Kuidas kasvatakse äärmuslaseks? (31)

"Moslemist sõber seletas mulle, et islamil on kaks lähemat eesmärki: tuleb teha seda, mida jumal peab õigeks, ja hoida eemale sellest, mida jumal põlgab. Lõplik eesmärk on aga saada paradiisi," sõnastab professor Tõnu Lehtsaar juhtmõtte, mis sobib nii mõnegi religiooni või ideoloogia kirjeldamiseks.

Soov pääseda maisest hädaorust paradiisi on ju inimlikult võttes mõistetav. Kuidas saab aga veenda kaaslast või iseennast selles, et kiirtee paradiisi on märtrisurm? Kuidas saab mõelda, et võõraste süütute inimeste keskel enda õhku laskmine on õige ja hea tegu?

Tõnu Lehtsaar usub, et äärmuslus on üldinimlik fenomen, selle toimemehhanismid on sarnased nii usulise kui ka näiteks poliitilise äärmusluse puhul.

Kasvatamine kiituse ja süütunde abil

Kuidas ikkagi saadakse äärmuslaseks, kes on valmis ületama ühiskonnas üldiselt kehtivaid piire? Elu on ju püha ning selle võtmine kuritegu ja patt. Miks mõned inimesed nii-öelda ära pööravad – seovad rõõmust nuttes enda ümber pommivöö ja teevad kuriteo?

Tõnu Lehtsaar kinnitab, et esimene eeldus teel äärmuslusse on suletus. Sealjuures ei pea see tähendama sattumist mingile kinnisele territooriumile, inimene võib kapselduda ka näiteks Facebookis: ta valib enda sõpradeks ainult neid, kes mõtlevad temaga täpipealt samamoodi, kes jagavad samadest allikatest pärit infot ning põlgavad ja peavad valeks kõike, mis ei kattu nende maailmapildi või veendumustega.

Mentaalselt suletud süsteemis saab juht või õpetaja saavutada kontrolli inimese teadvuse üle.

Professor Tõnu Lehtsaar: "Kontroll teadvuse üle saavutatakse emotsioonide kaudu. Esimene nendest on heaks tunnistatu tunde loomine: inimene saab kiita, kui ta käitub teatud moel.

Youtube’is levis hiljuti video, kuidas üks poiss laskis maha kaks nuhkimises süüdistatud meest ja väitis, et tahab saada suureks kasvades islamivõitlejaks. Talle on sisendatud, et islamivõitleja olles on ta hea.

Samuti saab inimestega manipuleerida süütunde ja karistuse kaudu: kui sa ei ole lojaalne, kui sa käitud valesti, ei ole sa lugupeetud. Siis sa ei ole oma, sa satud karistuse alla.

Kolmas samm on lahtiütlemine oma senisest minevikust ja pühendumine uuele ideele. Hiina kultuurirevolutsioonis oli omaette peatükk vanematest lahtiütlemine ja täielikult revolutsioonile andumine. Oli juhuseid, kus 16aastane tütar läks täiesti tundetult arreteerima oma ema, sest ta oli endale selgeks teinud, et see inimene ei ole enam tema ema."

Äärmusse langemise eest pole keegi kaitstud

Veel kord: äärmuslik pühendumine mingile ideele pole Tõnu Lehtsaare hinnangul religioonispetsiifiline. Peale selle on professor kindel, et äärmuslusse kukkumise eest pole kaitstud mitte keegi.

"Grupis võidakse meid kõiki töödelda," märgib ta. "Ma olen näinud dokumentaalfilmi snake handling’ist, see on parakristlik sekt, mille õpetuse aluseks on see, et tõelise usu korral maod ei hammusta sind: sa astud mürkmadude keskele ja nad ei salva. Teenistusel tantsitakse ennast ekstaasi, seejärel tuuakse sisse mürkmaod ja need siis roomavad inimeste ümber ja vahel hammustavad.

Filmis rääkis üks mees, kes oli saanud salvata 33 korda. Ta oli üleni sinise-kollaselaiguline ja kinnitas, et sai hammustada, sest ta usk oli nõrk.

Dokumentaalfilmi mõte oli aga selles, et ajakirjanik pidas filmi alustades seda sekti lolluseks ja jamaks. Kahe nädala pärast tantsis ta madudega altari ees, sest sammhaaval hakkas talle tunduma, et see usk on õige ja hea, see ongi elu.

Ta oma perekond tõi ta vägisi sealt sektist ära ja nii-öelda jahutas maha."

Gruppi kuulumine aitab korrastada maailmapilti

Me kõik oleme mõjutatavad, selge see, aga mõni allub manipuleerimisele iseäranis hästi. Sektidele on kergeks saagiks madala või ebastabiilse enesehinnanguga inimesed, kes arvavad, et üksikisikuna on nad tähtsusetud.

Professor Tõnu Lehtsaar: "Nad mõtlevad umbes nii: üksikuna olen ma mitte keegi, aga grupis olen ma oluline. Paljud kuritegelike gängidegagi liitunud tunnistavad sama asja: struktuur ja kord loovad tunde, et kui sa neid tunnistad ja järgid, oled sa parem inimene, su maailm korrastub. See on eneseleidmise küsimus.

Teine variant, miks liitutakse äärmuslastega, on põgenemine olemasolevast sotsiaalsest süsteemist. Ka ISISega liituvad praegu ju paljud eurooplased, kes on võtnud islami vastu täiskasvanuna. Neil on saanud kõrini lääne lodevusest, perspektiivitusest, subjektiivsusest, sisemisest tühjusest."

Usuline äärmuslus ja ekstreemsused on võimalikud, sest pühakirjad on sageli keerulised filosoofilised tekstid, mis jätavad lugejale palju tõlgendamisvõimalusi. Piisavalt kaua otsides võib inimene leida oma küsimusele just sellise vastuse, mis talle parajasti kõige paremini sobib.

Professor Tõnu Lehtsaar: "Pühakirjast saab iga kullaotsija õigustuse oma kirkale või vägivallale, aga see ei ole pühakirja teksti mõte. Mida tähendab vanas testamendis kirjutatu, et jumala kartus on tarkuse algus? Kas see tähendab, et mida rohkem sa kardad, seda targem oled? Mina olen sellest niimoodi aru saanud, et see tähendab aukartust, loodusseaduste ja loojaga arvestamist: kui sa ei käitu mõistlikult ja ei võta asju nii, nagu nad on, oled sa sotsiaalses või emotsionaalses või mõnes muus mõttes ummikus."

Mis asi on ususõda?

Subjektiivseks väljapääsuks ummikust võib saada Tõnu Lehtsaare sõnul niihästi usk paradiisi kui ka näiteks lootus, et ehkki praegu on olukord kehv, võime kunagi jõuda ideaalsena tunduva maailmakorrani, näiteks kommunismi.

Ta kinnitab ühe korra veel üle: äärmusliku ja vägivaldse tiiva võib saada iga religioon või ideoloogia. Ka ISISe tegevuse mõistab hukka suur hulk islamimaid.

Kas see pole aga ikkagi kummaline, et me kohtame 21. sajandil veel ususõdasid?

Professor Tõnu Lehtsaar: "Mis asi on ususõda? See sõda peaks olema siis mingi usulise küsimuse üle, aga ka 13. sajandil olid ususõdade motiivid kas või Eestis hoopis teised: aadlivõsudele ei jätkunud enam varandust, oli vaja uusi maid.

Kas Iisraeli ja Palestiina vahel on praegu usukonflikt? Ma ei ole kindel, et religioon on sealse konflikti peamine motiiv, pigem on see viigileht, mis varjab sõ-ja tegelikku põhjust."