„Tiibeti mastifid pole näitusemõmmid, nad on ohtlikud relvad!“ (61)

Tal endal on neli koera, kaks nendest Tiibeti mastifi tõu esindajad - emane Karma ja isane Mantra, keda ta peab Põlvamaal maamajas.

Kui seda koera valesti kasvatada ja lasta tal endale pähe istuda, võib ta rünnata. „Siin Eestiski on olnud juhuseid, kui inimesel on kõrv peast rebitud, vanaema tuuseldatud ja rünnatud ka last.“

Roy sõnul on tegemist jõuliste koertega, kes on võimelised kahekesi tiigri tapma ning on valmis peremeest või karja ohu korral kaitstes oma elu andma.

Tõug on hakanud ka läänemaailmas jõudsalt levima. „Sellest on mul kahju, sest nendest koertest aretatakse näitusemõmmisid, mida nad tegelikult ei ole. Nad on ajalooliselt olnud vaid tõsised töökoerad,“ soovitab ta seda koera maale valve- või karjakaitsekoeraks, kuid mitte mingil tingimusel linnakorterisse või väiksesse aeda ega ka keti otsa.

„Nad vajavad meeletult palju liikumist.“

Ehkki Royl on endal kaks Tiibeti mastifit, ei soovita ta seda tõugu Eestis pidada: “Siin on liiga niiske kliima ja see mõjutab nende tervist. Tihti peetakse neid koeri tänapäeva ühiskonna oludes ka nii, et nad ei saa piisavalt palju liikuda ega töötada. Seoses sellega on neil probleeme liigeste ja ülekaaluga ning üsna levinuks on saanud ka naha- ja kilpnäärmeprobleemid,“ räägib kirjanik.

Mastif võib peremeestki karistada

Tõug on muutunud Eestiski väga populaarseks, neid on siin juba üle 2000. „See ei ole hea, kui koeratõug muudetakse moeasjaks. Näiteks näitustel peavad nad ennast igast küljest näitama, kohtunik võib neid katsuda, mõõta, kontrollida nende hambaid. Aga Tiibeti mastif pole koer, kes laseks võõral inimesel ennast niimoodi kohelda. Pidev näitustel käimine on hakanud selle tõu iseloomuomadusi moonutama,“ leiab Roy, et tööloom peab jääma tööloomaks, mitte muutuma silmarõõmuks.

Laupäeval Tallinna Lauluväljakul toimunud Tibet Dog Estonia näitusele tõi Roy Strider oma koerad Mantra ja Karma esimest korda. Sellel oli kindel põhjus: tema koertelt soovivad oma kloostritesse järglasi kõrged budistlikud laamad ning selleks on Eesti registrite järgi vaja ametlikku tõuomaduste kinnitust.

„Kui keegi tahab siiski endale sellist koera, siis ma soovitaks seda vaid suurele entusiastile, kellel on aega ja soovi temaga tegeleda. Inimesele, kes soovib looma ja tema käitumismalle mõista,“ saab Roy arvates selle koeraga hästi hakkama üksnes pühendunud inimene.

„Aga tihti on nii, et pere võtab koju armsa karvase kutsika ning kui ta saab 7-8 kuu vanuseks ja hakkab oma jäärapäist iseloomu näitama, tekivad tõsised probleemid. Kuna need koerad on oma iseloomult dominantsed, võivad nad vale kohtlemise korral oma pereliikmeid või külalisi rünnata,“ teab Roy.

„Peremees peab alati näitama, kes on karja juht. Kui koer arvab, et karja juht on tema, võib ta isegi oma peremeest karistama hakata. Näiteks minu poole pöördus nõu saamiseks pere, kus koer rebis vanemal inimesel peaaegu kõrva peast. Miks see nii juhtus? Koer oli ära hellitatud ja talle oli kõik lubatud. Õnneks ei olnud pererahval veel hilja oma käitumist ja seoses sellega ka koera kasvatamismeetodeid muuta.“

Roy arvates tuleb kõigepealt mõelda selle peale, mida mina kui koeraomanik tegin valesti, et loom ründas. „Esiteks tuleks eest võtta toidukauss, mis on koeral varem 24 tundi ööpäevas nina all toiduga täidetud. Teiseks, jätke meelde, kui te avate ust, ärge laske koeral esimesena väljuda, kõigepealt on õigus seda teha teil ning alles siis tohib koer väljuda.“

Koerakool peaks olema kohustuslik

Kui eksida kasvõi selle lihtsa reegliga, paneb loom seda tähele ning arvab, et tal ongi eelisõigused ja karjajuhi roll. „Edaspidi peate andma talle selgeid ja rahulikke käsklusi ja näitama talle ka oma kehakeelega, kes on peremees,“ tuleb koera kasvatades olla järjekindel.

„Õnneks hakkas see pere kõike seda jälgima, kord sai majja ning nad ei pidanud koerast vabanema,“ meenutab mees.

Kahjuks on liiga tihti ka nii, et kui tekivad esimesed probleemid, pannakse koer magama. „Olen ka kuulnud, et kui peres on jahimees, lastakse koer lihtsalt maha. On juhuseid, kui loom visatakse autost metsa või maantee äärde surema. Iga aastaga satub Tiibeti mastiffe ka aina rohkem varjupaikadesse, kuhu nad toimetatakse tänavalt. Uskuge mind - kuigi tiibetlane tavaliselt väljaspool oma territooriumi üksi liikudes agressiivne ei ole, siis pikka aega mööda uulitsaid hulkudes võib ta olla ohtlik,“ tasub Roy sõnul sellist koera nähes olla ettevaatlik.

Kahjuks ei kuula paljud inimesed koeraspetsialistide nõuandeid ning käituvad siiski emotsioonidest lähtuvalt. „Mul oleks väga hea meel, kui meil Eestis oleks koera võtmine seadusega reglementeeritud. Ideaalis võiks iga omavalitsus vastutada kohustusliku koerakooli eest, mille peaks läbima iga inimene, kes tahab endale lemmiklooma võtta. Alles siis, kui eksam on edukalt sooritatud, saaks ta loa koera võtmiseks,“ loodab Roy, et poliitikud võtaksid sellise seadusemuudatuse päevakorda.

„See võib näida alguses liiga julge mõttena, kuid mina usun, et see on täiesti teostatav.“

Maailmarändur ja kirjanik

Roy Strider on maailmarändur ja kirjanik, kes pälvis 2008. aastal oma raamatuga "Himaalaja jutud" Eesti reisikirjanduse peaauhinna. Ta elab Põlvamaal Ahja vallas, kus kasvatab eesti hobuseid, kihnu maalambaid, tiibeti jakke ja nelja koera ning on valmis teisigi Tiibeti mastiffide kasvatamisel abistama, lähenedes igale probleemile individuaalselt. Kui on tegemist keerulisema juhtumiga, on ta valmis ka inimese juurde koju tulema.

Tiibeti mastifid on suurepärased reisikaaslased

„Tiibeti mastifid on suurepärased seltsilised ja väga kannatlikud koerad. Kui nendega reisida, on nad nagu mööbel: magavad rahulikult auto tagaistmel ja emased koerad ei pruugi terve päeva jooksul isegi välja pissile küsida,“ kiidab Roy Karma ja Mantra kannatlikust.

Karma on temaga koos läbi käinud 25 erinevat riiki, Mantra kutsikana aga 15 maad. „Nad taluvad isegi lennukiga lendamist ülihästi. Neile väga meeldib reisida, olla liikumises ja keskkonda vahetada. Vaimne ja füüsiline koormus on neile lausa hädavajalik,“ on mastifid äärmisel liikuvad loomad.

„Karma suurim nõrkus on see, kui ta näeb, et ma istun hobuse selga ja lähen ratsutama. Ta hakkab siis halisema, nutma, mööda maad roomama – peaasi, et ma ta kaasa võtaks. Ka autoga on samamoodi, neile väga meeldib ringi sõita,“ naudivad mastifid autoga ringi vuramist.

Kallis koeratoit, kitsepiim ja mesi

Roy Strider toidab Karmat, kes saab kevadel viieseks, ja Mantrat, kes on kahene, spetsiaalse lõheõli sisaldava koerakuivtoiduga, mida ostab loomaarstidelt. Konte ta neile ei anna, sest need tekitavad sooleprobleeme ja kulutavad liigselt hambaid. Juua saavad nad vett ja kitsepiima, vahest saavad hamba alla ka kitsejuustu. Mune söövad lausa koortega, see on hea kaltsiumiallikas.

Soolased toiduained nagu viinerid ja vorstid on neile keelatud. Magusaks annab Roy neile vajadusel ravimina ühe teelusikatäie mett. „Meel on antibakteriaalne toime ja see mõjub kui tõhus antibiootikum,“ selgitab koeraomanik.

Head seespidised valuvaigistid on koertele lutsern ja punane tšillipipar.