"Elan edasi oma poja nimel!"

Kolmteist aastat tagasi jäi Laekvere vallas elavale Rohu küla mehele Kaljule bussis silma üks kena noor naine, keda ta enam kuidagi unustada ei suutnud.

Mees otsis teda tulutult kolm aastat, kuni ühel kevadel naaberkülla peiedele minnes leidis sealt suureks üllatuseks eest oma südamedaami. Südame võitmine ei olnud kerge, aga Kalju oli järjekindel, sest teadis, et just see naine on see üks ja õige.

Kolme kuu pärast läks ta Dyanale kosja ja südasuvel tehti pulmad. Aasta hiljem sündis filmi "Üksinda kodus" järgi nime saanud Kevyn. Seejärel tulid perre musumasin Kert Paul ja kallimasin Keio. Just selliste hellitusnimedega kutsub neid vanem veli.

Praegu puhkavad nooremad vennakesed koos emaga suure tamme all. Sealsamas, vanavanemate haua lähedal, kus neile varem meeldis tammetõrude ja oravaga mängida, kui pere kalmu korrastas. Seal põleb nüüd küünal iga päev. 

Kõige tähtsam jäi tulle 

Toas selles peres praegu küünalt ei süüdata. Isegi mitte Kalju õe Laine sünnipäeval, kuhu isa-poega on nädalavahetusel tulnud. Arvatavalt sai majapõleng alguse just kassi ümber aetud küünlast.

Kolm nädalat on möödas sellest hommikust, kui pereisa varahommikul tavapäraselt oma kolme magava poja tekke kohendas ja lauta tööle läks. Peagi kihutas ta kodu poole tagasi – Dyana helistas, et maja põleb.

Kümme minutit ehk kulus sõidule. Koduteel võttis ta auto peale paljajalu lumel vastu kõndinud Kevyni. Maja oli juba leekides. Kalju suurim hirm sel hetkel oli, et abikaasa ja kaks väiksemat poega on paanikas kaugele põllule jooksnud ja võivad külmal jaanuarihommikul ära külmuda. Ta hüüdis ja otsis neid, kuni mõistis õudusega, et pere on veel majas.

Palja käega lõi ta toaakna kildudeks ja sööstis neid päästma, aga tuleleek lahvatas aknalt vastu ja lõi ta tagasi.

"Mu pere põleb!" karjus meeleheitel pereisa oma õele telefonis, vajudes põleva maja akna alla ahastades kükakile. Päästjate leitud pooleldi söestunud fotoalbum teda ei lohuta.

"Kõige tähtsam jäi tulle…" sõnab pereisa ja ta hääl katkeb. "Meie pere," paneb poeg Kevyn kõige tähtsama sõnadesse.

Nähes, et suur kurbus paneb isa õlad vappuma, paneb ta legoklotsid käest ning lööb käed ümber isa kaela, et kurbus ära kallistada.

"Ükski asi ei korva seda kaotusvalu. Aga teeme kõik selleks, et Kalju ja Kevyn ei tunneks end hüljatuna," räägib Kalju õde Laine kogu pere eest.

"Ja on ikka uskumatu, kui palju on Eestis häid inimesi, kes on meid toetanud ja abi pakkunud," räägib ta, et teiste hulgas on abikäe ulatanud isegi üks Soome naispastor.

"Kevyn ütles mulle üks päev, et tal on emme silmad. Rääkisin talle, et nüüd on nii, et alati, kui sa kooli või õue lähed, vaatad peeglisse ja siis emme näeb, kas sinuga on kõik korras. Nii on alati side emmega," räägib Kevyni lemmiktädi, kes nüüd on poisile ka ema eest.

Laine sõnul on nende perel viimastel aastatel olnud mitu kurba uudist. Viis aastat tagasi mais suri ootamatult üks vendadest. Samal sügisel sängitati mulda ema. Memme süda ei kannatanud poja kaotusevalu välja.

Päev korraga

Kalju räägib kummastava tõiga, et Rohu külas on varemgi mitu maja põlema läinud, aastaid tagasi põles maha isegi mõisapargi kõrval olnud koolimaja.

"Tulekahjuküla," ütleb Kevyn ja laseb pargitee libedal jääl liugu.

"Alati kui tahtsin Dyanale üllatust teha, ütlesin talle, et mul on sulle üks halb uudis. Muidugi ta ehmatas iga kord algul ära. Siis ütlesin, et sa pead mind nüüd kaks päeva välja kannatama, sest mul on vabad päevad ja me lähme sõidame koos kuskile," meenutab Kalju õnnelikke päevi.

Peamiselt mindi kas Laine või naise sugulaste juurde. Ja loomulikult alati kogu perega.

"Viimane kord oli nii, et sõitsime suure maantee peale välja ja ristteele jõudes küsisin Dyanalt – kuhu sa tahad minna?"

Ka pulmareisi valis paar täiesti spontaanselt – Eesti kaart löödi lahti, Dyana pani silmad kinni, kuhu sõrm kaardil jäi, sinna mindigi. Tookord viis õnnemäng neid Palamusele.

"Meie sugulased hüüdsid neid õnnelikuks perekonnaks. Neil oli null rikkust, aga ma ei oska sõnadesse panna, kui palju armastust," ütleb õde Laine.

Praegu elab Kalju päev korraga. Võtab mööda sõites vana eluaseme juurest postkastist posti ära, aga põlenud majaaseme juurde minna ei taha. Keldris on Dyana tehtud moosid ja mahlad, need toob ta küll varsti ära.

Uut maja ta sama koha peale ehitada ei kavatse. Kevyn ütleb selle peale, et sinna surnuaeda nad elama ei lähe. See ei ole enam kodu.

Ka ühiselamu tuba, kus isa-poega praegu peavarju saavad, ei ole kodu. Pereisa nimetab seda pesaks, kust lennatakse välja päris oma koju niipea, kui vallalt saadud korteris remont tehtud. Perel on plaan see korter ära osta.

Remondi saab teha tänu heategijatele, vald on omalt poolt lubanud tasuda aasta otsa pere korterikulud.

Õde pakkus küll välja, et Kalju ja Kevyn võiksid Paidesse temale lähemale kolida, aga Kalju eelistas jääda Laekverre. Pere ju siin surnuaial. Suure tamme all.

Inimesed ­aitavad

Laekvere valda on inimesi helistanud kogu Eestist, pakutud on nii riideid, majapidamistarbeid, tehnikat, mööblit jpm.

Perele on üle antud riideid, toidukaupa, telefon, jpm. Valla sotsiaalkonsultant tänab kõiki häid inimesi ja ettevõtteid, kes on pakkunud abi ja toetust. Vald on võtnud abipakkujate kontaktid ja pärast pere vajaduste väljaselgitamist ning korteri valmimist saab pereisa neile vajaminevad asjad juba uude elamisse viia ja ka abipakkujatega ühendust võtta, kui vaja.

Muuga Maanaisteseltsi kontole on Kalju pere toetuseks laekunud nädala alguse seisuga 10 171 eurot.

Kaks kuud elektrita

Kalju perel lülitati elekter välja mullu 10. novembril. Kalju sõnul oli võlg tekkinud tasaarvelduse tõttu – ta oli elektrinäitu valesti vaadanud ja seetõttu vähem maksnud. Mullu kevadel tekkis 370eurone võlg.

Kalju maksis küll iga kuu 100 või 200 eurot, aga võlg ikkagi tasapisi kasvas, kuni oli suveks kasvanud 400 euroni. Koostati maksegraafik, aga raha ei jagunud ja päevaks, kui elekter välja lülitati, oli võlg 525 eurot.

Viimase löögi andis see, kui Kalju oli kolm nädalat enne elektri väljalülitamist südameprobleemide tõttu haiguslehel. Kuna mehe telefon oli rikkis, ei saanud ta kätte ka Eesti Energia väljalülitamist hoiatavaid sõnumeid. Ühel päeval elektrit enam ei olnud.

"Palusin Eesti Energiat, et tulge natukenegi vastu, jõulud ja aastavahetus on tulemas. Aga nad ütlesid, et ei saa," räägib Kalju, aga ei tee siiski Eesti Energiale ühtegi etteheidet. "Nad tegid lihtsalt oma tööd."

"See oli lihtsalt õnnetus, asjade kokkusattumine," ütleb õde Laine. "Meil on väga raske sellega leppida, aga me lepime. Aga võiks olla nii, et enne, kui hakatakse elektrit välja lülitama, võetakse vallavalitsusega ühendust ja mõeldaks koos, kuidas saab aidata. Elekter võiks kas või limiteeritud olla – näiteks hommikul paar tundi, et lapsed saaks pestud ja õhtul paar tundi, et lapsed saaks ära õppida ning riided triigitud-pestud. Inimene saab hakkama, kui talle veidigi abikätt ulatatakse."

Üheksa-aastane Kevyn sõnab kõrvalt: "Muidu on varsti kogu Eestis vool väljas."

Saatuse irooniana sai Kalju põleva maja juures seistes sõnumi, mis andis teada, et elekter lülitatakse sisse. Tegelikult oli tegemist Elektrilevi automaatse sõnumiga kogu külale, kellelt elekter kustutustöödeks igaks juhuks välja lülitati.

Kass ilmus elusalt välja

Kalju pere oli kindel, et majas põlengu ajal olnud kass jäi samuti tulle. Kolm päeva pärast põlengut tuli Kalju koos pojaga maja juurde küünlaid süütama.

"Ma ei kannatanud rohkem olla varemete vahel, tulin auto juurde ja kuulsin järsku hädist kassi kräunumist. Siis nägin, et meie kass tuleb longates läbi lume," meenutab Kalju.

Ätu oli räsitud, hirmunud ja vigastatud, aga lonkas visalt Kalju poole, kes teda nähes lumes sumbates talle vastu jooksis. Kass viidi sõprade juurde kosuma ja juba kolmandal päeval hakkas hiiri püüdma.

Niipea, kui Kalju on end uues kodus sisse seadnud, võtab ta Ätu uuesti enda juurde. Kassi pärisnimi on tegelikult Pätu, aga kui Kert-Paul väike oli, hakkas ta teda Ätuks hüüdma ja nii see jäi.

"Ätu on Keioga ühevanune, koos nad mängisivad," räägib Kalju. Põlengu ajal õues ketis olnud koer Bruno on leidnud uue kodu peresõprade juures, kus Kalju teda vaatamas ja toitmas käib.

Vald raskustest ei teadnud

Laekvere valla sotsiaalkonsultant Silvi Sirelpuu ütleb, et kuigi Kalju ühtegi sotsiaaltoetust ei saanud, puutus ta tema perega varem kokku mitu korda. Viimast korda siis, kui perre sündis kolmas poeg.

Sellest, et perel on materiaalseid raskusi, Sirelpuu aga ei teadnud. Küsimusele, kas tema arvates võiks Eesti Energia omavalitsustega maksuraskustega perede teemal koostööd teha, ütleb Sirelpuu, et ta ongi koostööd teinud.

Ta täpsustab, et on vahel uurinud mõne toimetulekutoetust saava vallakodaniku kohta täpsustavat infot. Kas omavalitsus sooviks, et Eesti Energia võtaks enne vallaga ühendust, kui on oht, et mõnel perel võlgade tõttu elekter välja lülitatakse?

"Mina ei oska seda öelda. Mina olen lihtne töötaja ja ametnikuna pean tegelema igasuguste asjadega."