Inimesed

Vallatud Vestid Austraalias: "Nii kui kitarr kotist välja võeti, läks tantsuks." (12)

Aigi Viira, 21. jaanuar 2015, 07:00
TÄIE RAUAGA: XXV Eesti päevade peaesineja Vallatud Vestid küttis Melbourne’is ja Sydneys kontserte anda kuis tolmas. Esimesele kontserdile Melbourne’is tormasid mehed vaat et otse lennukilt – paar tundi pärast maandumist tuli laval särada. Ja särasidki. Foto: KADI SAALISTE
"Aastat 2015 oli tore alustada oma loominguga," lausub Vallatute Vestide liige Ott Lepland, kel tuli Melbourne’i Eesti majas kohe pärast aastavahetust laulda oma lugu "Kuula". "Poisid lükkasid mulle klaveri ette, see, et seda lugu esitada tuleb, oli mulle endalegi üllatus."

Enne kui "Kuula" Austraalias esitusele tuli, andis XXV Eesti päevade peaesineja Vallatud Vestid eestlastele hoogsa aastalõpukontserdi. "Oli õhtusöök, Vallatud Vestid mängisid pikalt, lauldi hümni ja lennutati sinimustvalgeid õhupalle," kirjeldab bändi liige Danel Pandre meeleolusid sel aastavahetuspeol, kus Ott, kes oli seni kohalikele eestlastele kinnitanud, et "Kuula" seekord ei kõla, oma sõnu sööma pidi. "Selgitasin neile, kui "Kuula" kohta uuriti, et Vallatute Vestide muusika on humoorikas pop/folk/rokk, "Kuula" selle sekka ei sobi," muigab Ott. "Aga nii kui uusaasta oli saabunud, otsustati, et tuleb laulda."

Küllap oli "Kuula" Austraalia eestlastele tolle peo tipphetk, kuid Vestide seltskond sai oma üllatuse kätte pisut teisel moel. "Äkki hakkas kõlama "Tuljak" ning 60 inimest tormas tantsuplatsile," jutustab Danel. Vaatepilt, kus Austraalia eestlased vaimustunult "Tuljakut" keerutasid, olnud lihtsalt vapustav.

Lennukilt maha ja kontserdile

Teisalt koges Vestide seltskond, kes startis Austraaliasse otse jõululauast 25. detsembril, sääraseid hetki rohkem kui üks kord. "27. detsembril jõudsime Melbourne’i, paar tundi hiljem tuli kontserdil "Kohtumisõhtu" särada," kõneleb Danel, kuidas Vallatud Vestid esimesele kontserdile Moonee Valley klubis, mis oli Eesti päevade eelüritus, sisuliselt otse lennukilt sööstsid. Ning särasidki.

"Algul paluti, et andke aimu, milline kontsert tuleb, kuid nii kui kitarr kotist välja võeti, läks tantsuks," sõnab Danel. Melbourne’is oli suur osa publikust II maailmasõja aegu Austraaliasse läinute kolmas põlvkond, kel on küll eesti nimed, aga eesti keelt nad enam rääkida ei oska, aga neile eestluse kandmine suurem asi kui kodueestlastel. "Nad on ühtehoidvad, siirad, ägedad ja elujaatavad," kiidab Danel. "Mulje neist oli ääretult positiivne." Sarnaselt Daneliga mõtleb Austraalias kogetu kohta ka Vallatute Vestide liige Tanel Padar: "Oleme küll väikesed, aga meie kultuur on suur!"

Päev hiljem andsid Vallatud Vestid täispika kontserdi Eesti majas, seejärel tõmbasid päevakese hinge ja siis tuli järgmine ülesastumine. "Viimane oli rahulikum," naerab Danel, et kontserdid kedagi võhmale ei ajanud.

Aastavahetust Mel-bourne’is tervitanud Vallatud Vestid liikusid jaanuari alguspäevil edasi Sydneysse – et hinge tõmmata ja 10. jaanuaril Eesti majas viimane kontsert anda. Pärast paari päeva tuli ka kojusõit.

Padar kalal, Lepland rannas

"Võtsime elu täiel rinnal," tähendab Danel, et plaan Austraalia eestlaste küllakutse puhkusega ühitada pidas vett. "Oleme väikse puhkuse ära teeninud," tõdes Tanel juba detsembris enne ärasõitu ning unistas Vaiksel ookeanil kalapüüdmisest. "See on mu hobi ja olen alati tahtnud ookeanile kalale minna," rääkis ta vastu reisi ning tegi oma unistuse ka teoks. "Nagu igal pool mujal, käisime ka seal tõesti kalal," naerab Tanel, et päris haikala ookeanist kätte saada ei õnnestunud. "Meri­ahvenat saime ja valmistasime selle mõnusasti söögiks ka."

Ajal, kui üks osa seltskonnast kalastamisega aega veetis, püsis teine osa maismaal. "Otsustasin, et ma kalale ei lähe, sest minu kalastamise kogemus on nii väike ning mõtlesin, et pigem puhkan end välja," pajatab Ott, et tema seltskond võttis ette pikema jalutuskäigu Bonday Beachil, mis on omaette vaatamisväärsus. "Põhitegevus käis kogu seltskonnaga, aga muidu toimetasime eri asju," selgitab Ott. Reisiseltskond päris minut-minutilt käsikäes Austraalias ringi ei liikunud. Küll aga kinnitavad reisilised kui ühest suust, et sõit maakera kuklapoolele oli igas mõttes täistabamus. "See oli väga tore trip, pikk sõit sinna tasus ära küll," leiab Tanel, kes tunnistab, et 4-5 viimast päeva liikus ta mõte Austraalia päikese alt juba kooli lõpueksamite ning The Suni uue plaadi tegemisele. Ott muheleb: "D-vitamiini pauk, mille seal päikese all saad, annab energiat ja hea toonuse tagasi."

"Austraalia reisi nimel võis pika lennureisi välja kannatada!"

"Tegime selle sõidu nii mõnusaks kui saime," ütleb Danel Pandre, et hiigelpikk lennusõit Tallinnast Melbourne’i, millel oli kaks vahemaandumist, ei tähendanud kaugeltki seda, et iga hinna eest lennujaamas püsiti. Kui vastu järgmist lendu oli aega, püüti end valge inimese kombel hotellis välja puhata.

"Eks vahepeatus lennujaamas ole ka puhkuse eest," sõnab Ott Lepland, et tosin tundi kitsas lennukitoolis veeta on kurnav. "Ega seal istudes sügavat und teki ning sõba silmale lasta pole ka kuigi mugav, aga pikamaalendude puhul tuleb sellega arvestada." Austraaliasse lennates pidid Vallatud Vestid arvestama vägagi pikkade lennutundidega: kaks ja pool tundi Tallinnast Frankfurti, 12 tundi Frankfurdist Singapuri ja seitse tundi Singapurist Melbourne’i. "See on kokku karm, aga eesmärk õigustas seda – meil oli tõesti väga tore," leiab Ott. "Austraalia reisi nimel võis pika lennureisi välja kannatada!"

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee