Inimesed

Liisi Koikson: "Loodan, et London on mind inimesena muutnud ja see hakkab kajastuma ka mu muusikalistes valikutes." (14)

Aigi Viira, 31. jaanuar 2015 07:00
«See on hea tunne, kui lähed lavale, keegi sind ei tunne, aga su esimese loo ajal sumisev saali­täis vaikib. Väga magus hetk!» Foto: LAURA OKS
"Küsimust, kas elan Londonis või Tallinnas, kuulen kogu aeg – see on juba standard, et inimesed on segaduses," naerab lauljatar Liisi Koikson (31), et nüüdseks on ta end sisse sättinud Eestis, kuid pole ka Londonit jätnud. "Kui enne olin statsionaarselt seal ja käisin Eestis esinemas, siis nüüd on vastupidi. Minus endas on ka see segadus, aga tegelikult võib minuga Eestis arvestada."

Kooliõpingud Londonis on Liisil läbi saanud, nüüd lendab ta sinna siis, kui seal midagi teha on. "Mul on paar projekti, kus löön kaasa, aga nendel pole tähtaegu," kõneleb ta. "Kui aga septembris seal käisin, juhtus tore asi: nägin juhuslikult üht oma õpetajat. Ta ütles, et tal on mäng Ronnie Scott’s Jazz Clubis, mis on Londoni kõige kuumem džässiklubi, kus pärast kontserti on alati late-late-show. Ta küsis, kas ma tahan ka tulla, et teha üks lugu. Muidugi tahtsin. Juhtus selline asi, et tegin ilma proovita kaks lugu. Ütlesin talle lood, ütlesin helistikud, läksime otse peale."

Samal teemal

Liisi õhkab, et see, mida ta koges, oli lihtsalt uskumatu. "See on hea tunne, kui lähed lavale, keegi sind ei tunne, aga su esimese loo ajal sumisev saalitäis vaikib. Väga magus hetk! Tallasin sama lava, mida kõige-kõigemad tegijad! Mõtlesin, kui see hetk jääb ka mu ainukeseks, siis ma ei tohi karta. Pean tegema sellise näo, et ma käin siin laval iga päev," kirjeldab Liisi oma vaprusevärinaid. "Arvan, et sel õhtul tulin küll võitjana välja. Minu jaoks oli see väga tähtis hetk. Selliste hetkede pärast tasub Londonis käia, peab andma endale võimaluse, et midagi taolist juhtuks. Kui ma ise seal ei ole, siis sellist võimalust ei teki."

Niisama aega veetma sa Londonisse ei lähe, pigem ikka asja pärast?

Kui ma juba Londonisse lähen, siis on mul seal midagi teha ka – suhtlen ühe produtsendiga, teen proove, laulan. Võib-olla tuleb ka mõni esinemine, aga see on ka ehku peale. Nii et tegelikult ei pea ma Londonis olema. Ning kui ma tahan vorsti ja pasteeti süüa, siis ma pean natuke aega siin ka olema.

Nimetagem asju õigete nimedega – isegi artistidel on raha vaja.

Raha on vaja. Kolm aastat Londonis olidki sellised tudengiaastad. Korralikud.

Et igapäevaseks toiduks olid praekartulid?

Pasta Bolognese oli põhiline – makaronid, hakkliha ja tomatikaste. Teed laari valmis ja sööd mõnda aega. Kui käisin Otsa koolis, siis mul ei olnud sellist aega, sest sain kohe muusikalitööd, mingeid muresid ei olnud. Mul tegelikult vedas, et sain niimoodi läbi oma kooliaja minna, et ei pidanud ema käest raha küsima ega pidanud ka kuskilt meeletult kokku hoidma.

Londonis pidin küll. Kui püüdsin raha enne Londonisse minekut kokku kraapida, siis esimest korda üle pika-pika aja pidin oma ema poole pöörduma. See oli piinlik! Jumal küll, oled 30aastane ja küsid emalt raha! Noh, aga minu tudengiaeg nihkus kuidagi hilisemaks.

On see veidike ka sellega seotud, et Eestis oled sa tuntud ning tööd tuleb. Londonis oled sa üks tuhandest artistist ning see sind tööga ei kindlusta.

See on nii. Need, kes on jube head ja kel on esinemisi, siis tihtipeale on need mitte millegi eest. Peamine, et saaksid lavale, et sul oleks tööd. Ehk saad süüa sealt, kus esined – esialgu alustavad kõik niimoodi. Võib-olla saad ka õlut ning kogu bändi peale 100 naela. See on väga väike raha.

Kuid ma ei näe su näost, et sa tudengipõlve kahetseksid.

Ei ma kahetse, tegelikult on hea selline asi läbi elada. Teadsin, et see on ajutine – see teadmine on väga oluline. Sellepärast ei vajunud ma ka musta masendusse.

Et Eestis olid keegi, Inglismaal mitte keegi?

Ma tahtsingi alustada rohujuure tasandilt. Teadsin, et see on raske, aga ma ei teadnud, mida see tegelikult tähendab. Alguses lähed sinna ega oska end panna olukorda, et pean nüüd kokku hoidma. Elad niimoodi, et vaatad ühte ja teise kohvikusse nagu Eestis, kui on mingi töö käsil, sööd ikka väljas, vahel ka kaks korda päevas. See aga, kuidas Londonis raha lihtsalt kukkus käest ära, oli uskumatu! Lisaks toidule ka üür ja transport, millest ei saa mööda. Ainuke, mille pealt saad kokku hoida, on toit. Samas on hea asi läbi teha, see paneb tegutsema.

Tegutsemise all peab Liisi silmas seda, et pidi kogu oma julguse kokku võtma ning ajusid ragistama. "Meenutasin, et mul on mingi plaadiraha tulnud, ma nüüd helistan sinna," lausub Liisi, kes on tagasihoidlikkuse musternäidis ning ebamugavate telefonikõnede võtmine pole just tema lemmiketteastete sarjast. Aga ära tegi. "See oli minu positsiooni privileeg, kõigil Londoni tudengitel seda ju ei ole. See, et oli plaadiraha võtta, oli suur asi."

Kui pärast keskkooli Tallinna õppima tulid, olid võimeline isegi Raeplatsil ära eksima, kuidas Londoniga oli?

Kõik on pealehakkamises kinni?

Jah, tähtis on see, et keegi on natuke ülbe ja ütleb, et saa nüüd ise hakkama.

Oled ikka kõvasti muutunud. Kümme aastat tagasi sa nii vapper ei paistnud.

Aastad muudavadki. Toona olin elanud Kilingi-Nõmmel, Tallinnas ja Tartus. Tartu elu oli mul hästi mugav ja rahulik. Tegelikult ma elasingi Tallinnas ja Tartus korraga. Kui Tallinna muusikalid ära kukkusid, oli Vanemuises muusikalitööd.

Enam sa vist väga muusikalidesse ei kibele?

Mul on paar rolli, mida võtaks ette, kui pakutaks. Ma ei taha neid välja öelda, las need jäävad. Kunagi sõltusin hästi palju muusikalidest, need olidki minu töö. Kui üks projekt lõppes, tuli teine kõne ja sain järgmise rolli. Aga siis see sai otsa ning mul oligi tunne, et ma ei tee mitte midagi.

Tekkis must auk?

Tekkiski! Kui oled harjunud muusikalidega, järsku neid pole ning sa ei oska end kuskil mujal ka näha, siis on küll tunne "mida ma nüüd teen, kas ma oskan üldse midagi?" Muusikalidega on ju nii, et sul on tekstiraamat ees, lavastaja ütleb, kuhu ja mitu sammu sa kõnnid ning mitu pisarat poetad.

Mustast august väljatulek läks sul õnnestunult, praegu tundub, et oled valmis lauljana kõiki žanre katsetama.

Tahaksin mõelda, et olen avatud küll. Kindlasti mitte kõigele, aga ikkagi peaks proovima ning ei tohiks karta. Varem olin ma hästi selline, et see olen ikkagi mina, ma jään alati endaks ega hakka end muutma. Mul oli tõesti selline hoiak. Londoni koolis sain proovida igasuguseid stiile, see oli turvaline keskkond, kus sai lahti lasta sellest suhtumisest, et mina ei tee ju selliseid asju. Aga tee siis korraks!

Ma ei taha, et mul on see hea ja pehme Liisi loor veel kuidagi peal. Tahaksin, et mulle pakutaks ka rajumaid asju. Tegelikult on asi õigetes inimestes – kui ma tajun ära, et keegi suudab mind sütitada, võin ma teha mida iganes. Kui aga on kõrval inimene, kes ütleb, et raputa juukseid ja ole meeletu, kuid ise ta ka ei saa aru, milleks, siis see tuleb võlts. Aga ägedaid inimesi ja häid koostöövõimalusi otsin ma siiski.

Liisi jutustab, et möödunud aasta lõpus klappis tal koostöö Vaiko Eplikuga, kellega ta oli varem vaid põgusalt kokku puutunud. Rokkooperi "Jesus Christ Superstar" laval. "Olime samal laval, aga tegelikult ei kontakteerunud seal. Me ei suhelnud ka lava taga. Aga see oli kümme aastat tagasi!" Liisi lisab, et tema meelest olid nad Vaikoga toona hoopis teistmoodi inimesed kui praegu. "Nüüd teeksin Maria Magdalenat teistmoodi – olen muutunud, rohkem asju läbi elanud… Kas või valu mängida: üks asi on nägu teha, aga hoopis teine asi julgeda end seda läbi elades laval kas või narriks teha – seda väga noor inimene ei julge. Mina toona ei julgenud."

Kohati oli toona tõesti mulje, et oled möödaminnes joonlaua alla neelanud. Praegu seda sinu kohta küll öelda ei saa.

Loodan, et mitte. Mul oli esinemine Londonis underground keldripubis. Jüri Nael oli ka vaatamas ja pärast rääkisime temaga, et oleme nii erinevatel lavadel ja erinevates olukordades esinenud – tohutu linnahalli laval, Estonia kontserdisaalis orkestriga ja nüüd siis Londoni keldris. Ning jube äge on see ka. See on hoopis teine vibe, kus inimesed ei tea meist mitte midagi ning see on värskendav.

Põhjuseks, et ma pole Eestis julgenud teha mingeid asju, on see, et inimesed tunnevad mind kui lauljat juba nii kaua. Raske on ennast järsku muuta. Aga et seal ei osanud keegi minust midagi oodata, võisin ma kõike teha.

Olid väikse tüdrukuna lapsstaar. Kas see staatus, kui kõik vaatavad sind kui ilusat tüdrukut, kel on ilus hääl, lõi sind natuke kinni?

See lööb karpi – teed ainult neid häid ilusaid asju. Sisimas sa ju ei taha kaotada oma fänne, kes sul on, aga kui sa plaanid kardinaalselt muutuda, on risk, et paljud neist kaovad ära. Kuid see risk tuleb võtta mingil hetkel.

Sina oled selle võtnud?

Ma tahaksin, et seda oleks veel rohkem.

Saan ma õigesti aru, et sinu puhul algas muutumine raamatu "Söö, palveta, armasta" tõukel?

Tegelikult oli küll nii. Minusse oli kuidagi süstitud alati seda, et ah, pigem juba vähem! Et keegi ei saaks midagi eriti öelda. Et oleks neutraalne.

Kriitika polnud ka aastaid tagasi sinu jaoks väga hästi talutav.

See on siiani nii. Kriitika ajastamine on tähtis: kui öeldakse vahetult pärast kontserti, siis see mõjub eriti. Isegi see mõjub, kui keegi mainib, et "see seelik oli imelik". Mul just sai kontsert läbi, inimesed saalis seisid püsti ja siis tuleb keegi midagi ütlema – see on kõige halvem hetk. Kriitika on hea, kui öeldakse, mida ma paremini või teisiti peaksin tegema.

See, kuidas artist parajasti esineb, sõltub ju sellest, mis eluetapis ta on ning milline muusika talle hetkel korda läheb. Mina samamoodi. Kuulan hästi palju mitmesugust muusikat. Mõnel päeval on osa sellest täiesti välistatud, teisel päeval jääb teine osa kõrvale ja läheb vaid üks asi. Kuulan seda, mis mind liigutab ning mis mulle korda läheb. On seal siis hea tekst või huvitav arranžeering.

Tundub, et sulle endale on tekst päris tähtis, juhuslikke tekste sa ei kasuta.

Minu jaoks on tähtis leida sellest väiksest tekstist oluline ja tuua see välja. Kas või mõni lihtne asi. Aga kui panen rõhu õige koha peale, siis tähendus muutub sügavamaks ja sellega saab mängida. Just Vaikoga rääkisime, et tema laulab ainult enda lugusid, sest tunneb neid kõige paremini, aga mina naudin väga interpretatsioonimomenti. Et on lugu, mida keegi on juba laulnud, aga äkki ma leian sealt veel midagi muud.

Kui laulan mingit laulu, siis ma hästi palju kuulan ennast kõrvalt. Saund on mulle endale oluline, see inspireerib mind. Ma ise inspireerin ennast. Kui mikrofonisaund on väga hea ning ma kuulen kõiki nüansse, saan juba mõjutada täpselt seda, kuidas hääl välja tuleb. See mäng on minu jaoks väga tähtis. Mängin oma häälega ise, mulle ei meeldi välja ajada tühja nooti, vaid kontrollin kõik üle.

Oled sa pisut kontrollifriik ka?

Mis muusikasse puutub, siis vist olen. Aga koduses elus pigem boheemlik, kuid see käib kuidagi üles-alla. Ma ei tea, kas see on mingi Kaksikute värk? Kuid mulle meeldib siis, kui teised on kodus, just nende jaoks asju teha. Enda jaoks ei viitsi, aga teiste jaoks on tore.

Londonis mängisime üht muusikamängu. See oli nagu Alias, aga pead mõnd lugu ümisema. Üks minu tiimi tüdruk hakkas midagi ümisema ning ma ei saanud aru, mis lugu see on. Kui ta loo nime ära ütles, siis hakkasin pahandama, et esimene löök peab olema siin, aga sina alustasid kolmandalt löögilt! Ma vist ehmatasin tema täiesti ära.

See on ikka natuke professionaalse kretinismi moodi.

On küll, aga ma annan selle endale andeks. Ta oleks ka võinud mulle andeks anda. Eks ma olin siis sel ajal kuri majaperenaine.

Ega sa nüüd kurja muljet jäta küll.

Lähen kurjaks, kui tunnen ebaõiglust. Siis võin olla täielik lõvi. Ma võin olla ka õel – nende inimeste vastu, kes on alatud ja kasutavad teisi ära.

Londoni kaaslastel pole ilmselt olnud kunagi võimalusi teha seda, mis on Liisi jaoks elu tavaline osa olnud. "Näiteks laulukaare all tuhandete ees laulda," tähendab ta. "Ma ei julgenud seal inimestele öelda, mida Eestis teinud olen: laulnud "Helisevat muusikat", "Grease’i", "Jesus Christ Superstari"… Ükskõik, kuidas seda öelnuksin, poleks nad selle teadmisega osanud midagi peale hakata." Esimesel aastal varjas Liisi oma Eesti-karjääri hoolega. "Ma ei tahtnud sellega alustada, et tervist, ma olen kuulus. Nende jaoks tähendab ju see, et oled kuulus, ajalehtede esikaasi ning tohutut raha. Pidin seletama, et Eestis see päris nii ei ole. Okei, mind tuntakse tänaval ära, aga ei ole nii, et pean inimeste hordide eest ära jooksma."

Kui sa muusikaakadeemiasse sisse ei saanud, olid sa ehk kurb, aga võib-olla poleks sa siis jälle Londonisse kippunud.

Sellest tehti suurem pall, kui see minu jaoks oli. Lõpetasin Otsa kooli, mõtlesin, et proovin akadeemiasse. Tundus loomuliku jätkuna. Minus ei olnud suurt indu, sest mul oli kõik okei, mul oli tööd. Enda arvates olin midagi saavutanud ka. Kindlasti ei tahtnud ma olla teadlikult üleolev, aga võib-olla paistis see lihtsalt nii välja. Annan selle neile täiesti andeks.

Võib-olla paistsidki tol ajal välja pisut ülbena?

Võis olla küll, sest siis tuli "Väikse järve" plaat välja, millel läks väga hästi. See oli etapp, kui ma vist ei osanud selle eduga tegelda. Kui kõik räägivad, kuidas see plaat nende elu muutis, hakkabki noor inimene mõtlema, et päris äge olen.

Aga on hea, et sellised etapid lõppevad.

Teisalt ei saa artist ju ka erakordselt hall olla ning igavest stabiilsust tahta.

Ei tea, kuidas seda saavutada. Sinu stabiilsus sõltub ju publikust, kas sa lähed publikule korda või mitte. Keegi ei saa kogu aeg minna palju korda, eriti kui ta on kogu aeg igas ajakirjas ja igas ajalehes ka. Minust õnneks ei ole palju kirjutada – ma ei käi glamuuripidudel.

Peod pole sulle vist kunagi istunud?

Mulle meeldivad teistsugused peod. Glamuuripidude jaoks peab end üles lööma, aga ma ei viitsi – ma nagunii löön end üles kontsertide jaoks, miks pean seda vabal ajal tegema? Minul on kõige toredamad peod pühapäeva- või esmaspäevaõhtuti, kui ma paari toreda sõbraga lihtsalt hulgun linnapeal. Istud siin, istud seal, räägid juttu, võtad paar pitsi. Eriti nüüd, kui ma olen Londonist tagasi, kuidas ma armastan vanalinna! Jube hea!

Londonisse võib minna muu asja pärast, siis kui oled valmis võtma hästi palju vastu. See aga väsitab tohutult. Imetlen neid inimesi, kes on 35–40aastased, kuid jagavad ikka korterit teistega. Ma ei näe, kus on sellise elu perspektiiv.

Sina ei taha Londonis boheemliku artisti elu elada?

Mul on siin palju parem. Läksin sinna küll sellepärast, et mul hakkas natuke igav. Olin Eestis teinud asju nii kaua, kõike tunned, kõike tead. Lähed Londonisse, aga ega seal ole ka enda ümber nii lihtne õigeid inimesi leida. Tuled hoopis teisest maailmast ja nad hoiavad sinust pigem eemale, sest oled kinnine ega ütle igal hetkel naeratavalt "Hello! How are You?" Mingil hetkel tabasin ära, et pean seda vastu ka küsima, nii et küllap ma olin nende arvates täiesti ebaviisakas. Sõpruse saavutamine võtab minu jaoks aega. Ei jaksa end ju kõigiga jagada.

Eestlastele ongi omane aeglane soojenemine, mitte kohe lõkke süütamine.

Täpselt, aga seal koolis pannakse korraga sada lõket põlema. Mõtlesin, kas pean tõesti kõiki suudlema ja kallistama, enne kui saan tundi minna? See oli hirmutav kogemus. Küllap selline üksteise märkamine on neile vajalik, aga see on nii pinnapealne ja kurnav.

Küllap sa hindad vägagi privaatsust.

Jah, kui on ka hulk inimesi laua ümber, siis ma ei jaksa võidelda, kas ma saan midagi vahele öelda. Kõigil on nii palju öelda ja minu kõne level on nii palju madalam, et ma pigem annan kohe alla. Tegelikult räägitakse mittemillestki.

Londonis, kui väljas käisime, oli ka nii, et tegelikult tahtsin kogu aeg koju minna. Ei sidunud mind nende inimestega emotsionaalne side.

Su valik Londonisse minna paistab takkajärele üliõigena.

Paistab küll. Loodan, et London on mind inimesena muutnud ja see hakkab kajastuma ka mu muusikalistes valikutes. Kui ma tulin vahepeal Eestisse, olin nii tänulik, et sain pillimeestega mängida ja kui me esinema läksime, siis inimesed kuulasid mind. Just mind! Väärtustasin seda rohkem kui varem. Sain aru, mis mul tegelikult on!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee