"Elu on lõbus. Joogat tuleb samuti võtta lõbuga!" (5)

Sõna "jooga" tekitab juba alateadvuses eelarvamuslikke assotsiatsioone: ümisevad retuuside väel naised, imal taustamuusika, jutud peenmateeriast ja astraaltasandist.

"Jooga on ikka sama, ainult harjutused meestele on teistsugused," selgitab treener Jocke Salokorpi, kes annab järgmisel nädalavahetusel Salme kultuuri-keskuses toimuval joogafestivalil spetsiaalselt meestele mõeldud tundi. "Vähem istumist, väelaule ja mediteerimist; rohkem füüsilisi harjutusi," teeb ta kokkuvõtte.

Kella seitsmeks hommikul on end mattide peale ajanud kümmekond inimest – hommikul enne tööd olevat Salokorpi sõnul just kõige paslikum aeg oma kehaga sina peale saamiseks.

"Kõige tähtsam osa on hingamine. See peab käima läbi kurgu, mitte nina kaudu."

Lihtne öelda, raske teha. Esimene harjutus – päikesetervitus – annab juba võimaluse katsetamiseks. Esmalt käed üles taeva poole. Seejärel laskuda alla ja kiire kätekõverdus. Jätta keha kaarjana pidama, iga liigutuse juures sügavalt sisse-välja hingates.

Ekslik on arusaam, justkui oleksid joogaharjutused mingi lust ja lillepidu. Esiteks peab pidevalt koordineerima hingamist ja liigutusi. Teiseks annavad lihased-jäsemed endast tunda kõige ootamatumatest kohtadest. Isegi urvakilolek nõuab pingutust. Seisad lihtsalt liikumatult ja tunned, kuidas laubal pärlendavad esimesed higipiisad ja särk hakkab vaikselt vettima… Kõik juba esimese sissejuhatava harjutuse ajal!

Üks ashtanga-jooga levinuimaid võtteid näib olevat sõrmedega suure varba ümbert haaramine. Kas istudes või mis veel hullem – püstijalu. Üks jalg välja sirutatud, tuleb teise peal tasakaalu hoides varbast kinni napsata. Ning pärast seda jalg koos käega veel täisnurkselt väljapoole keerata.

Tegevus nõuab tasakaalu meistriklassi, midagi, mida jääb ühel vormist väljas inimesel ilmselgelt vajaka. Kuid Salokorpi on valvel: juhuks, kui peaksin sõna otseses mõttes ümber kukkuma.

Isu tuleb peale

Öeldakse küll, et enne sportimist ei tohtivat süüa, kuid ühe jala peal higisena joogamatil kõõludes tekitab otsus kahetsust. Keset kõige suuremat pingutust tekivad äkitselt jube nälg ja kerge iiveldus. Häirivate aistingute mahasurumine nõuab tahtejõudu.

Pole mahti jälgida, kuidas tunnevad end trennikaaslased, nende seas ka üks mees. Nad teavad, mida teevad ja Salokorpil pole põhjust neid eriliselt utsitada. Põhitähelepanu kulub külalisele.

Kõige viimane tehnika kannab nimetust uhtpluti: võtad sisse lootosepoosi (kumbki jalalaba teise jala kintsul) ja lükata end käte jõul üles. Nii kümneks sekundiks. Kui õige asend ei õnnestu, kõlbab ka tavaline rätsepaiste. Mis ei tähenda, et harjutus muutuks kuigivõrd lihtsamaks. Ilmselt haistes kerget piinlikkustunnet, tõttab Salokorpi kinnitama: ei maksa liigselt punnitada ja end üleliia tõsiselt võtta. Elu on ju lõbus ja jooga elu osana samuti.

"Sa peaksid trenni tulema," ütleb treener siiski "Kui vana sa oled?"

"27".

"Töö on istuv?"

"Jah."

Loomulikult ei jäänud hingeldamine, kohmakus ja higipiisad kogenud treenerisilmale märkamata. Kui liigutama ei hakka, olevat paarikümne aasta pärast kuri karjas. Kõlab usutavalt.

Kui tund lõppes, oli vahepealne nõrkus kadunud ja meeleolu harjumatult optimistlik.

Eesmärk:

veenduda, kas jooga võtab meesterahval kümne minutiga higi lahti

Tulemus:

võtab küll, piisab isegi viiest