Tõnis Erilaid. Foto: KALEV LILLEORG
Blogid
22. jaanuar 2015, 07:00

Kuidas sinisukad tulid ja on nüüd kadumas

Vahest oli Lydia Koidula Eestis esimene, kes sinisukast kirjutas. «Teate, mu härra, mis on üks sinisukk, keda nad veel soovivad muuta «poliitiliseks sinisukaks», läkitab ta kirja Antti Almbergile. Tõsi, tarvitades saksakeelset vastet blaustrumpf.

Andrus Saareste järgi tähendab sinisukk lihtsalt naiskirjanikku. Otto Weininger on määratluse omaaegse tõlgenduse juurtes täpsem. Naise intellektuaalne tasand oli tema hinnangul madal, vaimne tegevus ainult meestele sobiv.

Laialt sai sinisukk aga tuntuks XVIII sajandi keskel, kui mõned naised hakkasid salongides koos meestega intellektuaalsetel teemadel arutlema. See šokeeris paljusid.

Levisid anekdoodid, kus väideti, et nood intellektuaalsed naised on nii inetud ja sootud, et nende sukapaelte vastu seeliku all ei tunne keegi huvi. Vaid siniseid sukki pannakse tähele, ei rohkem.

Niisiis sai sinisukk nende naiste pilkenimeks, kes soovisid olla iseseisvad nii kirjanduses kui teaduses ajal, kui (nagu Eestis siinne Balti eriseadus) naine kogu ihu ja varaga seaduslikult oma mehele allutati.

See, et tänapäeval sinisuklus kaob, sai mulle selgeks eile hommikul ühel Saksa telekanalil veebruaris jooksma hakkava USA sarja esitlust vaadates. Peategelane on naisdetektiiv, kes pidevalt mehi raudse lõuahaagiga nokki lööb. Emantsipeerunud naise kättemaks omaaegse suhtumise eest?