Inimesed

Toomas Rull: mu harjutustrummid on alati paigas ning ootavad mind (2)

Urmas Vahe, 13. jaanuar 2015, 07:00
JUUBILAR TÖÖKOHAL: Toomas Rull harjutab nii sageli kui vajalik, eriti tihedaks läheb graafik oluliste esinemiste eel. Foto: ARNO SAAR
"Mõistust ma ei kaota ja öödeks ning päevadeks trummide taha ei kao. Aga pidevalt vormis peab end hoidma igal juhul. Muidu pühib noorte pealetulevate jõudude laviin sind igal juhul teelt ja oma õpilastele allajäämine võib mõjuda eriti rusuvalt," arutleb Toomas Rull, pühapäeval 50aastaseks saanud mitmekülgne muusik ja muusikaõppejõud.

Kes teab Toomas Rull ainult kui trummarit, tunneb teda vähe. Kes võtab Toomast kui igapillimängijat, hakkab tõele juba lähemale jõudma.

Samal teemal

Tõesti – on vähe instrumente, mille taltsutamisega Toomas toime ei tule. Vähe sellest – esimesest päevast viimaseni oli ta möödunud sajandi lõpul Eesti ühe kangema laulupundi Kiigelaulukuuik üks käilakujusid. Seegi annab aimu, mis tasemega vokalistiga tegemist.

Aga ikkagi keeruline öelda, mida endast Raplas sündinud, Põltsamaal oma esimese muusikakooli klaveri erialal lõpetanud ning aastaid Otsa kooli löökriistade õpetajana mitu korda Eesti parimaks trummariks tunnistatud mees endast õigupoolest kujutab.

"Eks ta üks neist Otsa kooli polüinstrumentalistidest ole, kes mängib kõiki pille ja kõiki stiile," arutleb juubilari tsunftikaaslane, trummimeeste alaline eeskõneleja Jaak Ahelik. Ja tema hääles ei kõla ainult tunnustus, vaid ka pisuke kadeduse toon.

Ühe ala moosekandid on tavaliselt ühtehoidvad ja avatud. "Toomas kõnnib alati meie keskel kui hõljuv vaim. Ta räägib ülivähe, ei tõsta iial nina kusagile kõrgustesse. Vaikne, tasakaalukas ja mittepealetükkiv. Kui sa ei mängi enam saateansamblis vaid, oled juba sooloartist, pead sa olema juba isiksus. Tom on kindla peale isikus. Ainult väga vaikne isiksus," mõtiskleb Ahelik.

Talendikas laulumees

Eesti džässi suurmõtleja Anne Erm lisab: "Tooma tagasihoidlikkus sunnib teinekord mõtlema – kas artist peabki just niisugune olema. Artist peab ju kogu aeg olema kõrgendatud fooniga, publikule esinema. Toomas aga võib sukelduda kõrvuni oma maailma, elada ainult koos oma muusika ja projektiga. Ent kui asi on ikkagi õige, võib ta laval päris keema minna."

Mida on öelda mehel endal?

"Eks minu suurim häda see olegi, et rokkmuusikutele olen ma džässtrummar ja džässimeestele rokkar," pakub juubilar Toomas Rull välja, miks on ta omadele võõras ja võõrastele oma.

"Ausalt öeldes jälgisin ma Otsa lastest tekkinud Kiigelaulukuuiku viimaseid ja tundelisi aastaid kurbuse ja mõningase ärevusega," räägib Anne Erm. "Ühelt poolt oli kahju, et nii musikaalne kollektiiv hinge vaagub. Mõnelgi sai selle ansambli elust villand ja mõnelgi ka eesmärgid täis. Aga eks põhiotsustajaks sai vist ikkagi raha, peenemalt öeldes ressursside lõppemine."

Teisest küljest oli mul silmanurgas ikkagi Toomas Rull ja mul olid pöidlad kaua pihku pigistatud, et üliandekas noor mees kogu trumminduse hoopis unustaks või siis huvitasemele langetaks ja kogu rinna hoopis laulmisele pühendaks. Sest ta ju improviseeris nii kihvtilt.

Kui aga Kuuik lõpuks tõesti täiesti ja päriselt laiali läks ja Toomas tõesti mikrofoni vastu mingit loomingulist kirge ei tundnud, sain aru, et oodatud pöördest asja ei saa."

Juubilar juubilari enda pilgu läbi

Toomas Rull mõtiskleb: "Otsa koolis õpetatakse mitte trummi lööma, vaid üksnes muusikuid. Oluline on, et inimene saab musitseerimisega hakkama. Ja kui ta juba kord lavale läheb, siis ei lähe ta ju ainult trummi lööma, vaid ikka end muusikaliselt avama. Järelikult peab ta pilt muusikast olema tunduvalt avaram kui vaid üks instrument.

Mind ei tee üldse kurvaks, et minust lauljat ei saanud. Heal lauljal peavad olema erilised ambitsioonid. Minul need puuduvad. Minnes kord juba lavale, oleme kõik pisut edevad. Lauljatel peab edevus olema veel suurem."

Samas pole Rull laulmist päriselt jätnud. Suu tuleb lahti teha praegu töösolevas ja kasvavas projektis Tsitaadid.

"Saame sellega päris ühele poole suveks-sügiseks. Aga anname esimesi proovikontserte juba veebruaris – hakkame seda üle Eesti džässiklubides sisse mängima," valgustab Rull. "Tegu on jazzfunkiega, mida ilmestavad maailmakuulsate mõtlejate tsitaadid. Tavapäraselt ei ole vaja ju rääkida lehekülgede viisi mingit juttu: tõe annavad palju paremini edasi tsitaat või vanasõna.

See on ju vana tõde, et inimene näeb peaaegu alati targem välja, kui ta ei võta sõna suvalisel teemal ja suvalisel ajal. Ja inimene suudabki olla teinekord köitev just selle hetkeni, kui ta esimest korda suu lahti teeb."

Igaks muusikastiiliks on oma trummikomplekt

Toomas Rull: "Mul on päris mitu trummikomplekti. Igaüks mõistagi eri muusikastiilide jaoks.

Pärl on mahagonipuu alusel USAs tehtud Gretschi komplekt, mille olen koostanud-häälestanud rohkem džässi jaoks. Gretschi on mõistagi ülikuulsaks mänginud Phil Collins ja Charlie Watts. Ent sellesse nimistusse kuuluvad veel oma paarkümmend maailma teravaimat tippu.

Teine komplekt on pandud kokku rohkem rokk- ja fusionmuusika omapära arvestades.

Kumu-trummid on käsitsi tehtud maailma ilmselt ühest kuulsamast ja vastupidavamast trummi algmaterjalist, Soomes ekstreemsetes tingimustes kasvanud kvaliteetsest kasest. Sellest annab teha kõige õhema trummikorpuse.

Ning siis on harjutuskomplekt ka, sobilik ilmselt igaks elujuhtumiks, ent mitte paraimal ja väärikamal moel. See on alati paigas ja nagu ootaks mind. Ja muutub väga kurvaks, kui ma ei tule.

Trummimäng käib võimaluste piires. Kui on võimalusi rohkem, astun trummide manu tihedamini. Otsustavate ülesastumiste eel muidugi eriti tihedalt.

Aga rutiinelus – mõistust ma igal juhul ei kaota ja öödeks ning päevadeks trummide taha ei kao."

Kiigelaulukuuikust Rujani

Toomas Rull on musitseerinud kollektiivides: Rull’s Royce, Ultima Thule, Tulli Lum, L`Dorado, Kiigelaulukuuik, Avicenna, Ruja, Urmas Lattikase kvintett, SaxAppeal Band, Basic Consept, ConSpirito, House of Games, Dagö.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee