Madis Milling: "Kui häire tuleb, pean viie minutiga valmis olema!" (18)

"Adrenaliin on vastuoluline teema. Ühelt poolt tahaks alati välja sõita, samas tähendab iga kutse ju kellegi jaoks tragöödiat. Aga kui juba kihutad autoga ja siis väljakutse tühistatakse… See tunne on umbes sama, kui viid teismelise poisina tüdruku kinno ja sööma ning pärast ütleb ta hoopis: ma lähen nüüd koju õppima!" lahkab Madis Milling tuletõrjujatöö paradokse.

Näitlejat, riigikaitseõpetajat ja 2011. aastast ühtlasi Saku komando vabatahtlikku päästjat Madis Millingut võib tihti kohata undava sireeniga kustutusmasina rooli taga: C-kategooria juhiload on tal olemas juba Vene ajast. "Aga ega sireen ei päästa: kui endal on taga kaks tonni vett loksumas, siis väga rullnokka ei mängi!"

Vabatahtlike päästjate töögraafik on järgmine: argipäeviti 12 tundi – seitsmest õhtul seitsmeni hommikul –, nädalavahetuseti terve ööpäev järjest. Ta kalkuleerib, et kokku veetis ta möödunud aastal komandos 868 tundi. Palju miskis kuus vahetusi tuleb, on enda otsustada. "Detsember oli näiteks muu tööga hullumaja, aga see-eest olin novembris rohkem." 

Riidesse viie minutiga 

Kui kehtis veel vana kord, et kutse saabumisest väljasõiduni tohib kuluda maksimaalselt kümme minutit, pidas Milling valvet kodus, telefon ja raadiosaatja kõrva ääres. Kuni aega lühendati viiele minutile. "Ma proovisin seaduskuulekate sõiduvõtetega järele: kodunt komandosse kulus kuus minutit! Aga need, kes on lähemal, käivad enda juurest."

Kui väljakutset pole, möödub Millingu aeg oma asju tehes ja tukkudes. Internet koos arvutiga on komandos olemas, omal kohal on mõni hea raamat. 2006. aastal valminud komandopunktis on isegi saun, mis leiab rakendust küll rohkem töövälisel ajal. "Saunast väljakutsele tormates on kõige hullem, kui ei jõua end seebist puhtaks loputada," teab Milling. Kaitseülikond ehk rooba läheb küll sellevõrra libedamalt selga, aga muidu on üsna ebamugav.

Meeskonna kasutuses (vahetuses on peale Millingu veel üks inimene, kokku käib valvamas 15 vabatahtlikku) on kaks masinat: uuem Scania ja veneaegne kolmeteljeline ZIL.

Viimast kasutatakse vaid siis, kui on tõesti raskendatud ligipääs ja uuem auto ei saa hakkama. Näiteks mullu, kui kohalikus karjääris vajus läbi jää kaks autot, osutus ZIL hindamatuks abimeheks. Tavaliselt seisab nõukogude toodang aga paigal – kütust kulub masinal ligi 70 liitrit sajale kilomeetrile. "Aga kui ma ZILi kapoti alla vaatan, siis saan ikka asjadest aru. Scanial mitte nii väga," tunnistab Milling. 

Leekidesse ei torma 

Et põlevasse majja minemine ja suitsusukeldumine on ainult elukutseliste pärusmaa, pole Milling otseselt surmasuhu sattunud. Vabatahtlike ülesandeks on väljastpoolt kustutada ja abistada – kui vaja, võib Milling näiteks redeli püsti panna ja selle peal seistes kustutamises kaasa lüüa. Kui olemine ülikonnas liiga palavaks kisub, saab voolikust niisutust endagi tarbeks.

Päästjate reegel number üks ütleb: enda ohutus ennekõike! Siiamaani on näitleja pääsenud oma silmaga laibakottide nägemisest. Sestap on Milling jäänud puutumata ka košmaaridest, magada saab ta rahulikult.

"Kuigi raadiosidest kuuleme selle kohta ikka," ütleb ta. Aga kui vaim ei peaks pingele vastu, ei saaks üldse seda tööd teha.

Millingu vast kõige häirivam kogemus pärineb kunagi ühest täpselt jõulude ja uue aasta vahele jäänud tulekahjust. "Jõudsime kohale, ainult seinad olid püsti. Tol hetkel pole aega selle üle mõtelda, aga hiljem küsid endalt: miks?"

Milling seletab: peamine põhjus on hooletus lahtise tulega. Eraldi kategooriana veel külmad ilmad – inimesed kütavad ahju, kuid korstnad-lõõrid on puhastamata ja pigi kerge süttima.

"Ning nõukogudeaegsed elektrisüsteemid majades, mitmesugustest materjalidest juhtmed. Kui pistetakse mitu soojapuhurit ühte pistikusse," kirjeldab Milling. Näide elust enesest: keegi inimene puhastas kaminat sütest ja sodist, kuid jättis ämbri koos hõõguva tahmaga rõdule. Tulemus – tuul tõstis leegi üles ja maja võttis tuld.

Millingu enda kodune varustus on eeskujulik. "Igas toas suitsuandur, tsentraalne valvesüsteem, tuletekk. Ja katlaruumis suur tulekustuti, ikka selline! (Milling teeb kätega suure kaare – J. M.).

Tegelikult sai Millingust vabatahtlik päästja tänu juhusele. Käimas oli Saue kevadlaat ja kohalikud tuletõrjujad tegid rahvale tutvustust. Pealik vaatas: ahaa, tuttav nägu, kas ehk ei tuleks Milling ja kirjutaks eeskuju mõttes teatraalselt liitumisavalduse? "Ja siis ma mõtlesingi: milleks ainult mängult liituda, parem siis juba päriselt!"