14. detsembril 1931. aastal Tallinnas sündinud Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar (sünnijärgselt Vladimir-Georg-Julian Orgusaar, 1953–1976 Vladimir Karasjov) oli eesti publitsist, ajaloolane ja filmimees, kelle elu möödus suures osas Prantsusmaal.
Aastal 1966 autorifilmide tegemisele pühendunud Karassev-Orgusaare suurtööks oli neljatunnine mängufilm "Lindpriid", mis pandi 1971. aastal riiulile ja kästi hävitada. Kolleegide abiga õnnestus film päästa ning publikuni jõudis see 18aastase hilinemisega.
Pärast filmitöökeeldu Eestis pöördus Karassev-Orgusaar 21. mail 1976, olles Cannes'i filmipidustusi külastava NSV Liidu kinematografistide grupi koosseisus Prantsusmaa ametivõimude poole palvega poliitilise varjupaiga saamiseks. Ta nõudis prantsuse üldsuse abil ka oma abikaasa, filminäitleja Ene Rämmeldi, ja poja väljapääsu NSV Liidust, mis saavutati alles viie aasta pärast.
Vladimir Georg Karassev-Orgusaar valiti 1990. aastal Eesti Kongressi saadikuks ja ta oli kahel järgneval aastal Eesti Komitee esindaja Prantsusmaal, samuti oli ta Association France–Estonie — Pont de la Démocratie asutaja ja kaaspresident.
Temast jäävad Eesti filmiajalukku veel sellised tõsielu linateosed nagu "Eelkäija", "Pööripäev", "Väejuht", "Uus aeg" ja "Sepikoda".
Kommentaarid