"Vana Baskini Teater on aastaid köiel kõikunud nagu köietantsija." (1)

"Ligi kümme aastat tagasi ütles Dajan Ahmet, kes vahetult enne autoavariid hakkas oma Salongteatrit kokku tõmbama, mulle ühe hullumeelse lause, mis just viimastel päevadel on mind üha rohkem kummitama hakanud," kaevab Vana Baskini Teatri direktor Aarne Valmis vahetult enne teatri kümnendat sünnipäeva välja ühe natuke prohvetliku mälestuskillu.

"Dajan ütles: Aarne, inimene on suuteline kümme aastat entusiasmiga töötama. Aga mitte rohkem."

Aarne usub, et Dajan soovis neile hinges parimat, aga ei uskunud, et üle kümne aasta vastu peetakse. "Tollal lasin ma need sõnad kuidagi kõrvust mööda, kuigi samas jäid need meelde ning nüüd, juubeli lähenedes, meenuvad üha sagedamini," tunnistab Valmis.

"See ei tähenda, et me homme uksed kinni paneks, sest juba on meie selle aasta plaanides ka suvelavastus, aga paratamatult on see Dajani lause kuidagi meeles ja hinges," kostavad juubeliaastast hoolimata Valmise hääles minoorsed noodid.

Seda mitmel põhjusel. Valmis ei salgagi, et kui ta pärast Vanalinnastuudio kinnipanekut ja Vana Baskini Stuudio asutamist Eino Baskiniga käed lõi ja õige pea, 2005. aasta 8. veebruaril Lihula kultuurimajas täissaalile läinud etenduse järgsel peol šampanjaklaase kokku kõlistas, ei osanud ta täit reaalsust ette näha.

"Esiteks olin ma rumal ega teadnud, mida see endaga kaasa toob. Lootsin tollal, et see tegevus on natuke viljakam, kuigi samas andsin endale aru, et rikkaks sellega ei saa. Ja ega ma tollal osanud kindlasti arvata, et ma ka kümme aastat hiljem selle teatri eesotsas seisan. Plaanisin ta vaid käima lükata ja siis administratiivtööle uued inimesed peale saada," meenutab Valmis.

Tal on teatriharidus. "Olen ju peda lõpetanud teatrijuht, nii et teatripisik on mul kuskil olemas. Eks see otsis väljapääsu, kuigi ma pole sel erialal karjääri teinud. Muud mõistlikku põhjust, miks ma selles avantüüris otsustasin osaleda, ma ei näegi," võtab Valmis teatri sünniloo alguse kokku.

Raskustest hoolimata pole Vana Baskini Teater oma tegevust lõpetanud. "Sellele pole muud seletust, kui et ma olen jonnakas inimene ja meil on päris hea tuumik kokku kasvanud. Kuidagi raske oleks neile öelda, et homme paneme ukse kinni," ütleb Valmis.

Kümne aastaga ligi 50 lavastust

Kui kümme aastat tagasi tuldi publiku ette teatriõhtutega, kus mängiti kahte lavastust ("Kadri-oru vanad" ning "Meri ja Orav"), siis tänaseks on teatri mängukavas olnud ligi 50 lavastust, millega on Eesti mitu korda risti-rästi läbi sõidetud. Sellel on ka kindel põhjus ja põhjendus, sest teatril pole tänaseni oma maja. Selle peale Valmis aga pisaraid ei vala. "Oma maja võib olla omamoodi ka nuhtlus, sest selle ülalpidamine nõuab ikka väga suurt kulu. Ma ei ole kindel, et oma teatrimaja on suur õnn," arvab Valmis.

Hoopis rohkem muretseb ja murrab ta pead, kuidas ots otsaga kokku tulla. "On olnud aastaid, kus me oleme peale maksnud või õigemini, mina olen võlad kinni maksnud. Aga on olnud ka aastaid, kus me oleme väikse raha tagasi saanud. Sisuliselt oleme aastaid köiel kõikunud nagu köietantsijad, sest paar aastat tagasi kahandas riik meie niigi väikse dotatsiooni peaaegu olematuks."

"Jätkame, kuni on publikut."

See tähendab, et näiteks eelmisel aastal ta teatrijuhina endale palka ei maksnud. "Kuid on oluline, et töötajad saaksid oma palga kätte. Kõige mustematel aegadel olen ma oma muudest äridest teatrisse raha paigutanud ja sellega jälle vee peale tulnud. Palju sõltub sellestki, kuidas lavastused lähevad ja milline on konkurents turul," arutleb Valmis.

Tulevikku vaadates on Valmise pilk siiski ekslev. "Selle teatri hing on ju algusest peale olnud Eino Baskin, kellel tervis paraku ei luba teatritöös väga osaleda. Kuigi ta käib esietendustel, loeb materjale ja näidendeid ning mõtleb kaasa, kuidas edasi."

Lõpetuseks ütleb Aarne Valmis, et ka kümme aastat tagasi alustades ei teinud nad mingeid prognoose. "Ja eks me jätkame seni, kuni publikut on ja rahaliselt mingi ime läbi ikka välja tuleme."