Linnar Priimägi: Sümbolit ei saa mitte keegi teha, ka pühaks mitte. Sümbol on kultuuri konstant, mis, nagu osutas Juri Lotman, ulatub vertikaalselt läbi kultuuri kõikide kihtide kuhugi põhja või algusse, mida võib koos Jungiga nimetada kollektiivseks alateadvuseks, arhetüübiks või veel kuidagi teisiti. Sümbol on nagu lõpmatuse märk – ise lõplik, kummuli kaheksa, aga sisu on lõputu. Sümboli tähendus on potentsiaalselt ammendamatu – ent igas aktuaalses kontekstis, kuhu sümbol satub, aktualiseerub temast mingi osa.
Leidub teadvustamata sümboleid, aga ka teadvustatuid. Nood viimased on kultuurilise kokkukuuluvuse alustoed. Selles mõttes on nad pühad – nende äravõtt on rahvus- või religioonipsühholoogiline genotsiidikatse. Enamasti see ei õnnestugi, nt nõukogude ajal püüti edutult surnuks vaikida sinimustvalget. Aga meile oli see nii püha, et tõusime tolle lipu all ennast vabaks laulma. Nii püha, et kui mõne aasta eest Von Krahli teatri lavastuses "Harmoonia" (2008) tõmbas näitleja oma tagumikust välja Eesti trikoloori, siis tõusis sellest kisa.
Nüüd võikski küsida: miks meie ei luba oma riigilippu tagumikku toppida, aga taunime muhamedlasi, kes kaitsevad oma pühakut? Nendel on oma ususümbolitega pealegi hoopis teistsugune kultuurisuhe kui meil. Meie piibel näiteks on ainult Jumala inspireeritud raamat, aga koraan on Allahi atribuut!
Tuleks kokku leppida teatavad kultuurse käitumise normid. Esiteks, et omaenda pühaduste üle võib irvitada palju tahes, aga võõrad tuleb rahule jätta. Mitte nii, nagu on praegu, et võõraste pühaduste üle irvitatakse, omi aga valvatakse kiivalt. Meenutagem veel, mis nurinaga võeti vastu Raul Meele "Apocryphas" (1997) sinimustvalgetele tahvlitele kullaga kirjutatud roppused, või kuidas kaaluti, kas Julia Kovaljova, kes esindas Eestit Miss Universumil 2008 ja tegi endale trikoloorist kleidi, ikka rüvetas Eesti vabariigi lippu või mitte. Aga siis, kui islami pühadusi mõnitatakse, on kõik ühekorraga Charlie’d. Mõni võiks ometi ka iseendaks jääda!
Mis puutub tollesse ajakirjasse, siis selle juhtmõte on selge: kõik müügiks! Eksib, kes arvab, et ajakirjandus teenib tõde või sõnavabadust. Ajakirjandus ei ole meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus. Ajakirjandus teenib kasumit, ajakirjanikud – palka. Raha nimel, nagu siin koduski näeme, ollakse valmis kõik jalge alla tallama – nii au, mõistus kui ka südametunnistus. Ja vaevalt meil olnuks nii palju Charlie’sid, kui too kollane väljaanne avaldanuks pildi, kuidas Taavi Rõivas, pee uppis, laseb Eesti lipu peale aurava junni. Naera nüüd, rahvas! Väga naljakas ju!
Millised on võtted enesetaputerroristi koolitamiseks? Kuidas tehakse talle selgeks, et talle võõrad relvastamata inimesed on väärt surma tema käe läbi? Kuidas ta jääb uskuma, et pärast surma ootab teda aukoht paradiisis? Kas sellise enesetaputerroristi saab koolitada põhimõtteliselt igaühest või on mingid inimtüübid kergemini manipuleeritavad?
Linnar Priimägi: Enesetaputerroristid on ennastsalgavad missiooniinimesed. Nad ohverdavad omateada püha ürituse nimel iseenese elu. Nende kasvulava on propagandaühiskond. Mispoolest propagandaühiskond erineb tarbimisühiskonnast, sellest kirjutasin viimati ajakirja Kaja detsembrinumbris artiklis "Külm sõda
Ukraina kohal", sealt võib vaadata (ka: http://www.etnoweb.ee/event/2d671). Meil levinud tarbijamentaliteediga inimene ei suuda uskuda, et keegi võiks iseennast ohverdada püha ürituse nimel.
Ning ometi näeme, kuidas vaene Ilmar Raag on pandud just meie tarbimisühiskonda ümber kujundama propagandaühiskonnaks, istutama meisse patriotismi ja kaitsetahet. Samas kui Rainer Vakra kurdab, et ei saanud vene eliitkoolilastega rääkida ei eesti keeles (mida nad ei osanud) ega vene keeles (mida ei osanud sotsiaaldemokraatide valimiskandidaat), nii et edukalt suheldi üksnes inglise keeles. Ent saagem aru: eesti keel on vajalik ju ainult Eestis toimetulekuks. Aga kes siin plaanib Eestisse jääda? Ütlen veel kord: vaene Ilmar Raag – millega ta oma palka hakkab õigustama? Mis ta esimesena ära teeb, mida ajakirjandus naeruks ei pane?
Kommentaarid