Kristiina Ehin: "Kui mulle öeldakse, et sa oled nii armas ja ingellik, siis ma südames alati mõtlen et oi, te ei tunne mind üldse." (11)

"Ma arvan, et olen aegade jooksul teinud igasugu nägusid ja püüdnud ise neisse uskuda, kuid olen hiljem neis kõigis pettunud. Üldiselt elu ikkagi koorib meilt maske maha ja eriti siis, kui proovime lihtsalt olla elus inimesed, mitte ei panusta kõigest välisele imagole," teab Kristiina omast kogemusest. Enese helgust ja positiivsust põhjendab ta siira uskumisega, et kõik inimesed väärivad head suhtumist ja õrna kohtlemist.

"Eks ma tean, et võin jätta tühise tuulelipu või meeldida püüdleja mulje, aga ma loodan, et inimesed mõistavad, et püüan vaid siia maailma tasakaalu ja headust juurde tuua."

Refereeritud artikli täisteksti loe Eesti Päevalehest.