"Tarmo rääkis alati, et kunsti ei tehta kunagi üksnes murtud südamega." (3)

"Et ta seda autos kuulas, ma ei teadnudki," tunnistas Lauri Liiv, et kolmiku jaoks, kes seda lugu "Memory"-laval esitab, oli Võrnolt kuuldu uudis.

"Aga tal oli loomuses palju väikest poissi ning tal olidki kummalised lemmikud, näiteks "Starlight Express", mida me teinekord Koiduga laulsime," kirjeldas Liiv. "Kui tema seda juhatas, võttis ta oma taktikepi, tegi selle mikrofoniks ja tuli meie vahele hängima." Sedapuhku, kui kolmik Koit Toome-Lauri Liiv-Reigo Tamm muusikali "Whistle Down The Wind" loo "No Matter What" Leinatamme mälestuskontserdiks heroiliste muusikaliaariate ja suurte tunnete vahele kavva võttis, keerati laulule omalt poolt hoogsalt vinti juurde.

"Koiduga oleme ennegi koostööd teinud, aga ooperilaulja Reigo Tamm on minu suurimaid avastusi tänu

"Ooperifantoomile" Vanemuises – ta on suurepärane laulja, näitleja ja koomik," lausus Liiv, et sellest loost kujunes Tartu avakontsertidel üks kindlaid hitte. Pealegi sai koostöös Võrnoga mõeldud välja ka poistebändi nimi – "Three Lovely Boys".

Tundelised hetked laval

Ehkki Leinatamme mälestuskontserdi ajal sai omajagu nalja, polnud reedehommikuses proovis vastu õhtust avakontserti huumor kaugelt igal hetkel kohal. "Kui ma viimati koos oma hea sõbraga siin laval olin…" alustas konferansjee Võrno pidulikku sissejuhatust ning siis saabus paus. Pisarate neelamiseks. "Vabandust." kostus selja saali poole pööranud Võrno suust, kes mõne minuti pärast tekstiga edasi kulges.

Tundelisi hetki kogesid artistidki. "Meile kõigile on need päevad teatris olnud väga emotsionaalsed," tõdes Norra muusikaliartist Stephen Brandt-Hansen, kelle sõprus Leinatammega algas aastal 2004. "Mõnel hetkel peaproovis, kui vaatasin teisi laulmas ja orkestrit mängimas, tundsin selgelt tema kohalolekut. Mulle oli au osaleda dirigendi ja sõbra mälestuskontserdil Vanemuises, mida ta väga kalliks pidas ning ma loodan, et tema lähedastel on sellest kontserdist üksnes heameel. Nukrate nootide lõpuks sõnas Brandt-Hansen kaunis reipalt: "Õnneks oli laval Hannes Võrno, Tarmo "kuritööpartner", kes suutis publikusse kiirata soojust ning huumorit, ning siis tundus kõik jälle hästi olevat!"

Brandt-Hansen lisas, et kümme aastat tagasi, noore artistina, sai ta dirigendist sõbralt tähtsa õppetunni: " Tarmo rääkis alati, et kunsti ei tehta kunagi üksnes murtud südamega, vaid oma osa on ka õnnetundel. Ning naerul."

Samas tuletab hea sõber end norralasele õige tihti meelde ning kaugeltki mitte muusika kaudu, vaid hoopis tänu "Kreisiraadio" sketšile "Passikontroll", mida ta tuliselt fännab. Selles loos kehastasid Leinatamm ning Peeter Oja lennureisijaid, kelle passipiltidele lennujaamatöötajat mänginud Võrno vuntse, jänesehambaid, musti prille ja eeslikõrvu juurde joonistas. "Tarmo tekitab mulle siiani selle sketšiga häda ja viletsust," muigas Brandt-Hansen, kes tuhiseb läbi paljude lennujaamade 250 päeva aastas. "Kui mulle see sketš viimati Londoni lennujaamas meenus, pahvatasin ma naerma ning sealsed ametnikud vaatasid mind seepeale väga range pilguga ning nõudsid aru: mis siin naljakat on, olete te purjus? Pidin neile selle sketši sisu ära rääkima, aga nende meelest polnud see ikkagi naljakas. Mina aga armastan seda "Kreisiraadio" lugu ikkagi."

Muusikal oli Leinatamme päriskoht

"Väikese poisina lootsin, et minust saab kord nii kõva näitleja, et võin ühel laval mängida koos Ita Everiga ja nii kõva naljamees, et saan nalja teha koos "Kreisiraadioga"," kõneleb Reigo Tamm. "See on suur au, et sain Tarmo viimases lavastuses kaasa teha. Mäletan, et Tarmo ütles mulle aasta eest, et temalgi on hea meel, et mul "Ooperifantoomis" osa on. Kahjuks jäi see tutvus põgusaks."

Liiv, kel on märksa enam õnne olnud Leinatammega koostööd teha, mäletab dirigendi kuldlauset, millega too tavatses teda Vanemuises uue muusikali puhul tervitada: "Noh, Lauri, äge, et sa siin oled – sinuga koos on teatrimajas õige muusikalitunne!" Liiv möönab, et tegelikult oli tal sama tunne, kui Leinatamme nägi: "Iga kord teda kohates valdas mind kui jõulutunne, temas oli elurõõmu ja lapsemeelsust. Ta oli üdini soe ja positiivne inimene."

Eriti kujukalt löönud Leinatamme soojus välja siis, kui mõnes proovis lugu kriitiliseks muutus. "Ta suutis kriisikiskunud situatsiooni justkui möödaminnes mingi täiesti teemavälise humoorika lausega ära lahendada," ütleb Liiv, kelle meelest oli muusikal ilmselgelt Leinatamme päriskoht. "Ta juhatas orkestritki omamoodi, tihtipeale jäi mulje, et ta ei juhatagi, niisama tiksus taktikepp tema sõrmede vahel. Aga sellele žanrile ongi säärane muusikas tiksumine väga vajalik. Seda Leinatamm oskas."