi neist ei eita tsivilisatsiooni, aga ise elavad nad sellest suhteliselt kaugel. Lapsed – see ühiskonna vaieldamatult kõrgeim klass, kes elavad lausa omaette kultuses – mängivad uskumatult meeleldi arvutimänge. Ja vaatavad telekast multikat "Maša ja karu". Ja nad teavad sama teraselt kui mujalgi, mida tähendavad mõisted Nike või Adidas. Aga ei arvutist ega telerist ei ole neil tekkinud Vissarioni kõrvale teisi jumalaid, kelle ees päevade viisi istuda. Mina olin seal jalgpalli-EMi ajal. Ma ei näinud vutti vahtimas mitte kedagi! Ja kusagil pole näha ainsatki satelliiditaldrikut. Isegi ajaleht ei käi ühtegi taresse. Lastel on targematki teha. Näiteks igal aastaajal väljas joosta. Või oma maja ümber kapsaid-porgandeid harida. Selles mõttes on nad väga terve ühiskond."

Endised linnakodanikud

Vissarioonlased on tegelikult endised puhtad linnakodanikud, kellest väga paljud on elanud täisverelist elu. Ent mitte kaugeltki kuritegelikud. "Enamikus kõrgelt, peaasjalikult tehniliselt haritud tegelased, kellel on suurlinnast lihtsalt villand saanud. Nad on tulnud metsikusse taigasse, peaasjalikult vanausuliste surmale määratud küladesse, pööranud elus täiesti uue lehekülje ja hakanud lapsi, oma tulevikku kasvatama. Kui nad kord vanaks saavad ja ära surevad, siis on ühel põlvkonnal lõpp. Aga nende lapsed jäävad kindlasti sinna," kirjeldab Kilmi.

Ja täiendab, et tal tuli Siberis veeta pikk rongiöö ühe kohaliku kena tütarlapsega. "Ta oli emaga isa eest Vissariooniasse varju kolinud siis, kui oli väga õrnas eas, nii 12–13. Nüüd oli ta juba 19 ja õppis mingis Krasnojarski kõrgkoolis turismindust. Ta oli ta juba kolm aastat Krasnojarskis elanud, üks koolitalv oli veel jäänud. Aga ta ütles kogu südamest, et kohe, kui ta astub koolist välja diplomiga, läheb ta rongijaama ja sõidab esimesel võimalusel koju. Suurlinna ja taigaküla elu kvaliteet on täiesti erinevad. Küla kasuks. Ja ta ei oleks Vissarioonias kaugeltki mitte ainus haritud inimene. Selliseid noori elab taigas, oma Kristuse kõrval, õige palju. Iive on seal kuuldavasti üheksa korda kõrgem kui Venemaa keskmine."

Eksnaine kaebas Kristuse kohtusse

Enne kui endine miilits endale jumalarüü selga tõmbas, oli temagi tavamõistes abielus. Tal oli naine ja kari lapsi. Mäe küljele paleesse kolides vahetas ta naise välja. Hulga noorema vastu, nagu see ikka käib. Nüüd on tal kahe naisega kokku seitse last.

Idüll ilusas looduses tuhandete teenijate keskel võiks olla ju täiuslik, kui esimene naine kiusu ei ajaks. Tegelikult on ta rahatu Kristuse hoopis kohtusse kaevanud ja nõuab temalt meeletuid summasid. Alimentideks loomulikult. Aga pretsedent missugune – käia kohut Kristuse endaga!