"Eestisse kolides oskasin vaid kaht eestikeelset fraasi: suur lennuk ja väike lennuk." (13)

Tänavusel "Eesti laulu" võistlusel palaga "Burning Lights" poolfinaali pääsenud Daniel Levi Viinalassi (27) kõnepruugi põhjal ei oskaks järeldada, et hoopis inglise keel on tema emakeel. Ta kolis Eestisse kaheksa-aastase poisikesena anno 1996. Koos Eesti päritolu isa, ameeriklannast ema ja nelja õe-vennaga, tundes siinses keeles kaht väljendit: suur lennuk ja väike lennuk.

"Aga selles eas on keeleõpe hästi loomulik, väga orgaaniliselt tuleb välja," meenutab nüüd Daniel vähimagi aktsendita.

Kõige suurem vastaline kolimisele olnud muide vanem õde, kes oli sel ajal keskkoolis popp tüdruk. "Nüüd on tema selle otsusega aga vaat et kõige rohkem rahul," muigab Daniel.

Abikaasa leidis juba algklassist

Pole hullu, et kolmanda klassi asemel lükkas klassijuhataja tollases Tartu Kivilinna gümnaasiumis väikse Danieli kohanemise eesmärgil aastakese tahapoole. Tänu sellele taandele sattus poiss klassikaaslaseks oma tulevasele abikaasale Elerile.

"Vaatasin, et on üks roosade pükste ja hobusepildilise pinaliga tüdruk. Mitte päris nohik, aga natuke selline pugeja – ei istunud täitsa ees, vaid teises reas," heldib Daniel oma elu muutnud hetke meenutades. Algul said neist parimad sõbrad, kuni põhikooli lõpul võttis asi loogilise pöörde. Paar abiellus 2011. aasta suvel.

Danielil on nii Eesti kui ka Ameerika Ühendriikide pass. "Siiani pole sellest probleemi olnud," naerab ta. "Ameerikast on pärit see hea omadus, et mul ei ole mingi probleem minna täiesti võõraste inimestega rääkima, ei ole blokki ees. Aga eestlastele on see hästi omane: ma valin väga spetsiifiliselt neid inimesi, kellega oma elu jagada. USAs võid ju inimesega hästi pikalt rääkida ja siis avastada, et ikka ei tunne teda." Lühidalt: eestlane juba niisama nalja pärast suud ei pruugi, aga kui, siis juba.

Daniel meenutab veel ühte kultuuri sisseelamise momenti: Ameerikas tehakse lapsele kõik ette-taha ära, tuuakse ja viiakse, iseseisvust ei anta. "Aga Tartus Annelinnas oli normaalne, et lähed majade vahele seiklema ja naabertrepikoja vanamees ajab sind taga," meenutab mullu pealinna kolinud muusik.

Tema vanemad kohtasid Eestisse sisseelamisel hoopis teist laadi vapustusi. Tartus üht joogiveeautomaati kasutades ehmatasid nad ära: kogu rahva peale ongi ainult üks klaas, mida ilma loputamata kasutavad kõik soovijad. "See oli neile šokk!" naerab Daniel.

Jumala leidis Daniel juba ookeani taga, kus ta käis väikse lapsena ema-isaga koos kirikus. See on suhe, mis pole tema sõnul kordagi päriselt vankuma löönud, kuid sellega on olnud ka kahtlusehetki. "Kirikuskäimisega on niimoodi, et sa pead minema eemale ja pärast ringiga tagasi tulema, et saada aru: kui õige ja hea see kõik on," teab ta omast kogemusest.

Koos abikaasa Eleriga puhub ta Tallinnas tutvusringkonnas elu sisse vabakogudusele. Igal pühapäeval käiakse kellegi juures koos, tehakse süüa ja räägitakse lugusid. Kambakesi teenimisel on vaim alati tugevam, kui üksinda.

"Eleri ütles mulle, et ta on kogenud Jumala armastust, et ta saab nüüd andeks anda. Ta viis minu suhte Jumalaga täiesti teisele tasandile," räägib Daniel kirjade järgi uskmatus Eestis. "Paljud eestlased on küll ateistid, kuid samal ajal hästi spirituaalsed, nad otsivad elule suuremat tähendust. Selleks on muidugi palju eri viise."

Tundub tõenäoline, et ka Danieli võistluspala "Eesti laulul", "Burning Lights" ("Põlevad tuled") kajastab religiooni.

"No usku ja armastust on väga raske lahku viia, need käivad alati käsikäes," tunnistab autor. Tegelikult sündis laul aga puhtproosalistel asjaoludel: Danieli ja Eleri kodu oli päris mitu kuud peaaegu elektrita.

"Ma nägin siis, et mõni inimene on nii särav, et justkui valgustaks tuba, inimene, kes toob endaga helguse ja värskuse," vihjab Daniel oma abikaasale.