Inimesed

"Eesti Ajaloo" lavastaja Mart Kase: tahame süstida positiivsust, et me veel oskame elada nagu muuseumieksponaadid 

Aigi Viira, 22. jaanuar 2015, 07:00
KÕIGILE JALUTAJATELE: «Lavastus «Eesti Ajalugu» peaks sobima igaühele, kellele meeldib looduses jalutada,» lausub lavastaja Mart Kase. «Samuti neile, kellele meeldib vaielda ajaloo üle.»Foto: Erik Põllumaa
"Lavastuse "Eesti Ajalugu" idee on pärit enda elust," kõneleb täna esietenduva lavateose "Eesti Ajalugu" lavastaja Mart Kase. "Mulle meeldib maal käia. Elada nagu muuseumieksponaat. Sõita maakoju kolm tundi ja viisteist minutit kas või igal nädalavahetusel. Teha puupliidi peal süüa, nautida pimedust. Olla õnnelik pisikeste asjade üle."

Ambitsioonikas lavastus, mis peaks andma mängulise pildi 11 000 ajalooaastast, on Kase sõnul insipeeritud Valdur Mikita raamatust "Lingvistiline mets", mis otsesõnu pärib: kas praegu, kui Eesti ja maailma areng on peatumatult kiire, on meil oma ajalooga midagi peale hakata? Või mis tähtsust omab see, mis oli enne meid, kui meie eluajal nagunii toimub nii palju?

"Mikita raamat mulle väga meeldis, see oleks justkui minu elust, see justkui tõukas mõtlema välja midagi suurt, midagi liiga auahnet ning tegema siis kõik, et see idee ära täita," tunnistab Kase.

"Täna on seda lavastust vaja sellepärast, et tõsta eestlaste enesehinnangut oma ajaloo suhtes. Tahame süstida positiivsust, et me veel oskame elada nagu muuseumieksponaadid."

Neljal näitlejal ligi 40 rolli

Peale selle, et Kase jutustab innustunult puupliidi kütmisest, mida eestlased siiani armastavad, räägib ta sama vaimustunult rahvameditsiinist, millest eestlased lugu peavad.

"Eestlased on oma taredes elanud väga kaua. Jääaja lõpust kuni tänaseni," ütleb lavastuse tutvustus.

"Siia on langenud meteoriit, toimunud sõdu, vahetunud valitsejad, on küpsenud kultuur ja arenenud kaubandus. Oleme saanud mitu korda vabaks ja oleme saanud ka interneti. Aga me armastame ikka pliiti kütta ja usume rahvameditsiini. Millal sina viimati maal käisid?"

Teisalt on selge, et lavaruumi ei lohistata dekoratsiooniks ühtegi tarekest ega etendata lahingustseene.

"Lavaruum on tinglik, tühi lava mullaga, kus valgus ja puitseinad vahelduvad," kirjeldab lavastaja. "Väljendusvahenditeks on peale teksti koreograafia, heli- ja valguskujundus ning näitlejad, kes mängivad kokku ligi nelikümmend rolli."

Neis rollides astuvad üles Mari-Liis Lill, Andres Mähar, Bert Raudsep ja Uku Uusberg.

Kiirkokkuvõtet ajalooõpikust ei tule

Terve mõistus tõrgub uskumast, et 11 000 aastat mahub ära poolteisetunnisesse lavaaega, ehkki teatris on kõik võimalik.

"Me näitame tinglikke hetki, see ei ole üldistus kogu Eesti ajaloo ning kogu ajaloolise tõe kohta," ütleb Kase. "Kuigi jah, lõpus on ka puänt."

Ning kuigi Kase sõnul on "Eesti Ajalugu" väga sobilik keskkooliõpilastele, pole see lavastus kaugeltki Eesti ajaloo kiirkursus, mille järel võiks südamerahuga ajalooõpikud nurka visata.

"Kiirkokkuvõte heast ajalooõpikust see ei ole, kuid see lavastus võib olla väga hea täiendus kohustuslikule ajaloo- ja kirjanduskäsitlusele," sõnab ta. "See lavastus tekitab mõtteid."

Mõtteid tekitab ka lavastuse pealkiri, mida tegijad rahumeeli läbiva algussuurtähega kirjutavad, ehkki see eesti keele reeglite järgi laitmatu ei ole.

"Keelereegli eiramise põhjus on loominguline," selgitab Kase. "Antud lavastuses tähendab ajalugu asukohta, kindlat paika. See, kas keel lubab ajalugu kohana määratleda, ei ole antud lavastuse jaoks oluline. Loomulikult on õigekirjareeglid tähtsad, aga võtan vabaduse neid Eesti müüdi kontekstis tõlgendada vabalt. Nii nagu Valdur Mikita tõlgendab Eestit vabalt ja hullumeelselt oma raamatus "Lingvistiline mets". Hiina plastmass ja globaliseeruv kultuur on Eestile mitu korda ohtlikumad kui keelevead."

 

Kuus minutit ja nelikümmend sekundit ajaloo tõlgendamiseks

Lavastusprojekti «Eesti Ajalugu» raames toimub ka ajalookonverents peal-
kirjaga «Eesti Ajalugu».

Konverents korraldatakse Pecha Kucha formaadis ehk igal esinejal on rangelt ainult kuus minutit ja nelikümmend sekundit oma jutu rääkimiseks ja slaidide näitamiseks. Kõigil on vaba voli tõlgendada Eesti ajalugu oma nägemust mööda, Eesti ajalugu võib olla lühike isiklik seisukoht.

Hoogsas tunnis säravad ajaloolane Marek Tamm, kirjanik Valdur Mikita, loodusfotograaf Remo Savisaar, arhitekt Raul Vaiksoo, majandusekspert Kristjan Lepik ja koreograaf Jaan Ulst.

«Konverentsi vastu on väga suur huvi, aga saali kohtade arv piiratud,» kinnitab «Eesti Ajaloo» lavastaja Mart Kase.

«Seega kahjuks me ei saa hõisata, et tulge kõik, sest on reaalne oht, et ajalookonverents ei mahu Vaba Lava saali ära.»

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee