IGIHALJAS: Fred Jüssi kõneleb väga ilusat eesti keelt, ta sõnadel on alati kaalu ning ta valdab aeglaselt, kuid kindlalt rääkimise kunsti. Televaatajad võisid selles veenduda alles eelmisel pühapäeval saates «Hommik Anuga». Foto: Ülo josing/ERR
Inimesed
29. jaanuar 2015, 07:00

Fred Jüssi 80: mees, kes mängib sagimise taustal suupilli (12)

"Minu käest on väga palju küsitud, kas see ei häirinud või kurvastanud, et isa oli kogu aeg kodunt ära, metsas või nii. Ei häirinud, sest ega ta meremees olnud või metsas elanud – käis seal oma ringi ära, tegi pildid ära ja tuli koju tagasi. No ja kodus oli ta nagu isad ikka – ei söönud toorelt rotte ega pööritanud täiskuuöödel silmi," räägib Mart Jüssi oma taadist, täna 80aastaseks saavast loodusemehest Fred Jüssist.

Mart Jüssi jätkab oma isa portreteerimist: "See, et ta kirjanik oli, seda oli ka kaugelt näha. Aga et talle kirjutada meeldis, nägi ainult lähedalt.

Vana aja kirjastajad ja toimetused võtsid autoritelt tekste kirjutusmasinal paberile taotuna. Selleks oli isal üks lärmakas Erika, mille metalsed plaksatused kõlasid läbi kiviseinagi.

Muusikutega tihedasti asustatud majas pidi trükkimiseks aega valima, nii nagu praegu peab ringi vaatama, enne kui murutrimmeri käima tõmbad.

Kõik tähtsa kirjutas ta aga käsitsi – lugude esimesed tekstid, kirjad sõpradele ja igapäevased päevikulood. Selleks oli ja on terve arsenal eri iseloomuga kirjapulki, millest valiti vastavalt tekstile sobivaim. Seda osakonda ei tohtinud meie, poisid, näppida.

Kirjatarvete topsi pealikuks oli kuldsulega Hiina sulepea, mis kirjutavat suisa ise. Sulepea täitmine oli rituaal, õiget tinti sai ei-tea-kust ning et joon ilusti jookseks, oli sulepea alati korralikult pestud. Meil lubati vaadata, kuidas sulepead täidetakse.

Arvate, et nüüd on teisiti? Vana Erika on pensionil, sest kirjastajad ei oska trükimasina teksti kuidagi kasutada, kuid selle asemele pole astunud miskid läikiva ekraaniga silitatavad arvutid. Taat just helistas – kui läbi astud, saad ehk aidata: ostsin uue poti tinti, aga kork on pagana kõvasti peal!"

Ta oskab oma paikadest alati rääkida nii, et neisse jääb üks saladus

Tõnu Õnnepalu, kirjanik: «Ammu enne, kui Fred Jüssi nimi hakkas minu jaoks tähendama ühte inimest, tähendas see kohti. Eesti looduse paiku, millest ta oli kirjutanud, mida ta oli pildistanud ja mille hääli linti võtnud. Ta oskab oma paikadest alati rääkida nii, et neisse jääb üks saladus. Midagi tabamatut, mida tahad otsima minna.

Päris Fredi kohtasingi esimest korda ühes neist paikadest, Kõrvemaal Jänijõe kaldal. Oli varakevade õhtu. "Mis lind see oli?" küsis Fred, justkui poleks ta ise jõudnud tähele panna. Sain aru, et see oli eksam. Kukkusin selles läbi.

Nüüd mõtlen, et elusaladusega on samamoodi. Keerulist pole seal midagi, lihtsalt kas märkad või ei märka."

Mustade lokkidega populaarne kursusevend, kes oskas aeglast valssi

Mall Johanson, kursusekaaslane bioloogiaõpinguil aastail 1953–1958: "Oli meil üks kursusevend, mustade lokkide, pisut võõramaiste näojoonte ja omamoodi pehme kassiliku kõnnakuga. Nimigi võõrapärane – Fred.

Fredy, nagu teda kutsusime, oli tüdrukute silmis populaarne ja kursusevennad ehk kadestasid teda. Ainuke poiss, kes oskas aeglast valssi tantsida. Kõndis sageli tüdrukute korruse koridoris, mängis suupilli ning pommis köögis olijatelt praetud kartuleid ja hapukurki. Ei jäänud kunagi ilma.

Õppetöös Fredy erilise usinusega silma ei paistnud. Tookord poleks ma uneski näinud, et ta hiljem nii kõrge lennuga on. Aga poiss, kes juba koolipõlves oli linnulaulu ja metsavaikust linnamelule eelistanud, teadis, miks on ülikooli tulnud. Ta kannatas välja kõik punaained ja üldkursused, mis oli vaja läbi teha, et saavutada oma sihtmärk. Fred on selle saavutanud. Kursusekaaslased on tema üle uhked."

Fred Jüssi sõidab meelsasti autoga – kui tee viib linnast välja

Jaan Tootsen, "Ööülikooli" toimetaja: "Fred on alati rääkinud, et see raud, millest tehakse tema auto, on veel väga sügaval maa sees peidus.

Autoinimene ta ei ole, autos sõidab aga heameelega, eriti kui tee viib linnast välja. Mõni aasta tagasi, siis, kui olin värskem autoomanik, olime külas Tõnu Õnnepalul ja sõitsime mööda Hiiumaa külavaheteid. Ühel hetkel oli autol kumm katki. Mina ei olnud kunagi ratast vahetanud, käisin nõutud ilmel ümber auto. Selline mehed-ei-nuta- tüüpi situatsioon. Aga hetkega saabus rahu. Järgmine kaader: Õnnepalu, tung-raud käes, vahetab rehvi, targemad seltsimehed assisteerivad. Fred läheb metsa servale, istub kännule ja mängib kogu selle sagimise taustal suupilli.

Fred on põhjalik, meie pealiskaudsuse ajastul hakkab see kohe silma. Tal on olnud süvenemist, ta on võtnud selleks eraldi aega, et panna tähele asju ja nähtusi, millest teised mööda ratsutavad.

Filmitegijana võiks öelda, et ta tunneb ära sündmuse seal, kus väliselt sündmust justkui ei ole, kus teised seda ei märka. Valgused-varjud, mustrid, tuul aknapraos – ta teeb meid nägijaks ja kuulajaks. Tema suhe maailma on helge, tembitud paraja annuse huumoriga. "Huumor" on tegelikult selle jaoks kuidagi lahja sõna, "nali" ka ei sobi. Fredil on mingi iseäralik "puhas pilk", segatuna elutarkusega; hea eneseiroonia ka, selline kerge meelega olek."

Fred Jüssi jaoks on kõik päevad pühapäevad

Doris Kareva, poetess: "Fred Jüssi on pärit ühest kummalisest ajast, aegmetsast. Aeg-ajalt ta ilmub sealt oma rahulikul jalgrattal ja kaob siis jälle. Mõnikord oleme vaadanud pilte, mis sealt pärit. Need on talletatud hetked olnud aegadest, käidud radadelt, sageli koos heliribaga. Kunagi vaatasime ühe ühistöö jaoks läbi palju, väga palju pilte. Mõned neist tulid tuttavad ette, enamust nägin esimest korda. Aga leidsin sealt õige üllatavaid, mis minus kohe kõlama lõid ja mõtte liikvele lükkasid. Fred vaatas mu valikut, muigas ja märkis, et need on just need pildid, mille puhul ta oli üsna kindel, et need ei huvita mitte kedagi; neist ei taheta teha postkaarte või kasutada raamatukaanel. "Need on fotod, mille kohta öeldakse, et seal peal ei ole ju midagi erilist, harilikud pildid. Aga mulle on nad südamelähedased, nii olen nad alles hoidnud."

Just need harilikud pildid, juhtumisi sündivad jutuajamised Frediga rulluvad teinekord lahti erakordse, sooja mõtestatud universumina – sest nagu ta ise ütleb: "Minu jaoks on kõik päevad pühapäevad.""

Lapsepõlve unistus – Fred Jüssi makk

1980ndate algul oli igal argipäeva õhtul Eesti Raadios "Looduse aabits" – Jüssi lindistatud hääled Eestimaa loodusest.

Meie, selle aja lapsed, kogunesime tihti õuele, et unistada, mida me kõige rohkem endale tahaks. Aeg oli nadi, kuid soovimine ei olnud keelatud.

Teksasid nagu seal Ameerika filmis. Jah, neid oleks vaja, leidis liivakasti servale istuma toetunud lastekogu. Neid ABBA sokke tahaks, kostis keegi, kes ei saanud ikka veel filmist üle.

Aga võitjaks tuli seal siiski miski muu – Fredi makk. Meie arvates suutis see kilomeetrite kauguselt linti püüda just need vidinad, mida raadio igal õhtul ette mängis. See pidi meie arvates olema Ameerika oma ja hiigelmikrofoniga. Võimas ja hea, toonase lapse unistuste tipp. (Villu Päärt, teadusajakirjanik)

Räägib paremini, kui enamik inimesi kirjutab

Kui Fred soostub rääkima, tundub, nagu loeks ta ette raamatut. Ta lõpetab lause ja mõtte, ta sugestiivne, teraapiline hääl veenab kuulajat: kõik sõnad, olgugi lihtsad, selgitavad maailma, nagu see on.

"Fred Jüssi kõneleb väga ilusat eesti keelt, ta sõnadel on alati jõud ja kaal ning ta valdab aeglaselt, kuid kindlalt rääkimise kunsti," iseloomustab Fredi rahulikku ja samas mõjusat jutustiili Joonas Hellerma, anno 2006 Fredi portreesaate "Tähelaev" autor.