Sven Lõhmus: mõnda oma süntesaatorit pole ma kasutanud kordagi (11)

Peatselt 43aastaseks saav muusika­kirjutaja, laulja, laululooja ja instrumentalist oli esmaspäevaks mõnegi oma süntesaatori paksu tolmukorra alt päevavalgele tassinud, rahvusraamatukogu muusikakorrusele tarinud ja elektripillid rahvale imetlemiseks välja pannud. Kutsel oli kirjas, et raamatukogu muusika-aasta esimesele näitusele on Sven Lõhmus toonud oma süntesaatoreid, elektrioreleid ja isegi ühe elektroonilise trummikomplekti, mis omaniku sõnul hiilgab üliehtsa naturaalse kõlaga.

Siiski jäi koju veel kümmekond pilli. Aga neil pole küljes seda antiikset ega tähenduslikku hõngu, mis teistel, millest peaaegu igaühel on Sveni muusikalisse panusesse (sel suvel saab 20 aasta vanuseks) antud oma osa. Sven, kellest ajapikku on saanud üks Eesti noorema põlve teenekamaid muusikuid, pole muuseas oma õpitud erialal töötanud. Vähemalt otseselt. On ta ju diplomi järgi peda koorijuht – amet, millega Black Velvetit, Suntribe’i, Vanilla Ninjat või Sandra Nurmsalu on üsna raske ühendada.

Nagu maapoisid ikka

Ajalooline mälu kipub juba jääma lühikeseks, aga põline maapoiss Sven (nagu Türi kandi kutt alati enda kohta öelda armastab) mäletab kindlalt, et põllupidajatel olid hoopis teistsugused seadused kui linnas. "Mäletan, et minu nooruses kasvatasid mu vanemad hullumeelsel pinnal peeti. Seda oli nii palju, et koristustöö jäi ikka minu ja vend Sulevi kanda. Ühel sügisel oli peeti lausa tonnide viisi – olime Suleviga päris peedi nägu –, aga vanemate välja pandud auhind andis tiivad. Lõpuks peet salve saadud, rahagi juba taskus, tekkis ahvatlusi, millest kahe tõsisema finalisti hulka pääses vaid kaks: isemängiv Jaapani päritolu süntekas ja videomakk."

Kaalukauss kukkus kiiresti süntesaatori kasuks. "Videomakk oli ju igal kutil, muusikariista mitte kellelgi. Valisime endale parima välja, isa-ema andsid puuduva summa juurde ja 30 000 krooni maksev riist oligi varsti kodus," räägib Sven varjamatu uhkusega 1998. aasta kohta mitte vähe maksnud mänguasja ostust.

Päris korraliku auto oleks tollal sama raha eest saanud kindlasti. Kui mitte kaks.

Sven oli aga saanud endale väga truu töökaaslase. Just see pill pani püsti ja hoidis kaua elusana Black Velvetit – selle klahvidel loodi kõik bändi hitid. Välja aitas see bändi ka paljudel reisidel nii kodu- kui ka välismaal. Mängukorras on pill praegugi. Aga ta on kasutusest kergelt välja kukkumas, sest bändide nõudmised pillidele on aegamööda tugevalt kasvanud.

Instrumentide hind pole Svenile kunagi eriti probleem olnud. Kui pärida kogu pillipargi maksumuse kohta, ei oska Sven seda kohe nagu öeldagi. Ja süntesaatorid pole veinid, mis ajaga ainult paremaks lähevad. Kunagi 30 000 maksnud pill seda praegu ei maksa.

"Ent kiirelt rehkendades võib siin ja kodus olevate pillide hind läheneda miljonile kroonile küll. Kui seda mitte juba ületadagi. Aga mis sellest," jääb Sven tagasihoidlikuks.

Naljakad piIlid

"Ma pole ainsatki pilli muretsenud raha pärast – ostnud odavalt, et hiljem kallilt müüa. Tegelikult on näituselgi neid klahve, mida pole iial mängima pandudki. Need on muretsetud igaks juhuks. Praegu lubab mu kodune park esile tuua iga häälevariandi – kas pardi, harfi või Buratino oma – mida süntesaatorist üldse kätte saab."

Näitust üles pannes sai ka Sven palju targemaks, sest nii täpset kodutööd ei märganud ta teha pille soetadeski. Nii sai ta teada, et temagi koduses kogus on mudel, mida pikki aastaid kasutas ka Michael Jackson.

"Minule ei ole sündid enam ammu orjad, keda terroriseerida. Pigem on need kolleegid, kes mind mõistavad ja aitavad. Ma ei tea küll tehniliselt iga klahvikandja tehnilist siseelu, küll aga tean, milline on iga instrumendiga kaasas käiv lugu. Ja selline lugu on igal pillil olemas."

Sveni sõnul on tal üsna vähe pille, mille ta on ostnud, et lappida teatud tämbrilist auku. "Enamik pille on mu juurde tulnud kuidagi vargsi, nagu iseenesest imbunud – taibates, et just minu juures võib olla klahvpilli õige koht. Kõige kummalisema kingituse sain ma kunagi ühelt Soome rekkajuhilt, kes muutus nii härdaks, et kinkis mulle ühe suure oreli saate­sõnadega, et muusikategemiseks see enam ei kõlba. Aga vaatasin, et kui uksed ette teha, kõlbab suurepäraselt baarikapiks. Siis läksin haledaks mina: kuidas sa ikka päevi näinud orelile uksed ette teed ja talle viinapudelid sisse tõstad? Nii on see tänaseni tegemata."

Aga natuke naljakaid pille on näituselgi. "Üks süntesaator on näiteks ehitatud kingakarbi sisse, kuid mängib ette antud meloodia veatult ära." Tuhanded nõukogude lapsed on vaevanud Eesti päritolu Pillet. "Temagi on kohal. Samuti nagu tema Jaapani kaksikõde: välimuselt veelgi väiksem, aga olemuselt nagu pärispill. Võimalusi Pillest tuhat korda rohkem. Pille oli ju võimeline tegema ainult pardihäält."

Kogu kehaga mängitav pill

Näitusel on ka üks antenni moodi asi, mida tuleb kas painutada või kehaosad sellele lähemale või kaugemale sättida – siis toob antenn esile kaunikesti ebamaise tugevneva või nõrgeneva undava hääle, nagu võtaks NASA peastaap vastu kaugelt kosmosest tulevat kosmoselaeva.

Omanik Sven Lõhmus aga seletab rahulikult, et tegu pole millegi ebamaisega – kahemehesae häälega sarnaneval instrumendil on isegi oma ­nimi: leiutaja järgi sai selle pilli nimeks theremin. Léon Theremin oli muuseas Vene leiutaja, kes varsti pärast oma pilli loomist 1928. aastal kinni võeti ja Siberisse saadeti. Pill olla nimelt tehtud välismaa spioonidele.

Theremin polevat aga mingi uunikum, vaid tavaline masstoodang. Ainult Eestis olla neid instrumente kindlalt vähem kui ühel käel sõrmi. "Peab ikka meister olema, kes theremin’il mingi äratuntava meloodia maha mängib. Mina olen vaid korra elus ja pärast hullumeelset harjutamist saanud hakkama viisijupiga, mis kuidagi võiks pärineda kuulsast laulust "Rong see sõitis"," naerab Sven. Ei tule tal midagi välja tänagi – ikka võtavad kosmilised helid peale omad tuurid ja lähevad uitama sinna, kus kõik üheks saab.