Inimesed

Mihhail Bojarski: minu kõige kurjem vaenlane olen ma ise (14)

Nataly Koppel, 10. jaanuar 2015, 08:00
«Juubel – see on õudus! Tähistan sünnipäeva südaööl, tervelt ühe minuti.» Mihhail BojarskiFoto: Andres Treial
65aastaseks saanud Vene filmilegend räägib oma puudustest, kaasa arvatud alkoholilembusest, mis on viinud temalt tervise.

"Oma juubel tuleb paraku kuidagi üle elada. Kui teater saab 50- või 150aastaseks – on see lahe. Kui inimene saab nii vanaks, on see piin," rääkis legendaarne Vene näitleja Mihhail Bojarski oma juubeli eel Komsomolskaja Pravdale.

Samal teemal

"Minu sünnipäeva peetakse üks minut. 25. detsembril tuleb minu poeg, minu kõrval on ka tütar ja abikaasa. Kell 12 öösel: bum-bum-bum! Kõik tõusevad püsti: "Hurraa! Palju õnne sünnipäevaks!" lööme klaasid kokku ja joome. Kingitused on laua peal, need antakse üle ja head ööd. Kõik. Sünnipäev on läbi. Väga mugav," kirjeldas 26. detsembril 65aastaseks saanud Bojarski oma tagasihoidlikku juubelipidu.

Mida teie jaoks juubel üldse tähendab?

Juubel – see on õudus! Ma mäletan oma 50. sünnipäeva. Oktjabrski saal (kontserdisaal Peterburis – toim), reklaamplakatid, askeldamine. Võõrastel juubelitel käin ma hea meelega ning mul ei ole midagi selle vastu, et esitada seal oma loomingut või nuputada välja mõni kingitus. Oma juubel tuleb paraku kuidagi üle elada. Kui teater saab 50- või 150aastaseks – on see lahe. Kui inimene saab nii vanaks, on see piin.

Kas juubelipidustustel soovitakse teile palju tugevat tervist?

Midagi sinus sureb ja sa ei jaksa enam kõike: jalgpalli ei mängi, rattaga kaugele ei sõida. Kuid ka selleta saab elada. Kas ma jaksan poeni kõndida? Jaksan. See on juba tõsine näitaja. Osta seda, mida ma tahan? Saan. Suitsu tõmmata? Saan. Ma võrdlen inimelu lennuga suurel õhupallil, millel on palju liivakotte. Oletame, et ma jõin varem palju. Nüüd ma võtsin selle liivakoti viinaga ja viskasin minema. Ja õhupall püsib nüüd lihtsalt teisel tasemel.

Kas see niinimetatud viinakott segas teid ka filmivõtete ajal?

Filmivõtetel on kõik palju vastutustundetum kui teatris. Näitlejate kamp on hullumeelne! Kui on näiteks öövõtted, siis mis vahet sel on, kas sa kappad ise neli sekundit hobuse seljas või teeb seda dublant? Kedagi ei huvita, mis olekus sa oled, ma ei haise ju läbi ekraani viina järele. "D’Artagnani ja kolme musketäri" võtetel oli koos selline kamp, et oli raske end tagasi hoida. Ausalt öeldes ei olnud musketärid kunagi kained. Kuid seal ei olnud ka ühtegi tõsist monoloogi stiilis olla või mitte olla.

Me käitusime "D’Artagnani ja kolme musketäri" võtetel, nagu tahtsime: armastasime naisi, jõime, pidutsesime ja viskasime nalja. Me olime kõik koos, neljakesi, tõeline purustusjõud. Leidsime palju sõpru, olid ajad! Kui me läksime mõnda suvalisse söögikohta, tehti meile seal välja – jõime ja sõime tasuta. Oli palju seiklusi. Ükskord kohtusime Smirnitskiga (mängis filmis "D’Artagnan ja kolm musketäri" Porthost – toim) Berliinis ja läksime öösel Reichstagi vallutama. Peaaegu olekski vallutanud, kuid viimasel hetkel tuli politsei ja nabis meid kinni.

Jah, kõigepealt kutsuti mind mängima Rocheforti, hiljem Aramist või Athost, kuid lõpuks läksin ma ikkagi D’Artagnani proovidesse. Alguses oli meie režissööril Georgi Jungvald-Hilkevitšil üldse mõte kutsuda peaossa Vladimir Võssotski. Tema ütles aga rollist ära ning seoses sellega olid näitlejate ealised vastavused rikutud ja režissööril tuli otsida teisi näitlejaid, et nende vanused oleksid kooskõlas. Mina sattusingi sinna just tänu sellele, et osutusin otsitavatest kõige nooremaks.

Paljud tahaksid küsida, miks te kannate alati kaabut?

Sellepärast, et tübeteika mulle ei sobi! Kui ma esinesin ilma kaabuta, hakati küsima, kuhu ma selle jätsin. Kui ma panin selle pähe, uuriti, miks ma seda kannan.

Aga kui rääkida tõsiselt, siis kaabu jõudis minuni tänu publikule. Mulle sattusid rollid, kus mul tuli kanda erinevaid kaabusid – kolmnurgakujulisi, sulgedega, ilma sulgedeta… Ja kui mul tuli kontserdi ajal laulda filmidest tuntud romantilisi laule, siis oli mul selleks vaja ka mingit atribuutikat, mingit detaili filmist. Mõõka ja kitarri poleks olnud mugav koos hoida, kinnastes oleks ebamugav kitarri mängida, keep ei sobi igasse olukorda, aga kaabu läks igati asja ette. Kodus, teatris ja kirikus ma otse loomulikult seda ei kanna.

Te olete mänginud aastakümneid kinos ja teatris. Kas on veel olemas selliseid osasid, mida te tahaksite mängida?

Mul ei ole vahet, keda mängida. Peaasi on see, kellega. Partnerid on tähtsad. Ma võin mängida mida iganes koos Alissa Friendlihi, Marina Nejolova, Irina Kuptšenkoga… Ja vastupidi: kui artist ei paku mulle huvi, on mul temaga igav koos töötada.

Missugused inimesed on teie jaoks huvitavad?

Mulle meeldivad vigade ja puudustega inimesed. Nad on avatumad ja huvitavamad.

Ma koosnengi nendest! Ma ei kannata ennast silmaotsaski, sest maailmas pole minu jaoks kurjemat vaenlast kui ma ise. Mul on väga raske olla üksi. Mulle meeldib, kui minu kõrval on inimesed, kes juhivad minult tähelepanu ära, sest ma olen vastik tähenärija, kes puurib oma hinge ja pole kunagi millegagi rahul. Mulle tundub, et ma olen väga suurte kompleksidega ja tunnen end ebakindlalt kõikides küsimustes. Ma oletan, et minu amet ongi loodud selleks, et petta inimesi, näidata, et ma olen edukas, terve nagu härg ja varakas. Kui ma peaksin olema ekraanil või laval hapu näoga, siis vaevalt ma vaatajale huvi pakuksin.

Kuidas teie abikaasal, kellega te olete olnud koos aastakümneid, on õnnestunud teid kinni hoida?

See on ilmselt minu, mitte tema teene. Õigemini isegi mitte teene, vaid minu kompleks – sellepärast, et ma peaaegu kordan sama elu, mida elasid minu vanemad. Ma ei näe mõtet vahetada ühte naist teise vastu. Ma olen argpüks, kardan midagi muuta ja selleks pole olnud ka põhjust. Mis puudutab kinnihoidmist… Mulle tundub, et me oleme olnud nii palju aastaid koos, et kumbki meist pole kedagi kunagi kinni hoidnud. Meil pole igav, me tülitseme tihti ja lepime tihti. Vaatamata tülidele on meil kõik hästi ja õigesti. Pealegi, meil mõlemal on üsna veider elukutse, sest normaalne inimene näitlejaks ei hakka. Ta meeldib mulle kui naine ja ilmselt sobin ka mina talle kui mees, mis pole vähem tähtis. Meie vahel on vastastikune tõmme.

Kas kinnitate ka praegu aastate möödudes, et teie elu suurim saavutus on tütre ja poja sünd?

Muidugi! Teisiti ei saagi olla. See on ainus õnn, mida tuleks kogeda igal normaalsel inimesel. Kui lastest saavad veel ka korralikud inimesed, siis rohkemat ei saagi tahta.

Abikaasa: Miša on põik­päine, teda ei õnnestu isegi restorani meelitada

"Mihhail Sergejevitš on keerulise karakteriga. Ma püüdsin teda pehmeks rääkida, et tänavust sünnipäeva tähistada, aga ta ajas sõrad vastu! Ma ei suutnud teda isegi restorani meelitada," rääkis Mihhail Bojarski näitlejannast abikaasa Larissa Luppian.

"Ta otsustas, et jätab oma sünnipäeval ka mobiiltelefoni minu kätte, nii et mul tuli tema eest õnnitlused vastu võtta ja selgitada, miks me sünnipäeva ei tähistanud," ei soovinud Bojarski isiklikult õnnitlusigi vastu võtta.

"Kingitused on meie peres tavaks," pole Bojarski abikaasa sõnul vähemalt selle traditsiooni vastu olnud.

"Lapsed kingivad enamjaolt tehnikat, mina riideid ja ehteid. Miša on praktiline inimene. Nooruses kinkisin talle kunagi saapanöörid ja kingakreemi, see oli siis defitsiit. Ta naeris kõvasti," meenutas Larissa.

"50. sünnipäevaks kinkisin kullast käeketi, mida ta kannab siiamaani, pole käelt võtnudki," avameelitses Larissa.

Pankreatiit ja suhkruhaigus

"Pankreatiit tekkis mul seoses kõva alkoholitarbimisega. Ja seoses külalisesinemistega korrapäratu toitumise tõttu," rääkis näitleja Mihhail Bojarski Komsomolskaja Pravdale oma haigusest 2001. aastal.

"Ligi 15 aastat tagasi ärkasin ma oma suvilas pärast suurt šašlõkisöömist ja kõva alkoholitarbimist üles ja tundsin kõhus teravat valu. Arvasin, et see on mürgitus ja otsustasin seda õllega ravida. Ei õnnestunud. Viin ka ei aidanud, läks ainult hullemaks. Öösel ei saanud uinuda, iiveldas pidevalt. Valu läks aina suuemaks. Püüdsin järgmisel päeval juua – jälle ei läinud alla. Kutsusime kiirabi ja pärast ma peaaegu kaotasin mälu. Olin reanimatsioonis kümme päeva. See oli äge pankreatiit, väga tugev hoog.

Mul keelati süüa seda, mida normaalsed inimesed söövad ja üteldi, et ma ei tohi juua vähemalt kaks aastat. Pidasin vaevu vastu. Kui kell kukkus, võtsin aastavahetusel kõvasti napsu. Tagajärgi polnud. Sõitsin esinemistele ja jälle tuli äge hoog! Mind toimetati otse kontserdilt reanimatsiooni. Ja nii need asjad kordusid 5–7 aastat. Lavalt haiglasse ja kümme päeva mäluta," meenutab näitleja.

Bojarski sõnul läksid valud hiljem väiksemaks, mis näitas aga seda, et kõhunääre hakkas lõplikult üles ütlema. Tekkis diabeet. Bojarski süstib end juba pikki aastaid vähemalt kolm korda päevas.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee