Kahju, et mu onu seda filmi ei näe. Ta jutustas sageli lahingutest Sinimägede all, kuidas eesti poisid eestlaste vastu võitlesid ning kuidas vangi langedes palus sakslasest rindekaaslane varjata ta rahvust, paraku olid aga vangistajateks eestlased.
Ma tean, et see on ebapopulaarne arvamus, aga Nimed marmortahvlil logises filmina igast otsast. Loodetavasti on Nüganen vahepeal õppinud ja sellest ei tule mingisugust ebausutavate karakteritega, ülepingutatud patriootlikus vaimus nutulaulu.
seetõttu jääbki vaatamata.elu on siin niigi depressiivne.meelelahutuseks tahaks midagi rõõmsamat.kriitikud kindlasti kiidavad ja õige ka.aga mulle ei lähe.
KOMMENTAARID (12)