Televisioon on suurem kui elu ja inimesed selles

Räägi sa Eesti televisiooni ajaloost või Eesti Televisiooni ajaloost, veidi aja pärast jõuab jutt ikka samasse punkti: kuuekümnendate kuldaja ja selle eeposlike teletegelaste meenutamiseni. Seda juttu tuleb rääkida muidugi staažikamate teletöötajatega, need legendid sööbivad mällu ikkagi koos telemaja õhuga. Valdo Pandi vaim lehvib seal siiani, ehkki legendaarse saatejuhi lahkumisest möödub varsti juba 40 aastat.

„Mõelda, mida kõike jõudis ta saavutada, ta elas ju ainult 48-aastaseks,” räägib Eesti rahvusringhäälingu muuseumi assistent Mai Mikiver. Ta näitab muuseuminurgas olevat „Pandi töölauda”, millel on mehaaniline kirjutusmasin, numbrikettaga telefon ja hulk muud endisaegse toimetaja töö juurde käinud varustust.

Arvutite-eelne mälu

Ja kartoteegikastid, kaadrid korrapärase käekirjaga tihedalt täidetud. „Raudse maski kandja”, loen ühelt põhjaliku ajaloolise õiendi sissejuhatust. Samas, täiesti juhuslikult, teine kaart, õigemini kirjaklambriga kokku pandud kimp kaarte on pealdisega „Ivan Sõssojev”. Ja järgneb detailne info tolle Punaarmee kapteni ja partorgi kohta, kelle nimi kerkis esile pronkssõduri ümberpaigutamise järellainetuses. Jah, Pant oli Eesti mälumängu isa. Ja tõeliseks erudiidiks saab vaid väga tõsise ja järjekindla tööga. „On räägitud, et Pant raputas teksti ja infot nagu käisest. Pole tõsi, iga sõna tema saateis oli ette valmis kirjutatud ja läbi kaalutud,” sõnab asjaga kursis olev Mikiver. „Selliseid kaarte on Pandist jäänud kõikvõimalikel teemadel ligi 10 000,” täpsustab ta. „Pant oli ikka väga põhjalik inimene. Ainuüksi saatesarja „Täna 25 aastat tagasi” materjale olen koondanud ligi sajasse kausta, muud saated – ja ka neid jõudis ta palju teha – veel lisaks.”

Küsin Mikiverilt, kes ise telemajas 1968. aastast, kas legendidel televisiooni kuldajast on ikka põhi all, või on tegu mälestuste mälestuste ümberjutustamise käigus tekkinud eepikaga. „Ei, tõesti oli siis kuldaeg ja tegijad olidki legendid juba üsna noorena. Kogu televisioon oli uudisasi, tegijad olid väga kuulsad ja armastatud. Nende eluolu oli kõigi silme all. Ja näiteks kui teletööst huvitatud ekskursandid nüüd muuseumis ringi vaatavad, siis saab neid julgustada: võtku see tee ette, Pandi koht on siiani väärikalt ja täienisti täitmata. Et ärgu muretsegu, arenguruumi on küll,” ütleb Mikiver naeratades ning lisab, et huvi eesti televisiooni ajaloo vastu ei näita raugemise märke. „Ja rääkigu legendid mis tahes, Pant oli nõukogude aja täiuslik džentelmen. Selliseid polnud palju.”

Täpi on surematu

Telemaja lõputute koridoride rägastikus paiknev muuseum on mitmetähenduslik: ühest küljest on see nagu tehnikaajaloo huviliste paradiis, teisest küljest lubab noorematel, isegi aialastel saada aimu telemaagia telgitagustest. See, mida lapsed ei mäleta, teavad nad videotest. Tele pole teater, lavastus ei sure koos viimase etenduskorra eesriide langemisega.

Tuttavate teletegelaste kostüümid, mitmesugust eri aegadest pärit teletehnikat, nii kaameraid kui ka näiteks suurendava vedelikläätsega teler, samas vöörihmalaiuse videolindiga magnetofonid, mikrofonid ja prožektorid, montaažilauad ja kõik muu, mis telesaadete loomiseks vajalik, võltsvorstid ning seasingid ka. „Siin ma räägin näiteks lastele, kuidas teles on palju pettust ja illusiooni. Käime ka telestuudiotes, nukutoas ja praegustes montaažiruumides. Inimesed on televisioonist nii põnevil, et ma ei jaksa kõiki neid ekskursioone vastugi võtta,” märgib proua Mikiver ja ohkab.

Televisioon toimub ka muuseumis, valgustajad hakkavad prožektoreid üles panema, helimees sätib kaableid. Uhkete vurrudega saatejuht lehitseb käsikirja. Lahkume. Läheme koos Mikiveriga vaatama seda vara, mis muuseumiruumi pole mahtunud. „Siin on muuseumi endise juhataja, ETV kunagise programmidirektori Voldemar Lindströmi sisustatud „Pandi kabinet”. Jutumärkides selle pärast, et Pant töötas tihti hoopis oma „kabinetis” ehk telemaja kohviku esimeses lauas. Tegelikku Pandi kabinetti pole pidevalt muutlikus telemajas enam säilinud, muuseumis sisse seatu aga on sisustatud ajastukohaste esemetega. Ja riiulitel on sajad kaustad Pandi ja teiste teletegijate saadete käsikirjadega, seinal fotosuurendused. Kõikjal leidub karpe ning karbikesi, kaustu ja toimikuid, aparaate ning linte.

Mäletamine ja must müts

„Muutuvate aegade tõttu on kogu aeg vaja valvata, et midagi väärtuslikku prügimäele ei satuks,” ütleb oma teist kabinetti endises telekinoprojektsiooni ruumis pidav Mikiver. „Omaette teema on kindlaks teha, kes on neil arvukail, kuid tähistamata fotodel. Noored ei saagi neid ju tunda. Näiteks paar päeva tagasi üllatasin järelepärijaid teabega, et naine tuvastamiseks toodud vanal fotol on Juhan Smuuli teine naine Ellen Noot. Mis teha – mäletan, varem oli Tallinn ja ka kogu Eesti nagu väiksem, kõik tundsid peaaegu kõiki,” nendib Mikiver. „Ja siin on lipsud!” hõiskan riiuleid lähemalt takseerides. „Ning siin Pandi kindad ja kuulus barett,” ütleb mineviku hea hoidja. Proovin nahkäärega musta baretti: mulle vähemalt numbri jagu liiga suur.

---------------------------------------------------

Pandi ja ETV auks

Valdo Pandi 87. sünnipäeval, 21. jaanuaril kell 18 peetakse Maarjamäe lossi tallihoones (Pirita tee 66) mälumängusarja „Murra mälu!” eriüritus „Valdo Pant – meedia eri”. Koos rahvusringhäälingu muuseumiga korraldatavat üritust juhib Voldemar Lindström ja see on pühendatud ka Eesti Televisiooni 60. aastapäevale, mida tähistatakse tänavu 19. juunil.

Mälumänguõhtule saab oma nime kirja panna lehel www.ajaloomuuseum.ee.

ERR-i muuseum

Eesti Televisiooni muuseum asutati 13. aprillil 1993. aastal. Praegune Eesti rahvusringhäälingu muuseum pakub suurtele ja väikestele giidituuri telemajas ning peasaalis tutvumist teletehnika ajalooga. Nukutoas on välja pandud mitut põlvkonda kasvatanud ja lõbustanud lastesaadete tegelased. Muuseumistuudios võib katsetada ka kaamera ees esinemist. Muuseumi külastamise soovist tuleks kirjutada aadressil [email protected]. Muuseumi kodulehe leiab aadressilt muuseum.err.ee.