Inimeste mõõtmine aitab mõista meie kohta ajaloos ja maailmas (2)

See tuli meelde siis, kui kohtusin antropoloog Leiu Heapostiga, et kõnelda lähemalt äsja ilmunud mahukast raamatust „Soome-ugri rahvaste füüsiline antropoloogia”. Jutuajamisel selgus, et ta on üks neist, kes võttis osa Eesti antropoloogia isa, Tartu ülikooli professori Juhan Auli korraldatud üle-eestilistest kooliõpilaste antropoloogilistest mõõtmistest ning et 1960. aastate lõpus tehti mõõtmisi Tallinna koolides. Mulle meenus üllatava selgusega, et meie kooli Kalamajas tulid inimesed, kel olid kaasas inimesemõõtmise sirklid – uhked, raskest metallist ja läikivad. Nendega mõõdeti meid, algkoolilapsi ei mäleta kui mitmel viisil. Anti dünamomeetrit pigistada (vedrude ja numbrilauaga pihku mahtuv seade, raske käiguga) ja kästi torusse puhuda (sellega mõõdeti kopsumahtu). Inimesi ei mäleta, mäletan mõõtmist. Nüüd, ligi pool sajandit hiljem kohtusin üllatuslikult enda mõõtjaga.

„Selleks ajaks oli professor Aul suure osa eesti rahvast üle mõõtnud. Juba enne sõda eesti noored mehed, ja ka naised. Aga Tartu sõjalõpu põlemistes läks osa andmeid kaduma. Kõike ei saa taastada, osa tuli uuesti teha. Ning uus mõõtmiste ring oli tarvis samuti ette võtta. Mulle, oma assistendile andis ta läbi töötamiseks Tallinna kooliõpilaste mõõtmisandmed. Töö kestis Tallinnas oma kolm aastat, lisaks otsestele mõõtmistele uurisin sotsiaalmajanduslike olude mõju õpilaste füüsilistele näitajatele ja õppeedukuse seost füüsiliste näitajatega. Nõukogude võimule need tulemused väga mokka mööda ei olnud,” selgitab Leiu Heapost kogutud andmete interpreteerimise raskustest rääkides.

Aga üks järeldus, mis juba toona selgeks sai, oli see, et üllatuslikult vara, nimelt 1950. aastate keskpaiku algas eesti noorte hulgas aktseleratsioon, näiteks olid need põlvkonnad senisest keskmisest tüki pikemad. Ja see protsess on üha edenenud. Aul on pikkadeks ja kiitsakateks sirgunud noori võrrelnud kasvuhoonetaimedega, meenutab Heapost, kes tolle uurimuse eest kandidaadi- ehk praeguse doktorikraadi sai. „Need noored, kes olid töötegemisega rohkem kokku puutunud, olgu siis maal või vabrikus, olid füüsiliselt paremini (ehk harmoonilisemalt) arenenud. Näiteks kopsumaht oli neil suurem,” ütleb ta asja kokku võttes.

Stalini päikse kustudes

Ühtlasi selgus, et aktseleratsiooni tõttu, mille ühest või kindlat põhjust pole veel leitud, lisandus noorte täiskasvanute kasvule üsna lühikese ajaga mitu sentimeetrit. Kadunud põlvkondade, täpsemalt nende luude, mahukate arheoloogiliste uuringute ja elus põlvkondade mõõtmistulemuste võrdlus on muide näidanud, et kasv on ajas läbi teinud muutusi, see on pärilik tunnus, aga sõltub suuresti olustikulistest tingimustest. Näiteks rauaaja lõpus (12.–13. sajandil) oli keskmine kasv 172 sentimeetri ringis nagu 20. sajandi 1930. aastatelgi. Keskaja karmimates keskkonnatingimustes oli rahvas samuti lühemat kasvu.

„Eestlased on üks pikemaid rahvaid maailmas. Eestlased ja soomlased on ka praegu soome-ugri rahvastest kõige pikemad, eriti lääne-eestlased ja edelasoomlased (ligi 175 sentimeetrit). Rootslased ja ka soomerootslased on aga veel pikemad. Mida ida poole, seda lühemad on üldjuhul rahvad,” ütles Leiu Heapost, kinnitades sellega rahvusmüüti, ehkki osaliselt.

Üks rahvas, kaks tüüpi

Aga ka eesti rahva piires võib erinevusi märgata, valgustab ta. „Juhan Auli loodud tüpoloogia eestlaste kahest antropoloogilisest tüübist – ida- ja läänebalti tüübist – on jätkuvalt kinnitust leidnud. „Näiteks minu uuringud maitse- ja värvipimeduse ning vererühmade esinemissageduse esinemisest eestlaste seas kinnitavad sedasama ida-lääne erisust,” märgib uurija Heapost ning näitab raamatust kaarte, kus see erinevus selgelt näha. Üldiselt, nagu ka keelega, jookseb see piir kaldu läbi Kesk-Eesti, umbes Pärnust Rakvere, Lääne-Virumaa suunas.

Mõru maitse mittetundmine kui geneetiline fenomen avastati 1933. aastal. Seda on enne DNA-analüüside aega kasutatud isegi isadustestides. „Keemiline aine fenüültiokarbamiid (PTC) maitseb kas väga kibedana või hoopis maitsetuna. Selle tajumise geneetiline eripära on päritav, sel on evolutsioonis olnud ka küllalt oluline roll. Värvipimedust aga uurisin ma spetsiaalsete värvitabelite järgi,” selgitab teadlane eripärast uurimust. Taas ahaa-elamus. „Ma mäletan neid raamatuid, keegi testis meid keskkooli ajal selliste mitmevärvilistest mummudest koosnevate piltidega,” ütlen ma üllatunult. „See keegi olin mina, seda uurimust tegin ma üksinda,” teatab Leiu Heapost.

Blond idalane

„Milline on siis keskmine eestlane?” küsin läbematult. „Pikka kasvu, hästi hele. Väga heledad on nahk, silmad, juuksed. Ja samas üllatuslikult on täiesti mõõdetavalt esindatud nn mongoliidsed tunnused. Heleduse poolest oleme kõigist eurooplastest „blondimad”, aga teiste tunnuste esinemissagedus suureneb idapoolses suunas. Tüüpiliselt on need mongoliidsele suurrassile omased,” tutvustab Leiu Heapost üht eestlaste ja ka soomlastega seotud suuremat antropoloogilist mõistatust.

Seda on seletatud erinevalt. „On väljendatud seisukohta, et tegu on segunemisega. Oleme esitanud ka hüpoteesi, et selline lääne- ja idatüüpi struktuuri ühendus – nii kehamõõtudes ja anatoomilises ehituses, hamba- kui ka geneetilistes tunnustes – on algne, pärit soomeugrilaste eellastelt, kes polnud selgelt lahknenud ei europiidses ega mongoliidses suunas. Selliste vastandlike tunnuste ühendus oli ilmselt laiemal territooriumil levinud. Muide, heledaid hõime leidub ka Altai rahvaste seas,” märgib Heapost.

Mongoliidsusindeks ei piirdu ainult kõige silmahakkavamate tunnustega, nagu näiteks tollele suurrassile iseloomulik silmalau sisevolt ehk epikantus. Füüsilises antropoloogias mõõdetakse väga paljusid parameetreid, mongoliidsusindeks sisaldab neist kaheksat: habemekasv, näo horisontaalprofiil, põsenukkide eenduvus, silmapilude kalle, lauvolt, ninajuure kõrgus, selle horisontaalprofiil ja ülahuule profiil.

„Ei, me pole mongolid, eestlastel on see tunnus nõrgalt väljendunud, see kasvab üha ida poole. Kõige tugevamalt, aga siiski veel mongoli rassi näitajaini mittejõudvalt on see liin väljendunud mansidel ja hantidel. Aga ka Eesti sees saab ida-lääne suunda eristada,” selgitab Heapost iidsete aegade mõõdetavaid märke. „Meie rahva kujunemise lätteid puudutavale eripärale selgituse andmine seisab teadlastel alles ees. Alusmaterjal on igal juhul olemas,” kinnitab ta.

Kogu ugri mõõtmine

See on ka üks üllatavamaid tähelepanekuid Eesti füüsilise antropoloogia ühe alusepanija Auli õpilase Karin Marki veerand sajandit kestnud mõõtmisekspeditsioonide tulemuste ülevaatamisel. Mark seadis eesmärgiks kõigi soome-ugri keelkonda kuuluvate rahvaste uurimise. 1955.–1976. aastani toimunud ekspeditsioonidel mõõtis ta peale soome-ugri rahvaste üle nende naabruses asuvaid indoeuroopa rahvaid (soomerootslased ja venelased) ning turke (tatarlased, tšuvašid ja baškiirid). „Ka mina olen paljudel ekspeditsioonidel osalenud ja selles suures töös kaasa lüüa saanud,” ütleb Heapost kaugetele aladele, hantide ja manside juurde tehtud uurimisretki meenutades.

Jah, antropoloogi elu pole meelakkumine. Nendel ekspeditsioonidel uuriti 22 rahvast, 133 rahvarühma lõputuna laiuvas Euraasias, piiriks idas Siberi avarustes elavad handid, läänes Ahvenamaa soomerootslased, põhjas Lapi tundrute saamid. Lõunas siiski Ungarini ei jõutud, uuriti Taga-Karpaatia ungarlasi. Kokku mõõdeti 12 651 inimesel 14 mõõdetavat ja 32 kirjeldatavat parameetrit. Keskmine mõõdetavate rühm oli (võimalusel) 100 inimest.

Ja selleks ajaks, 1970. aastateks, kui mõõtmisjärg eestlaste juurde jõudis, oli täiskasvanud eestlaste keskmiseks kasvuks saanud 173,2 sentimeetrit. Kõige kaugemad idapoolsed hõimurahvad handid aga on kõige lühemad, keskmiselt 157,7 sentimeetrit pikad.

„Eks see ränk töö olnud. Pikad teedetud vahemaad, raske mõõtmisaparatuur,” selgitab Heapost, tõmbab siis lahti sahtli ja võtab sealt välja mitu instrumendikarpi. Mõõtevahendid meenutavad lukksepa mõõduriistu, aga on märksa keerukamad. Näiteks kolba, mitte inimpea mõõtmiseks kasutatav nihikmõõdik on kolme keelega, kobisirklil, millega elusa inimese keha ja ka kolpa mõõdetakse, on peen joonlaud küljes. Selle tunnen ära oma mälestustest. „Täpselt tuleb mõõta, see võtab aega. Juhan Aul oli eriti kibe käsi, tema suutis päevaga isegi kuni 100 inimest üle mõõta,” lisab Heapost.

Põhiküsimus

„Kas leidsite üles ka soome-ugri algkodu?” küsin loomuliku küsimuse. „See oligi Karin Markil tegelikult kaugem eesmärk, aga kahjuks ei jõudnud ta rohkete andmete läbitöötamisel nii suurte üldistuste tegemiseni, enne pidi ta paraku meie seast lahkuma,” ütleb oma õpetaja elutööd jätkanud Leiu Heapost.

Ta meenutab, et ekspeditsioonid olid aegadel, mil näiteks peamiseks liikumisvahendiks kaugete sugulasrahvaste elupaikadesse olid vaid rongid ning suured jõelaevad, üsna karm, kuid põnev katsumus. „Aga kui näiteks hantide juurde olime jõudnud ja nendega lähemalt juttu tegime, siis kadus igasugune võõrastus meie kui kaugelt tulnud inimeste suhtes. Me rääkisime, et oleme nende sugulasrahvad, näitasime, et me keeltes on palju ühiseid sõnu. Nad muutusid üha lahkemaks ja rõõmsamaks, et nad polegi üksi, et neil on lausa nii kaugel, teise mere ääres hõimlasi. Nende kultuuri ja ka näiteks karukultusega kokkupuutumine oli väga meeldejääv,” räägib Heapost ka nüüd, pool sajandit hiljem suure soojusega hääles.

„Paljudest meie kohalikest üliõpilasest teejuhtidest said hiljem silmapaistavad teadlased, kellega me soome-ugri konverentsidel taas kohtusime,” lisab ta. Toonastest ekspeditsioonidest meenutabki ta Obi jõel, laevaga ette võetud uurimisreisi. „Vahel tuli tundide kaupa sõita. Külas võeti meid vastu kui kõige kallimaid külalisi. Ja mõõtmispunkti panime tol korral üles laeva trümmi, samas külmal raudpõrandal olid meie ööasemed. Aga kõik olid rahul – hantidel oli väga põnev, kui neid mõõdeti, eriti kui oli ära seletatud, miks. Ja meie jaoks olid käigud kaugete sugulaste juurde väga haaravad, külm küljealunegi tundus pehme.”

Mitu algust

„Kui rahvastele oli ring peale tehtud, siis kavatses Karin Mark andmeid kokkuvõtlikult töötlema ja üldistama hakata, et lähemalt uurida soomeugrilaste päritolu küsimusi nagu ka meie, eestlaste etnilist ajalugu, kujunemist. Aga ta elupäevad lõppesid ning kogutu jäi seisma. Kolleegid ja teadusjuhid panid mulle mitmel korral südamele, et ma alustatu lõpule viiksin. Enam kui kümme aastat tagasi alustasin, jõudsin juba suure tüki valmiski, siis aga tekkis töö kokkuseadmisega minust mitteolenevaid „tõrkeid”. Need takistasid töö valmimist neli-viis aastat, siis õnnestus tööd uuesti alustada. Siin ta siis on, ühe ilmatu suure ja meile ka väga olulise töö kokkuvõte. See on muidugi alles suuremate uurimiste alusmaterjal. Muide, pole sugugi aluseta varem käibel olnud uhke väide, et eestlased on antropoloogiliselt üks paremini läbiuuritud rahvaid kogu ilmas. Nüüdseks on mitmel pool maailmas meist küll juba mööda jõutud,” nendib Heapost.

Tema äsja kaante vahele toimetatud üle 500-leheküljelisest monumentaalteosest suurema osa moodustavad tabelid, aga kui isegi mul kui antropoloogiakaugel inimesel köitis pilku näiteks tabel kõrvanibu kuju erinevustest Eesti eri piirkondades (täiesti juhuslikult valitud paik, kust kaalukas raamat mu käes avanes), mis siis veel teadlastest rääkida.

Muud mõistatused

Antropoloog Leiu Heapost – kui temast rääkida, siis ega see raamat, mille ta kolleegi käsikirjade alusel koostas, täiendas ja toimetas, pole ta pika antropoloogikarjääri ainus töö. Ta on üks Eesti väheseid bioarheolooge.

Tal on palju põnevat rääkida näiteks Misso taga, Eesti kõige kaugemas kagunurgas Siksälä talu mail avastatud müstilisena tunduva hilismuinasaja ja keskaja kalme uurimisest. Rikkalike hauapanuste abil hästi dateeritud materjali alusel sai hästi jälgida selle vana populatsiooni antropoloogilisi-morfoloogilisi tunnuseid. Kalmistu kasutamise aja jooksul olid toimunud suured muutused. Varasemad kalmesse maetud olid 5–6 sentimeetrit pikemat kasvu kui keskaegsed. Kolju kujus ja suuruses oli samuti toimunud muutusi: varasemate hulgas domineeris massiivne, pikapealine, hilisemas (kujult) keskpealine elanikkond. Lähemaid analooge võis leida ka kohalikus vanas substraadis, neil esines ka tunnuseid, mis viitavad lääne-edelapoolsetele ja lõunapoolsetele Ida-Läti aladele.

„Ega nende elu pole kerge olnud. Paljud maetud on olnud tõbede küüsis, paljudel on vägivallast tingitud vigastusi, demograafilised näitajad, nagu noorte meeste kõrge suremus, viitavad karmile ja rahutule ajale,” nendib antropoloog, kes on jõudnud ka väga palju meie seast sajandeid tagasi lahkunud antropoloogiaobjekte üle mõõta.

Kõige suurem küsimus

„Meie enda päritolu ja ürgkodu ootab siiani kindlaks tegemist. Samuti pole selge, millal n-ö eesti hõimud siiamaile jõudsid ja kes siin enne elasid,” märgib antropoloog Leiu Heapost. Ta lisab, et näiteks väga varase kultuuri, ligi 11 000 aasta taguste Kunda inimeste kohta puuduvad antropoloogilised andmed. Andmeid on kammkeraamika kultuuri (III at eKr) asulatest leitud koljude ja ka venekirveste kultuuri (II at alguses eKr) kandjate koljude kohta. Viimased sarnanevad meie 12.–13. sajandi maa-alustest haudadest saadud koljudega, kuigi on massiivsema ehitusega. Siiani pole ka selge, kuivõrd on rahvaste tekkimises roll hõimude rändamisel ja kui palju keelemõjude rändamisel. See on suur uurimismaa teiste teaduste, eriti geneetika jaoks.

„Meie algkodu kohta on mitmesuguseid hüpoteese. 25 aastat Euraasia rahvaid mõõtnud Karin Mark kogus materjali, et saada selge ettekujutus tänapäeva soome-ugri rahvaste rassilisest koostisest ja koos teiste teaduste abiga kindlaks teha, millised antropoloogilised tunnused nende esivanematele kõige tõenäolisemalt võisid iseloomulikud olla. Andmed ootavad töö jätkamist,” nendib Heapost.