Laika, Belka ja Strelka – krantsid, kes aitasid inimese kosmosesse (11)

Juri Gagarini kosmoselend 1961. aasta aprillis poleks olnud võimalik, kui enne teda ei oleks kosmoses käinud kõige tavalisemad krantsid Laika, Belka ja Strelka.

Lugu algab siiski palju varem.

Teise maailmasõja lõpus langes liitlasvägede kätte Saksa sõjakunsti uusim saavutus rakett V-2. Venelased hakkasid ehitama selle koopiaid R1 nime all, ameeriklased kasutasid edasi sakslaste antud nime V-2. Mõlemal pool raudset eesriiet mängis see sakslaste leiutis esimeste kosmose poole astutud sammude puhul olulist rolli.

1947. aasta veebruar, USA. Esimesed kosmosesse lähetatud elusolendid olid äädikakärbsed. Needsamad tüütud putukad, kes lendlevad hilissügisel õunakausi ja tühjaks joodud veiniklaasi kohal. Ilmunud justkui eikuskilt. Teadlased armastavad äädikakärbseid, nad paljunevad kiiresti ja nende elu on lühike, seega saab nende peal teha katseid, mis teiste loomade puhul võib end ootamisest halliks mõtelda.

Rakett äädikakärbestega jõudis 109 kilomeetri kõrgusele, see tähendab kosmosesse, pisut üle kolme minutiga. Eksperimendi eesmärk oli uurida kosmilise kiirguse mõju putukatele.

Esimesed elusolendid

Raketist vabanes kapsel, mille maandumist toetas langevari. Äädikakärbsed jõudsid eluga tagasi maale.

Seejärel üritasid ameeriklased mitu korda kosmosesse lennutada reesusahve – suremus oli suur. Kaks ahvi kolmest ei jõudnud maale eluga tagasi.

Järgmisena jõudis kosmosesse hiir – 1950. aasta augusti lõpul. Siit algab koerte ajastu. Need olid krantsid, sest tõukoerte tervis arvati olevat nõrgem.

Esimesed Nõukogude Liidu kosmosekoerad olid krantsid Tsõgan ja Dezik. Nad lendasid 1951. aasta juulis kosmosesse, tõusid saja kilomeetri kõrgusele ja tulid sealt eluga tagasi.

Sama aasta sügisel oli Dezik taas mängus koos koeraga Lisa – mõlemad said kahjuks hukka. Koeri, keda Nõukogude kosmoseteadlased üritasid Maalt välja saata, oli suur hulk. Näiteks 1951. aasta septembris tegi vehkat koer Bolik, tema asemel pandi lendama koer nimega ZIB – asendus ärajooksnud Bolikule – Замена Исчезнувшему Болику. Koer tuli kosmosest siiski eluga tagasi.

Küsimus, kas Laika oli esimene nii-öelda päriskosmosesesse, Maa orbiidile saadetud loom, on tänini üleval. Igal juhul tegi tehiskaaslane Sputnik 2, mille sisse Laika oli asetatud, 3. novembril 1957 tiirud ümber maakera.

Kosmosekoerte valikul oli oluline, et need loomad oleks valmis pikka aega samal kohal lebama, nad pidid hakkama saama simulaatorikatsetega ning suutma kanda skafandreid.

Laika ja küsimused

Laika saatus oli traagiline: viis kuni seitse tundi kosmoselendu oli piisav. Loom suri ülekuumenemise ja stressi tagajärjel.

Plaani, kuidas koer elusalt tagasi maale tuua, venelastel tegelikult ei olnudki.

Järgmisena saadeti kosmosesse koos küüliku, 42 hiire, paari roti ja äädikakärbsega ilmselt kõige kuulsam kosmosekoerte paar – Belka ja Strelka. Erinevalt Laikast tulid nemad tagasi juba elavana.

Strelkal sündis kuus kutsikat, ühe neist – Pušinka – kinkis Nõukogude Liidu juht Nikita Hruštšov John Fidgerald Kennedy tütrele Carolinele, aasta oli 1961. Pušinkal ja Kennedyte koeral Charliel sündis neli kutsikat, kes kõik anti ära. Siiski on kosmosekoera vereliin tänini elus.

Miks venelased valisid koerad?

Esiteks: koertega olid Nõukogude Liidu teadlased teinud ridamisi eksperimente, näiteks Pavlov ja koerad. Ahvid on inimesele igal juhul lähemad sugulased ning Vene kosmoseprogrammi teadlased isegi pidasid tsirkuses ahvidega töötavate artistidega aru. Soovitus oli – ahvidega on liiga suur jama, parem loobuge. Kassid, nagu hiljem tõestasid ka prantslased, olid samuti kosmoselendudeks kõlbmatud.

Niisiis langes otsus: kosmosesse tuleb saata koerad.

Esimesed kosmonautloomad valiti tavaliste krantside hulgast, kes leiti Moskvast lennundusmeditsiini instituudi hoone ümbert luusimast. Krantse eelistati, sest nende puhul eeldati, et nad saavad iseendaga paremini hakkama – nad on tänavail karmi elukooli läbi teinud. Ainus parameeter kosmosekoerte puhul oli: nad ei tohtinud olla raskemad kui kuus kilogrammi ja pikemad kui 35 sentimeetrit.

Probleemid

Koerte eluolu kaaluta olekus oli üsna eripärane. Näiteks segati nende toitu vetikatega, et koeral oleks seda hõlpus tarbida.

Kõige suurem probleem oli see, kuidas koerad end kergendada suudavad. Spetsiaalsed koerakostüümid olid olemas, aga koerad ei olnud just väga varmad end nendesse tühjendama, sest see ei olnud koeramaailma loomulik osa. Kosmonautkoerte valikul eelistati neid, kes olid valmis selle ebahariliku enesetühjendusmoega leppima.

Kõik kosmosesse lennutatud koerad olid emased.

Saladused

Esimest korda andis Nõukogude Liit teada, et on koeri kosmosesse saatnud 1957. aasta juunis. Järgmisena ootas oma järge juba Laika – esimene Maa orbiidile saadetud peni.

Propagandamasin undas täistuuridel: nii oli oluline näidata, et kosmoselennul käinud koertel sündisid elus ja terved kutsikad. See pidi olema tõestus, et kosmoselend ei tee koerale midagi paha, ühtlasi näitama, et ka inimesele ei saa kosmoselend kahjulik olla.

Esimene kosmosesse lennanud koer Laika valiti välja seetõttu, et ta oli eriti vastupidav ja leplik.

Lennul hukka saanud Laika oli Nõukogude Liidus kangelaslikkuse sümbol ning loomulikult kujutati Laikat kosmosevallutajate monumendil, mis valmis Moskvas 1964. aastal.

Mis koertest edasi sai?

Kui koer kosmoselennult eluga naasis, siis suure tõenäosusega sai sellest loomast Nõukogude propaganda töövahend. Koer nimega Otvažhanaja jäi ellu mitmel lennul ning temast kirjutati menukas lasteraamat. Kosmosekutsusid võtsid enda juurde teadlased, kes nende eest nagunii iga päev hoolt kandsid. Belka ja Strelka elasid elu lõpuni lennundusmeditsiini instituudis, aga muidugi, neil tuli esineda televisioonis ja raadios.