Pihel: "Anu närvisolek üllatas, pole ta ju mingi kollanokk." (88)

Õppejõud Jüri Pihel ütleb, et tema huvi on jälgida, kas tema kunagisel ja ammusel õpilasel Anu Välbal on veel meeles koolipingis õpitu, sest ka teletöö on raamistatud – nagu kõik teisedki elualad – oma mängureeglitega. Kui neid ei jälgita, kipub tulemus mingist otsast ilmtingimata rebenema.

"Kui sellise saate oleks teinud mõni alles koolis käiv õpilane, oleks punane märkuste loend tulnud päris pikk," tõdeb Pihel. "Noorukit on ju võimalik parandada, suunata, anda juhtnööre, soovitada õpetajat usaldama, mida noor inimene järgibki. Profile selliste ütlemistega enam krae vahele ei poe."

Ega uus algus veatu olnud

"Mina arvan muuseas praeguseni, et kui sa juhid saadet, peagi juba ettereklaamitult vaadatavat saadet, siis lähed sa kellegi juurde koju," kõneleb Pihel. "Täpsemalt – kümnete tuhandete inimeste koju. Sa pead seal vastavalt käituma, olema nendest enamiku meele järele ja nendega ka arvestama. Selles suhtes on Anu olnud fantastiline juba algusest peale – olen näinud tema tulekut telemajja juba 2000. aastate algusest saadik ja just nii see ongi olnud. On selge, et iga saatejuht sellega hakkama ei saa, kes ei oska võõra inimese kodus olla ja käitudagi. Ja keda vaataja üldse ei koti."

Pihel imestab, et esmajoones lõi ekraanilt vastu hirmus pingutus, mis haaras ka saatejuhi. "Anu närvisolek isegi üllatas – pole ta ju mingi kollanokk. Ta ju mituteist aastat seda tööd teinud ja igasugune ekraanipinge peaks olema ammuilma kadunud. Aga eks siin ole võistluspaus oma esimesed urvaplaastrid maksma pannud.

Aga otse algusest läks käima ka saate põhiline viga. Ega Anu oma intervjueeritavat suurt kuulanud. Tema laulis ikka seda laulu, mida stsenaarium ette nägi. Esimese, tegelikult fantastilise Matvere intervjuu puhul päris Anu just neid küsimusi, millele vastamise oli Matvere just lõpetanud. Vastase mittekuulamine on tegelikult päris suur viga. Ja sama katkematu joon jätkus mägede ja orgudega lõpuni välja. See on nüüd küll nähtus, millele kaaskondsed saavad tähelepanu juhtida."

Pisut segase fookusega saade

Teisalt jäi Pihelile arusaamatuks, mis oli selle saate tegelik fookus. "Keskmiselt olid külalised väga vanad, meie ekraanidesse juba sisse kulunud," mõtiskleb ta. "Äkki ilmus vanade olijate vahele üks nooruke tüdruk, keda esitleti Eestis väga tuntud staarina. Mina, kes ma pole ka Eesti muusikast väga koletu kaarega mööda käinud, polnud sellest veetlevast neiust midagi kuulnud. Usun, et ka enamik ülejäänud eestlasi. Selguski, et kaunis neiu on senini hakkama saanud ainult ühe looga. Arvan, et Epp Kõivule suunatud pikksilm oleks muutunud hulga selgemaks, kui oleks eelnenud mingigi tausta avav seletus. Ning ühtlasi oleks paar sissejuhatavat lauset vajanud lõik, kus hakkas rääkima Raul Rebane. Miskipärast arvan, et pooled eestlased ei teagi teda enam muidu kui seoses Gert Kanteriga."

Piheli püstitatud küsimused on lihtsad: Miks saatemeeskond tõi ekraanile Rebase või selle koolipreili? Mida oli neil saatega seoses öelda, ilma inimese või nähtuse tausta avamata? "Miks täna hommikul just see inimene – seda tahaks küll teada," lausub ta. "Ja kui tal just täna erilist põhjust ekraanil olla pole, võib ta rahumeeles tulla järgminegi kord. Või üldse mitte tulla."

Vaatajale pole mõeldud

"Rääkisin ennist, et Anul on oskus kui ühel sajast tuhandest ülejäänud inimesest – ta oskab tulla su koju ja seal viisakalt käituda, ta paneb end kuulama ja vaatama. Ent samas tekib küsimus – mis selle oskusega peale hakata?" sõnab Pihel. "Ning siit tõstab pead teinegi küsimus – mis saade see selline on? Avasaade pani mõtlema, et kõike tehakse korralikult. Ainus, kellele eriti ei mõelda, on vaataja."

Piheli sõnul võttis Anu avasaatesse kaasa paraja portsu rabedust, mis ei johtunud saatejuhist – see oligi uue saate rabedus. "Pärast seitsmendat saadet on see kindlasti kõik kadunud. Tiim on tugev. Aga saade vajaks tugeva ja toetava käega toimetajat. Ja õige pisut nurki tasandavat liivapaberit. Siis saaks Anu säravast saatest lihtsalt hiilgav."