Inimesed

Goratšije estonskije parni ehk Kuidas eestlaste üle naerdakse

SEDA ANEKDOOTI TEAD: soomlased, venelased ja eestlased keevad põrgus… (46)

Rainer Kerge, 10. jaanuar 2015, 08:00
Foto: Andres Varustin
"Enne sotsiaalmeedia leiutamist oli anekdoot kõige kiiremini suust suhu kanduv tsensuurivaba kommunikatsioonivahend," arutleb suhtekorraldaja Ivo Rull.

"Anekdootide levikut ei õnnestunud võimukandjatel üheski totalitaarses ühiskonnas või diktatuuris kontrollida ning seetõttu olid need hästi populaarsed."

Tõsi, Nõukogudemaal sai anekdootide levikut pisut ikkagi kontrollida. Stalini kohta ju väideti, et ta kogub anekdoote enda kohta: kaks laagrit on juba täis ja kolmandat ehitatakse. Kõiki anekdoodirääkijaid ei suutnud kinni panna isegi stalinistlik Venemaa.

"Mittekontrollitavus, nakkuvus ja naer kui nõustumine," nimetab Ivo Rull kolm kahurit, mis muudavad anekdoodi võitmatuks kindluseks.

Just nimelt – kui kuulaja hakkab loo puändi peale naerma, on ta kuulduga vähemalt osaliselt nõus. Mida laiem lagin, seda suurem tõenäosus, et anekdoot levib nagu tuulerõuged lasteaias.

Eestlane, venelane ja sakslane istuvad vangis

Miks inimesed anekdoote räägivad?

"Klassikalised anekdoodid on ju kõik identiteedi loomise vahendid," märgib keeleteadlane Tiit Hennoste.

"Kõik need niinimetatud kolme rahvuse lood on ju sellised, kus pannakse paigale iseenese tarkus ja teiste lollus. Võrdluseks valitakse naabrid või need, keda on vaja lolliks teha."

Kõik on lapsena rääkinud lugusid, kuidas eestlane, venelane ja sakslane istuvad vangis või lennukis ja lõpuks on eestlane see, kes jamast kõige uljamalt välja ujub.

"Ka suur osa Juku-tüüpi anekdootidest loovad laias mõttes pildi alluvast, kes on üle kellestki, kes asub temast kõrgemal," jätkab Hennoste.

"Naljade funktsioon on ju alati olnud see, et ma olen nalja kaudu kõrgem kellestki, kes on minust kas sotsiaalselt või varanduslikult üle."

Kommunikatsiooniõppejõud Agu Uudelepp kiidab Hennostele takka: "Palju me teame anekdoote näiteks lätlaste kohta? See, et neil olla kuus varvast, pole ju anekdoot, sest sel lool puudub puänt või areng."

No väike puänt on sellele kuue varba loole ikka välja mõeldud – et informatsioon vastab tõele, lätlastel on tõesti kuus varvast: kolm ees ja kaks taga.

"Aga soomlaste kohta meil on anekdoote, sest nad on meist rikkamad, ja meil on anekdoote venelaste kohta, sest neid me ikka natukene kardame," ei lase Uudelepp end lihtsakoelisel naljakesel segada.

"Samamoodi võib ju Soomes mõnes kohas kuulda mingisugust lookest, kuidas kõik eestlased on kas prostituudid või narkokaupmehed, aga üldiselt räägivad soomlased anekdoote pigem rootslaste kohta, sest soomlased vaatavad neile alt üles. Rootslased samas ei vaeva ennast soomlaste aadressil nalja tegemisega."

Uudelepale teadaolevalt olla kõige pikem anekdoot, millega rootslased viitsivad soomlasi õnnistada, järgmine: soomlane mängib hokit.

"Rahvusanekdoodid töötavad stampidega: inglased on härrasmehed, prantslased liiderdajad, juudid kavalad. Keegi peab olema kitsi, näiteks šotlane, keegi peab olema rumal – kas tšuktš või gabrovlane," lahkab Uudelepp etnilise identiteedi kinnistamise valemit.

Eesti pole üksnes tugev ja ilus

Muide, Eestis elavad venelased räägivad rõõmuga lugu sellest, kuidas eesti mees võtab vene naise.

Pulmapäeva hommikul õpetab isa peigmeest: "Kui läheb pulmaööks, vii pruut kõigepealt süles voodisse – siis ta näeb, et Eesti on tugev. Seejärel rebi endal särk seljast ja näita – Eesti on ilus. Kui nii kaugele oled jõudnud, õpetan ukse tagant edasi."

Noh, ühel hetkel tõuseb siis peigmees peolauast, haarab pruudi sülle ja jookseb magamistuppa. Pruut näeb, et Eesti on tugev. Siis heidab peigmees endal särgi seljast nii et nööbid lendavad ja pruut peab kaasa kaunist keha vaadates tõdema: jaa, Eesti on ilus!

"Ja nüüd," hõikab isa ukse tagant, "löö endal pihku – näita, et Eesti on iseseisev!"

Poliitilises anekdoodis vaheta vaid nimi

Poliitika ja poliitikud on anekdootide lemmikteemad emma-kumma leiutamisest alates.

"Poliitilise anekdoodiga on nagu enamiku folkloristikaga – suur osa teemasid on universaalsed ja üle maailma kasutusel," arutleb kirjamees ja ilmarändur Tiit Pruuli.

"Samas ei ole poliitiline anekdoot mingi abstraktne kunstmuinasjutt, vaid väga konkreetsest ajast ja ühiskonnast tulenevalt räägitud pilalugu. Universaalsele süžeele liidetakse kohalik koloriit. Saksa okupatsiooni ajal räägiti Eestis venevastaseid anekdoote, aga naeruvääristati ka Litzmanni, Mäed ja teisi juhte. Sama oli lugu näiteks Prantsusmaal, kus jutustati juudivastaseid anekdoote ja naeruvääristati Philippe Pétaini valitsust."

Lühidalt: saamatutest korrakaitsjatest või abitust poliitikust vestva anekdoodi süžee võib olla sajanditetagune, aga ühiskonna kollektiivne aju kaevab selle üles ja kohendab nüüdis­aega, kui nüüdisaeg selleks põhjuse annab. Sageli piisab kangelase nime muutmisest ja lugu on jälle moodne. Pole midagi uut siin päikese all.

"Samas on täiesti eripalgelised lood sellistest meestest nagu Meri ja Churchill," arutleb Pruuli edasi, et erakordsetest inimestest räägitakse ka erakordseid jutte.

"Muide, nende kahe kohta usutakse, et enamik neist rääkivaid anekdoote ongi tõsi. Mõlema mehe kohta on palju teravate ja vaimukate ütlemistega lugusid, mis on pigem individuaalsed kui universaalsed. Churchillile omistatakse meeletu hulk poliitilisi tsitaate, mida ta vaevalt kõiki ise on jõudnud öelda."

Pruuli, kes käib töö asjus sageli Venemaal, kinnitab, et terve armee nõukogudeaegsetest anekdootidest on pisut disainitud mundris uuesti rivis. Ainult et – need räägivad küll toidupuudusest, küll sõnavabadusest, kuid ei naeruväärista juhti.

"Putin naudib rahva armastust ja pole üldiselt uute irooniliste anekdootide teema. Ta on anekdootides olemas, aga need on USA vastased lood, kus Putin on hea kangelane," valgustab Pruuli.

Üks on kindel, anekdoodi sisse saamiseks peab vaeva nägema, kas hea või kurjaga, osta endale sinna kohta ei saa, nagu on keeruline ka anekdoodist välja pääseda.

Just isevoolavus teeb anekdoodist tuumapommi võimsusega relva, mida on ükspuha millisel propagandal üsna keeruline enda kasuks tööle panna. Esiteks on raske naeruvääristada anekdoodis kedagi, kes pole seda väärt, nagu on ka võimatu heita head nalja kurja või küündimatu üle. Ja viimaks ei saa kedagi sundida nalja, millega ta nõus pole, edasi rääkima.

* * *

Põrgus on kolm katelt. Esimese katla juures on kõige tugevam valve, seal keevad soomlased. Kui üks hakkab põgenema, siis teised kõik aitavad seda ühte.

Teise katla juures on nõrk valve, seal keevad venelased. Kui üks hakkab põgenema, siis teised vaatavad pealt.

Kolmanda katla juures polegi valvet, seal on eestlased. Kui üks hakkab põgenema, siis teised tirivad ta tagasi.

* * *

Kõnnib eestlane tänaval ja kohtub nelja venelasega. Venelased: "Suitsu on?"

Eestlane: "Ma ei suitseta."

Venelased: "Peksa tahad saada?"

Eestlane: "See on ebaaus, teie olete neljakesi, mina üksi."

Dima (venelaste pealik) ütleb Vasjale, et mine eestlase poolele.

Eestlane: "Ikka ebaaus, teie kolmekesi, meie kahekesi."

Dima ütleb Petjale, et mine eestlase poolele.

Eestlane: "Ikka ebaaus, meie kolmekesi, teie kahekesi."

Dima eestlasele: "Sina mine minema, me lahendame ise selle ära."

* * *

Eestlane on Peipsil kalal ja saabki kätte kuldkalakese. See anub: lase mind lahti, ma täidan su kolm soovi. Eestlane peksab kuldkalakese põlve vastu surnuks ja lausub: "Patšemu ne govoriš na estonskom jazõke?"

* * *

Kohtuvad Soome, Roots ja Eesti peaminister. Jutuks tulevad inimeste sissetulekud.

Soomlane teatab, et nende omad teenivad keskmiselt 6000. Sellest maksudeks läheb 2000, eluasemele 1500. Aga mis nad ülejäänuga teevad? "Ah, kurat seda teab," vastab soomlane.

Rootslane ütleb, et nendel teenivad inimesed umbes 7000. Maksudeks kulub 3000, eluasemele 1000. Aga mis nad ülejäänuga teevad? "Ah, kurat seda teab," vastab rootslane.

Eestlane teatab, et neil teenivad inimesed umbes 1000. Maksudeks kulub 600 ja eluasemele kulub 600. Aga kust nad ülejäänud saavad? "Ah, kurat seda teab," vastab eestlane.

* * *

Sakslane kohtub jumalaga ja küsib: "Mitme aasta pärast saavad sakslased õnnelikuks?"

"Saja," vastab Jumal.

Sakslane puhkeb nutma ja lahkub.

Venelane kohtub Jumalaga ja küsib: "Mitme aasta pärast saavad venelased õnnelikuks?"

"Tuhande," vastab Jumal.

Venelane puhkeb nutma ja lahkub.

Eestlane kohtub Jumalaga ja küsib: "Mitme aasta pärast saavad eestlased õnnelikuks?"

Jumal puhkeb nutma ja lahkub!

* * *

Sünnitusmajas lähevad eestlase, lätlase ja neegri laps segamini. Esimesena peab otsuse langetama eestlanna ja ilma pikemalt mõtlemata valib välja neegrilapse. Koju jõudes teeb abikaasa suured silmad:

"Miks sa siis neegri valisid?"

"No krt, siis on kindel vähemalt, et lätlane ei ole" vastab naine.

* * *

Sotši olümpiakülas olid WCd, kus oli kaks potti ühes ruumis. Ajakirjanikele tehakse olümpiakülas presentatsioon ja Eesti esindaja küsib, miks nii: kaks ühes ruumis. Venelane vastab, et üks on lätlastele, teine leedulastele, eestlased kannatavad ära.

* * *

Lätlasel ja eestlasel on sama suur korter. Lätlane helistab eestlasele, et konsulteerida, mitu tapeedirulli ta ostis toaseinte tapeetimiseks.

Eestlane: "20."

Lätlane ostab sama koguse, tapeedib toa ära ja helistab vihaselt eestlasele: "Miks sa valetasid? Mul jäi kaheksa rulli üle!"

"Kõik on õige, mul ka!"

* * *

Eestlane sõidab veoautoga. Autol lähevad ootamatult pidurid katki. Eestlane analüüsib kiiresti olukorda: kui sõidan otse, siis kihutan majja, saan ise surma ja ei tea mitu elanikku veel hukkub. Kui keeran paremale, põrutan turule ja sõidan paljudele inimestele otsa. Kui keeran vasakule, siis sõidan otsa ainult ühele poisikesele. Pole midagi teha, tuleb pöörata vasakule.

Järgmisel päeval on ajalehes uudis: "32 inimest hukkus raskes avariis" – kõik sai alguse sellest, et mingi poisike hakkas jooksma turu poole.

* * *

Eestlane on kiire soomlane.

* * *

Tee ääres hääletab turist auto peale. Eestlane peatub.

"Öelge palun, kas Tallinn on kaugel?"

"Ei, ei ole." vastab juht.

"Kas võin peale istuda?"

"Istuge!"

Sõidavad pool tundi, linna ei kusagil.

"Kas Tallinn on veel kaugel?" uurib hääletaja uuesti.

"Jah, nüüd on juba päris kaugel."

 * *

Ameeriklane, prantslane ja eestlane räägivad, kuidas nad oma naise kõrvalhüpetest teada saavad.

Prantslane: "Ma tulen koju. Küsin, oled sa mulle sarvi teinud või mitte? Kui naine hakkab "ujuma" ja ütleb, et pole teinud, nimetan ma suvalise mehe nime ja ta räägib mulle kõik ära!"

Ameeriklane: "Kui ma koju tulen, küsin samuti. Kui ta vastab, et pole petnud, ütlen, et ei anna talle enam sentigi raha ja ta räägib mulle kõik ära!"

Eestlane: "Ma lähen koju, kuid kõigepealt naabrinaise juurde. Ütlen: libu selline! Tema aga: mis mina, vaata su oma naine...."

* * *

Küsimus: mida teeb eestlane, kui Eesti koondis on võitnud jalgpalli MMi?

Vastus: lülitab PlayStationi välja ja läheb magama.

46 KOMMENTAARI

k
karla 12. jaanuar 2015, 14:37
Üks Saare naine teisele-kas kuulsid juba uudist, venelased läksid Kuu peale! Teine vastu-kas kõik vä???
k
kass 12. jaanuar 2015, 13:00
Küsinud ameeriklane jumalalt millal küll nende riigis töötus kaob...jumal vastanud et sina nii kaua ei ela, küsinud venelane jumalalt,millal küll varastamine nende maal lõpeb...ohanud jumal et tema nii kaua ei ela...
Loe kõiki (46)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee