VÕIDUKAS KINEASTIPAAR: Olga ja Priit Pärn eile Kultuurkapitali preemiate jagamisel.Foto: Arno Saar
Inimesed
6. veebruar 2015, 07:00

Priit Pärn: "Mina ei tee pühadusest nõrisevat kunsti. Mina räägin lugusid." (17)

"Parim nali on see, kui inimene naerab ja pärast saab aru, et tegelikult oli see ju kohutav, mille üle ta naeris," teab kineast Priit Pärn. Tema terase huumoriga pikitud animafilmidel on komme võita auhindu. Sellelt rajalt ei eksi ka Priit ja Olga Pärna liivaanimatsioon "Lendurid koduteel", mis pälvis Kultuurkapitali aastapreemia kui kõige parem mullu tehtud Eesti film.

"Minu tööd ei ole pateetilised; mina ei tee pühadusest nõrisevat kunsti. Ma olen pateetika vastand ja see ongi minu huumor," analüüsib Priit Pärn oma käekirja.

"Mina ei moraliseeri ega õpeta, minu töödes puudub igasugune moraal. Ma ei käsitle ennast isikuna, kes võib teistele inimestele õpetada, kuidas peab elama. Mina räägin lugusid."

Loodusvaatleja positsioonilt lugude jutustamise teeb Pärnale hõlpsamaks bioloogiharidus.

"Kui inimene hakkab tegelema kunstiga, on väga hea, kui tal on mingi nii-öelda päris amet ka olemas," kalkuleerib Pärn. "Tartu ülikool andis süstemaatilise hariduse, mis tegelikult on isiksuse kujunemisel üsna oluline."

Sobiv kunstnikepaar

Sageli lähevad väljakujunenud isiksused, mis sest, et nad on juba aastaid abielus, omavahel tülli kööki taburetti või vannituppa dušisegistit valides. Kuidas suudavad Pärnad teha rõõmsalt koos hiilgavat kunsti?

Pärn selgitab nagu lapsele: "Segistit valides on tõesti võimalik tülli minna: üks tahab punast ja teine kollast. Aga kui me Olgaga oleksime disainerite paar, kes mitte ei vali, vaid loovad segistit, siis me liiguks samm-sammult sinna, et see segisti on lõpuks näiteks roheline."

Pärn tunnistab, et kuuleb alatasa küsimust: kas te abikaasaga koos töötades tülli ei pööra?

"Suure osa oma filmidest olen ma teinud stuudios Eesti Joonisfilm ja millegipärast ei küsita, et kuidas sa küll töötad nii, et ei lähe riidu Joonisfilmi inimestega," muheleb Pärn.

"Seda peetakse normaalseks, et Joonisfilmi stuudios kulgeb töö sujuvalt, aga kui sa töötad pereringis, peaks olema suured kaklused.Jah, võib-olla me sobime, sest me pole kunagi kakelnud – ei filmi- ega muudel aladel."

Filmiteo helged hetked

Mis on filmiteo juures kõige erutavam hetk? Kas idee viimistlemine; detailide joonistamine; või siis ikkagi valmis teose suurelt ekraanilt ülevaatamine?

Pärn ohkab ja peab pisikese loengu: "Hakkame algusest peale. Kui idee areneb, on hetki, kui leiad: ahhaa – nüüd jooksid mingid asjad kokku, see on nüüd see õige.

Filmi tootmine on mõnes mõttes aga siiski sõnnikuvedu. Ta on sul enam-vähem peas valmis, aga tuleb nüüd nähtavaks teha, mis on väga töömahukas.

Õnneks koosneb see mitmesugustest etappidest: alguses joonistamisest, pärast üldise pildi kokkupanemisest, foonide tegemisest, montaažist. Kogu periood ei ole ühesugune, see on nagu maraton, kus sa ei jookse sama sammuga ja vahepeal võib-olla ka suusatad või sõidad rattaga.

Esimesed suured helged momendid on siis, kui äkitselt hakkab tulema häid üllatusi. Hea helilooja ja hea helimees teevad heli ja kõik, millega sa oled juba harjunud, lähebki heliga kokku ja sealt hakkab sündima midagi sellist, mida sa veel ei ole osanud ette kujutada – see on hea tunne!

Ja muidugi on uhke, kui film läheb valmisproduktina suurele ekraanile."

Poeg eelistab klassikat

Milliseid animatsioone eelistab kineastide Olga ja Priit Pärna pisipoeg Märt Rudolf?

"Neid on päris palju, just praegu vaatab ta Nick Parki "Wallace ja Gromitit"," kiikab isa Pärn korraks ekraani poole, mille ees kolme ja poole aastane poiss parasjagu passib.

"Tegelikult on tema valik päris lai, ja seda mitte ainult animafilmide suhtes. Poisi üks lemmikutest on seriaal "ENSV". Hiljaaegu avastas ta enda jaoks Chaplini, kelle "Tsirkust" on ta vaadanud vast seitse korda. Umbes kuu aega tagasi hakkas ta minu filme vaatama ja lemmik on "Tuukrid vihmas"".

Nimetatu on Olga Pärna ja Priit Pärna ohtralt auhinnatud joonisfilm.

 

Kultuurkapitali aastapreemiad 2014

Arhitektuur

Peep Jänes. Kullaprooviga loomingulise panuse eest Eesti arhitektuuri.

Audiovisuaalne kunst

Olga Pärn ja Priit Pärn. Aasta film 2014 "Lendurid koduteel".

Helikunst

Ain Anger. Maailmatasemel osatäitmiste ja esinemiste eest juhtivatel ooperi- ja

kontserdilavadel.

Kirjandus

Hasso Krull. Raamatute "Pesa" ja "Muna" eest, mis loovad sidemeid nüüdisaja ja ajatu pärimuse vahele.

Kehakultuur ja sport

Madis Pettai. Koolispordi edendamise ja rahvusvaheliste võistluste suurepärase korraldamise eest.

Kujutav- ja rakenduskunst

Malle Leis. Kogu loomingut kokkuvõtva ulatusliku näituse eest Tartu kunstimuuseumis.

Näitekunst.

Priit Raud. Mees, kes on pikka aega ja väsimatult varustanud Eesti teatrit uue hingamisega – toonud nüüdisaegse tantsu jäävalt meie kultuuriruumi ning on vastutav rahvusvahelise festivali "Baltoscandal" näo eest.

Rahvakultuur

Maido Saar. XXVI laulupeo ja XIX tantsupeo "Aja puudutus. Puudutuse aeg" – hinge ja südamega jagatud puudutuste eest.

Rahvakultuur

Hirvo Surva. XXVI laulupeo ja XIX tantsupeo "Aja puudutus. Puudutuse aeg" – hinge ja südamega jagatud puudutuste eest.