"Nullpunkt" – huvitav ja kaasahaarav noortekas, mida tasub ka vanematel inimestel vaadata (7)

Esimene osa algab sellega, et peategelane Johannes (suurepärane Märt Pius) on kodust välja minemas, kui isa (Raimo Pass) teda sööma kutsub, mainides, et sedasi välja minnes ta ennast nüüd küll ei paranda.

Seejärel istutakse söögilauas. Johannes, isa, ema (suurepärane Epp Eespäev) ja Johannese õde Kreete (Kärt Tammjärv).

Johannes luristab suppi, isa keelab teda, kuid poiss kinnitab, et sedasi kiidetakse Jaapanis kokka. Kõik näib olevat hästi, kuid poisi ema on kuidagi murelik, õnnetu, endast väljas... Ja äkki ema plahvatab: "Miks te mind vihkate!?"

Lapsed ja isa üritavad ema küll rahustada, kuid ta läheb veelgi rohkem endast välja ja hakkab hüsteeritsema. Kreete helistab vanemale õele Eglele (Mari Abel), kes tuleb kohale ja võtab noored endaga kaasa.

Ema lubab ennast küll ära tappa, kuid juba ollakse liftis, kus Egle uurib, mis emaga juhtus. Selgub, et ta polnud jälle rohtusid võtnud.

Nii nad kolmekesti põgenevad, jooksevad vanema õe autosse, kuid juba on neil järgi ka ema, kes saab auto tagumise ukse lahti ja üritab Kreetet autost välja rebida!

Väga hoogne ja ehe stseen, tempo on hea ja ema hüsteeria on suurepäraselt mängitud.

Kindlasti on ka Märt Pius ja Kärt Tammjärv väga head, sest nende silmist on näha meeletut segadust, arusaamatust ja nad ei saa aru, mis toimub ja mis lahti on.

Ja ongi Johannes ja Kreete oma vanema õe juures kodus, kus nad end magama sätivad. Tüdruk kinnitab vennale, et tema enne koju ei lähe, kui ema hakkab jälle tablette võtma.

Järgmisel päeval on noored kodus tagasi. Nad on tulnud koos vanema õega asjade järgi. Kodus on asjad segamini pekstud. Egle piilub ema tuppa ja uurib, kus isa on. Ema tuleb ja paneb ukse lihtsalt kinni...

Ekraanile ilmub kiri – aasta hiljem

Aasta aega on sellest hoogsast algusest möödas, huvitav oleks teada, mis on vahepeal toimunud, kuidas on asjad edasi arenenud.

Näib, et Johannes on minemas kooli. Äkki uude kooli? Ta läheb direktori (Eero Spriit) kabinetti ja küsib luba kohtumiseks, kuna tal on mure.
Johannes selgitab direktorile, et ta käis Noarootsi Gümnaasiumis, kuid seal ei olnud tema arvataes piisavalt hea tase, kuigi ta käis rootsi keele kallakuga klassis. Johannes lisab, et ta on õppinud Lasnamäe koolis, olnud aasta aega Noarootsis ja nüüd tahaks tulla linna tagasi.

Ta tahaks õppida just Rootsi Gümnaasiumis. Poiss räägib, et ta on olnud aktiivne, löönud kaasa nii koolilehe tegemisel kui ka õpilaste omavalitsuses.
Näib, et ta jätab direktorile sümpaatse mulje, sest seda ta ju tegelikult ka on.

Johannes on tagasi ka oma kodus Lasnamäel – ema seletab köögis teistele naistele miskit kööginõudest, näib, et tegemist on esitlusega.

Poiss ütleb emale, et saigi Rootsi Gümnaasiumisse sisse. Ema on rahul.

Sealjuures näib, et ema on muutunud: ta on palju rahulikum ja näib, et ta on jälle eluga sina peal.

Lasnamäelt liigume edasi Noarootsi gümnaasiumisse, kus Johannes oma asju kokku pakib.

Ta jätab koolikaaslastega hüvasti ja käib ka ühe ukse taha, millel silt "Lapsetapja". Seal on keegi Kristiina, kes näib arvavat, et Johannes tahab talle seda silti anda. Tüdruk paneb poisi nina ees ukse kinni.

Juba ollakse autos ja tagasiteel Tallinnasse. Isa on Johannesele järgi tulnud. Poiss loeb isale luuletust, mille ta on ise kirjutanud. See on küll inglisekeelne, mis paneb isa imestama.

Igal juhul näitab Johannes, et ta on ka loominguline inimene.

Jõutakse Lansamäele. Tulevad kaks Johannese sõpra – Bert (Raimo Sagor) ja Esko (Henrik Kalmet). Nad on üsna kummalised tüübid, sellised noored nolgid, kes veidi ennast täis. Nad aitavad Johannese asjadega lifti (isa ju ema juures enam ei ela) ja üks neist küsib Johannese käest laenu. Nad mainivad, et on tulemas ka pidu.

Johannes läheb järgmisel päeval (või on see isegi veel samal päeval) kooli. Garderoobis (mul on tunne, et see on Westholmi gümnaasiumis filmitud, kus isegi sai käidud! Milline äratundmisrõõm!) ja seal kohtub ta kahe tüdrukuga, klassiõdedega – Bianka (Saara Kadak) ja Paula (Brigitte Susanne Hunt).

Johannes saab tuttavaks ka klassijuhataja Irina Popovaga (Küllike Saldre) ja koolis olev purskkaev jätab mulje, et nüüd oleks sündmusi filmitud nagu 21. Keskkoolis!? Aga ega see polegi ju oluline, kus see filmitud on!

Seejärel läheb Johannes klassi. (Seda klassi ma tean küll – Westholmi gümnaasiumi muusika- või laulmisklass!!! Seal on isegi lauldud ja klaverit mängitud!) Johannes saab tuttavaks Stenwaldi (Tõnu Tamm) ja Peebuga (Uve Ananda Uustalu).

Bianka laulab klassi ees Ülo Vinteri "Laulu Põhjamaast" ja see tuleb tal väga ilusasti välja.

Edasi ollakse juba järgmises klassiruumis, kus noored arutavad võimalust saunapidu korraldada. Siseneb ka Johannes, kellele Bianka tutvustab tervet klassi. Johannes ütleb, et saunapidu on ju igati vägev, sest saun on osa Eesti kultuurist, kus on olnud nii sünde kui ka surmasid.

Poiss teeb ettepaneku, et võiks korraldada lausa leilivõistluse nagu soomlased seda sageli teevad.

Põnev on jälgida samal ajal ka klassikaaslasi – seltskonnas näib olevat nii aktiivseid tegelasi, oivikuid kui ka mitte sedavõrd aktiivseid noori.

Algab rootsi keele tund ja tundub, et Johannesel saab olema siin raske. Õpetaja on üsna konkreetne. Ta palub poisil võtta klassivanema Liisa (Linda Kolde) vihiku, et see kodus umber kirjutada ja jõuda järele sinna, kus nad praegu on.

Kõik jätkub juba sööklas. Seal vahetatakse numbreid, kuna nende klassil on kombeks, et üks helistab ühele, teine järgmisele jne, kuid midagi olulist edasi öelda. Johannes saab endale kaks numbrit - Bianka oma, kes peab talle helistama ja Eeva (Sandra Vahala) oma, kellele peab Johannes helistama, kui midagi olulist on vaja teatada.

Pärast seda on Johannes teel koju. Ka bussis näib ta luuletust kirjutavat.
Kodus on ta ühenduses Noarootsist ühe neiuga, kes soovitab, et Johannes peaks näitama oma luuletusi ühele muusikaärimehele, kes on tulemas Johannese uude kooli esinema.

Johannes kirjutab ümber ka rootsi keele vihikut, kui äkki jookseb klassiõe vihiku peale suur kogus vett. Selgub, et ema on Johannese toas taimi kastnud ja liiga palju vett valanud. Vihik on rikutud, Johannes üritab seda küll fööniga kuivatada, kuid kas sellest ka abi on...

Edasi läheb oma Lasnamäe sõprade juurde pidusse. Näib, et see on selline pidu, kus on nii alkoholi kui ka kangemat kraami ja Bert on see, kes ütleb, et Johannes võiks oma uues koolis igasugu "võimalustest" rääkida.

Esko on saanud oma kätte ka Johannese telefoni ja helistab kellegile, rääkides roppusi. Johannes saab telefoni kätte ja teeb minekut. Kellele Esko neid nilbusi siis pajatas? Telefonist on näha, et kõne on tehtud Biankale...
Pole just teab mis algus – rikutud koolivihik, nilbe kõne klassiõele, kellele näib Johannes meeldivat!

Sellega esimene osa lõpeb.

Tegelikult väga huvitav ja kaasahaarav noortekas, mida tasub ka vanematel inimestel vaadata, et veidi aru saada, millega noored tegelevad ja milline nende elu on.

Selge on see, et Johannesel on probleeme kodus, probleeme saab olema kindlasti ka koolis ja kindlasti ka oma "sõpradega", sest tegelikult on Johannes heas mõttes veidi teistsugune poiss, kuid näha jääb, kuhu poole ta kalduma hakkab.
Lisaks huvitavale süžeele on ka näitlejate mäng suurepärane. Põnev on vaadata ekraanil uusi, noori ning väga andekaid näitlejaid.