Andres Tarand: ma olen eluaeg olnud kaotajate poolel (24)

Te saate homme 75. Palju õnne! Eesti mehe kohta päris korralik vanus, kuidas tervis on?

See on nüüd küllaltki harv sündmus, aga jõulude ajal ma vist külmetasin põhjalikult ära. Nüüd olen paranemise teel ja see võtab aega. Aga pole midagi tõsist. Kui inimene külmetab, siis ikka tuleb nohu ja köha. Aga muidu pole laita. Eks väiksed remondid ikka siin ja seal käivad. Küll mitte kapitaalsed, aga ega liiga palju ka kiita ei tohi, eriti selles vanuses. Ma olen ebausklik selles osas.

(Tuleb Andres Tarandi abikaasa Mari ja ütleb, et Andresel on üldiselt hea tervis. "Ta on inimene, kes oma tervisest üldse ei hooli ja selle peale kunagi ei mõtle," lausub Mari. "Oot, mis nüüd?" imestab Andres.)

Teil on selline iseloomulik käre hääl, sellest pole ju arugi saada, kui te külmetanud olete. Kust selline hääl pärit on?

See on ikkagi loomu poolest selline, kuigi jah, selle häälega on seotud tuntud legend, justkui hääl jäi Antarktikasse. (Andres Tarand töötas aastail 1968–1970 NSV Liidu ekspeditsiooni koosseisus Antarktikas Molodjožnaja jaamas meteoroloogina).

Kas te pole mitte ise selle legendi autor?

Ei ole, see määriti mulle kaela ja ma siis mõnikord naljatamisi ütlesin, et jah, muidugi oli see nii. Aga ei, ma ei usu, et see hääl sinna jäi. Eks ta eluga ka natuke kulub ja ega ta kunagi väga hõbedane pole olnudki.

Millega te praegu tegelete?

Käsil on üks raamatuke [kliimateadlase] Ain Kallisega kahe peale. Ma saadakski siitkaudu talle nüüd sõnumi, et mul hakkab juba midagi olema, et kuidas temal on? See raamat on sellistest asjadest, mida eesti keeles nimetatakse vesipüks ja tuulispask. Mul on ajaloost korjatud nende esinemise juhtumeid üles ligi paarsada tükki ja nende koos kommentaaridega avaldamine igapäevaseks lugemiseks on ehk huvitav.

Täpselt 20 aastat tagasi olite peaminister.

See oli ka üks väike vahepala jah.

Kui teil oleks praegu võimalus olla minister, siis millises valdkonnas ja mida te ära teeksite?

No väga mõnus on olla alal, kus sul on ikkagi ka kompetentsi. Ega mul neid alasid lõpmata palju ole. Aga kui sa jagad asja sisuliselt, siis on see igatahes alati palju vahvam, kui võrrelda broileriteks nimetatutega, kellel polegi eriala õieti.

Ma võiks olla keskkonnaminister ja ma olen ikkagi olnud ka välispoliitikahuviline. Kuigi praegu, kui Eesti on juba üle 20 aasta vana oma teises vaatuses, ja keelteoskus, mis ma Vene ajast kaasa võtsin, ei vasta enam nõuetele, siis ei maksa niisugustest asjadest unistada. Praeguse aja lapsed on ju nii hästi inglise keele omandanud. Kuigi jah – võib olla liigagi palju inglise keelt ja teisi keeli vähem.

Te olite minister Mart Laari esimeses valitsuses, kus olid ka noored ja väga noored mehed. Mis pilguga te vaatate praeguse noore põlvkonna rahmeldamist?

Elu on muutunud tohutu kiirusega. Juba see tehniline varustatus, millega praegu tegutsetakse, sellesse pole ma sisse kasvanud. Vägisi olen arvuti ära õppinud, aga ma ei valda kõiki neid tehnikaid sellisel moel nagu koolilapsed, keda praegusel ajal koolist välja lastakse. See teeb oma korrektiive. Aga suhtlemises on see asi natuke viltu läinud. Inimene peaks ikka inimesega suhtlema nii, et ta näeb, kuuleb, haistab teist. Väga palju on otsesest silmsidest sõltuv, mida sa teisest inimesest arvad ja mida sa tema käest teada saad. Praegu usutakse liiga palju sõnumitesse. See on kvaliteedilt suhteliselt madal, mida praegu kiiruga kirjutatakse ega anna teisest inimesest täit pilti. Nii et vahe põlvkondade vahel on väga suures osas tehnilise iseloomuga ja ma tahaks loota, et inimene on oma põhiolemuselt jäänud samaks, nagu ta on olnud pikki-pikki aegu. Sest 10 000 aastat oleme olnud täpselt ühesugused inimesed, ainult et tehnilised vahendid erinevad määratult.

Aga poliitikute uus põlvkond?

Ma usun, et nad peaksid ikka eriala õppima enne, juhtimises kogemusi ja vilumust omandama. Meie naabrid ja eeskujud, mis meil võiksid olla, seal on rahvas haritum demokraatia mõttes. Kui meil saadab mõni erakond teleekraanile viis valetajat, mis on muidugi erakordne ajalooline saavutus, aga ma olen ise seda näinud, ja kõik need viis inimest valetavad järjest, siis Eestis unustatakse see kiiresti ja erakond on ikka populaarne. Põhjamaades see nii ei läheks. Tulite ja valetasite, vaat nii palju ma teie poolt hääletan! Demokraatia põhiväärtuste äratunnetamist peame veel harjutama. Mulle tundub, et seda ma hindasin 20 aastat tagasi kõvasti üle. Selles asjas on füüsiline järjepidevus väga tähtis. Rääkisime toona väga palju juriidilisest järjepidevusest, aga füüsilise järjepidevuse osas me tammume endiselt suures osas NLKP juhtimise all. Näiteks on taas levimas telefoniõigus, aga keegi selle vastu ei protesti. Ajakirjanikud vaikivad. Väga paha. Töökohtadega samamoodi. Ähvardatakse, et kui sa parteisse ei astu, siis vaatame, kas su töökoht jääbki alles. See on kestnud juba tubli 15 aastat. Ma olen selliste inimestega ise rääkinud. Aga kui ma küsin, kas sa kohtusse tuleksid, kui mina sind toetan, siis nad vastavad, et kuidas ma saan, ma saan töölt lahti. Ongi kogu loogika. Ja kuna sellised asjad valimistulemusi pole mõjutanud, valijad selliste tegude põhjal parteisid ei hinda, siis need vorstid lasevadki julgelt samas stiilis edasi. Me oleme vabatahtlikult lasknud end orjastada.

Kuidas olukorda muuta?

Selleks tuleks teha üks suur näitlik kohtuprotsess. Kui mina tahaks midagi sellist praegu algatada, siis on mul vaja ka kahte tunnistajat, aga nagu öeldud, oleks nende leidmine rakse. See on nõrk koht praegu.

Mis teil viga rääkida, te olete majanduslikult ja poliitiliselt sõltumatu, vaba mees, nagu öeldakse.

See on õige. Aga inimesed, kes niimoodi meid juhivad, ei sobi kokku vabaduse ja demokraatiaga! Nad tuleb kõrvaldada ja seda saavad teha ainult valijad.

Mind häirib see hirmsasti, kui kasutatakse niisuguseid võtteid, mis on pärit NLKP ajast. See partei ju juhtis meid telefoni kaudu, et mingeid märke sigadustest maha ei jääks.

Mis teid Eesti elus rõõmustab?

Meie edu rahvana ja väikese noore riigina. See edu on meil olemas ja ma ei pea silmas vaid majandusnäitajaid. Aga hindan inimarenguindeksi järgi ja selles on meie liikumine olnud üle paarikümne koha võrra parem paarikümne aasta jooksul. Isegi kui mitte võtta arvesse seda viie rikkama riigi hulka pääsemise loosungit, mis nüüd nagu ebaõnnestunud naljaks kujunes, siis ikkagi on meie pidev areng olnud muljetavaldav. Ka teiste Ida-Euroopa riikidega, kes meist kaugel ees olid, Tšehhi ja Sloveenia, võrreldes. Ma arvan, et me oleme nüüdseks oma koha saavutanud väga pikkadeks aegadeks. Meil pole võimalik enam väga tõusta, sest ees on sellised riigid nagu Uus-Meremaa ja Austraalia, Põhja-Ameerika, Euroopa. Rikaste klubi on meil küll saavutamata, aga me oleme neile väga lähedale jõudnud. Seda ei oska mina küll seletada targa juhtimisega, mida meil on küll ka natukene olnud. Rahvas, vähemasti üle poole meist, on tubli ja töökas, teisiti ei saa meie kiiret arengut seletada. See teeb rõõmu. Sest olles Toompea külge aheldatud, hakkabki see maailm teistsugune tunduma. Siit ka üleskutse rahvale: vahetama peab neid saksu seal üleval! Loomulikult, kui mõni on kellessegi seal väga armunud, siis pole midagi teha, valimised on vabad. Aga võim rikub ja 10 aastaga rikub juba väga oluliselt.

Kas see kehtis teiegi puhul? Te olite ju ka kaua aega Toompeal ja võimu juures.

Jah, aga ma olin enne seda 25 aastat suhteliselt loodusteadlane. Seda baasi ei saa ära nihutada. Kõigepealt loodusseadused ja siis vaatame, mida inimesed teevad. See ei käi teistpidi.

Te olete olnud teadlane, Tallinna botaanikaaia direktor, ja poliitik, lausa valitsusjuht. Kumb roll teie elus on tagasi vaadates olulisem, teid rohkem mõjutanud ja vorminud?

Botaanikaaias, mis polnud just väga kõrgesti koteeritud teadusasutus, seda eelkõige palkade mõttes, tekkis meil päris hea meeskonnavaim ja see on mind kindlasti rohkem mõjutanud kui 1988. aastal alanud liikumine. Ma olin selleks ajaks juba küps inimene. Aga maha magada seda šanssi, et ükskord saab Eesti eest möllata ja teha seda kõva häälega, seda ei saanud ma mõistagi kasutamata jätta. Sellest tekkis nüüd selline, kuidas nüüd öelda, selline väike tagasilangus, et kui ma neli aastat tagasi võtsin kätte oma botaanikaaias tehtud põhitöö ehk siis minevikukliima rekonstrueerimise, siis ma nägin ikka kurja vaeva, et sellesse sisse elada ja sellest vanast sodist, toona polnud ju arvuteid, välja litsuda see iva, mida ma teadsin, et see seal olemas on... see nõudis ikka päris kõvasti tööd pärast poliitikas oldud 20 aastat. Aga ma sain sellega hakkama.

Kas te praegu ka hakkaksite poliitikuks? Arvestades elukogemust ja üldse.

(Tarand palub küsimust korrata, sest ta kuulmine olla kehvaks jäänud.)

Ei-ei. Mul on ealised ja soolised iseärasused tekkinud, mille järgi ma enam ei kõlba. Selleks peab olema reaktsioon kiirem, peab paremini kuulma ja keeli oskama. Euroopa Parlamendis aitasid muidugi kõrvaklapid nendest puudustest üle. Aga sellest hoolimata ma tundsin, et pole mõtet puudulikuna rabelda, kui on nooremaid ja paremaid. Ma ei kahetse põrmugi, et ma Euroopa Parlamendi läbi tegin, kuigi ma ei kavatsenud sinna üldsegi minna. Aga sellega lõpetamine oli ka arukas ja teadlik samm, et mitte poolikuna teistel jalus rippuda.

Europarlamendi saadikuna nägite lähedalt, kuidas too üüratu ja tavaeestlasele siiani kaugeks jääv masinavärk töötab. Kui te nüüd sellele ajale tagasi vaatate, siis mis meenub esmalt?

Inimene jääb inimeseks ja poliitik-näitlejaid on igal rahval üksjagu. Aga mis mulle muljet avaldas, oli komisjonide töövõime. Need teevad head tööd, sest pole probleem leida Euroopa pealt 10 inimest 40-liikmelisse komisjoni, kes valdavad teemat perfektselt. Ja eksperdid, kelle komisjon välja kutsub, on ikka sellised, keda on lust kuulata. Meil kahjuks sellised võimalused puuduvad. Meil tuleb mõni ministeeriumi ametnik komisjoni ette ja kobiseb seal midagi ja ega ta ei hakka ju iseenda töö vastu midagi rääkima.

Komisjonid on meil nõrgakesed. Näiteks nad ju lasid läbi selle üleriigilise joomiseseaduse, et hakkame nüüd kõik igal pool kärakat võtma. Pärast siis ütlesid, et oi, me ei pannudki tähele. Aga milleks on siis komisjonid ja komisjoni esimees, kes meie stalinliku süsteemi järgi on veel kõrgema palgaga? Ja siis kurta... Kui ta isegi seda lollust tähele ei pane, mille komisjon läbi laseb, siis mis kõrgemat palka ta veel väärib?! See oleks üks asi, mille võiks Euroopa Parlamendist üle võtta, et kõik saavad võrdset palka ja kui sa oled tähtsam nina, komisjoni esimees näiteks, siis sa teed endale lihtsalt poliitikuna nime.

Kas te poeg Indrekule ka nõu andsite, kui ta Euroopa Parlamenti läks?

Ta eriti ei vaja seda. Ta oli selleks ajaks juba suureks kasvanud. Loomulikult me rääkisime ja arutasime igasuguseid asju, nagu perekonnas ikka. Aga mida ma 50aastast ikka õpetan. Enda meelest olin ise selleks ajaks juba küll jube tark. (Naerab.)

Euroopa Liit on meie iseolemiseks ainus võimalus?

Ega siin muid perspektiive pole paistnud, kuigi naljamehed rääkisid kunagi ka Ameerika Ühendriikidesse astumisest. Euroopa Liitu pürgimine tuleneb ilmselt meie ajaloolisest kogemusest. Ning praeguseks on kõik lootused Venemaa mõistlikule arengule tühjaks osutunud.

President Toomas Hendrik Ilves väljendas aastalõpuintervjuus rahvusringhäälingule mõtet, et Eesti-sugune väikeriik peab tegema nii, nagu suured käsivad. Kas te nõustute selle seisukohaga?

Mingil määral. Loomulikult –me ei saa asju dikteerida, see jõud meil puudub. Juba alates umbes 1220. aastast. Aga on hea, et meie tähtsaim sõjaline tugi Ameerika Ühendriigid on näidanud üllatavat kindlat demokraatlike printsiipide armastust. Kuigi mõni president on neid küll rikkunud, on Ameerika Ühendriigid selles mõttes parem paik kui Euroopa Liit, kus on liiga palju eri huvisid ja igaüks tahaks nagu midagi nihverdada, Venemaalt naftat saada ja mis kõik veel.

Te olite 40 kirja üks autoreid ja allakirjutanuid. Kas te toona ei kartnud?

Ei. Asi oli nii umbes. Selle kirja juures ma tegelesin tehnilise poole ehk sellega, kuidas KGBd tüssata. Ja see õnnestus enam-vähem. Pärast oli muidugi tüli palju ja kaks aastat käis selgitamine. Aga ma jonnisin ja ei lahkunud nii-öelda vabatahtlikult oma ametist. Aga lõpuks mind suruti ikkagi välja, sest [teaduste] akadeemia oli saanud sellise käsu ja palju nad ikka selles küsimuses ise mõtlesid. See oli ette teada, et ma kaotan, aga vähemalt ma ei pidanud liiga alandlikuks muutuma. Tulin enda arvates auga sellest supist välja. Ma ei kirjutanud ühtegi kahetsuskirja ega teinud ühtegi avaldust.

Ma esitasin eelmise küsimuse kindla tagamõttega. Sest paistab, et ka nüüd nõuab julgust oma arvamuse väljaütlemine – näiteks kooseluseaduse vastased tembeldati kohe vihaõhutajateks, samas paljud neist, näiteks kirikutegelased, kaitsesid ju neid seiskohti, mis neil on aastasadu olnud.

Selle teema käsitlemine läks kohe täitsa hukka. Ta läks kohe madalale tasemele. Parlament peaks neid asju aimama, inimeste meeleolusid. Aastaid tagasi oldi ju väga ka surmanuhtluse vastu, aga veenmisega õnnestus seda suhtumist muuta.

Aga selle teema puhul on traditsioonid ja ajaloolised kombed olnud väga jõhkrad ja abielu mõistega see ei kattu. Seda oleks pidanud teadma ja seda juttu oleks pidanud juhtima ettevaatlikumalt. Nüüd läksid tunded kohe võimutsema ja head nahka ei saanud.

Rahva arvamusest sõideti üle?

Ilmselt küll. Mina olen eluaeg olnud ühel seisukohal. Vene ajal pisteti neid poisse pogrisse, naistest räägiti toona tunduvalt vähem. See on ilmselt mõttetu ja väär, aga samal ajal on geide hulgas tüüpe, kes on hirmus edevad. Nagu muudegi inimeste hulgas. Edvistamine mind ei puuduta, mina oma isiklikku elu tänaval näitamas ei käi, aga see edvistamine, see provotseerib ja seda nad tahavadki. Aga see on väike grupp. Ja ülejäänud... Jumal hoidku, kui ma viskaks eesti kirjandusest välja mõned mehed, nagu Karl Ristikivi, siis ma oleks ilma oma lemmikkirjanikust. No kuidas ma saan! (Naerab.)

Aga perekonna mõiste anastamine… Eesti seadused võimaldavad seda asja ka teistmoodi korraldada.

Teie vaated lähevad nüüd teie erakonna omadega vastuollu.

Jah, mingil määral. Aga ma ei püüa erakonda juba neli aastat mõjutada. Ma ei arva, et endiste pealike aktiveerumine üksikutes küsimustes oleks mõistlik.

Te olete hingelt ja vaadetelt sots.

Ma olen ühes või õigemini kahes asjas sots. Üks on see, et ma olen alati olnud kaotajate poolel. Eluaeg, juba koolis. Kui üks klassivend hakkas kolki saama, siis ma sain ka, selle eest, et ma läksin tema poolele. Teine värk on see, et mu vanaisad on see proletariaat, kes 1905. aastal streikis. Nad olid mõlemad maalt tulnud vabrikupoisid. Nende haridus polnud kõrge, kolm klassi, aga nende arusaamine elust oli õige ja hea. Üks neist sai selle eest, et ta sots oli, seitse aastat ka Siberit. Need, kes praegu seovad sotsiaaldemokraatia ja kommunismi, on häbitud luiskajad. Sotsid olid Stalini vaenlased number üks kogu Euroopas. Nad olid justkui omad, vehkisid ka punase lipuga, siis aga reetsid bolševismi. Aga miks nad oleksidki pidanud rongiröövliteks hakkama?

Kindlasti olete kuulnud seda ütlust, et kes pole noorena olnud sots, on olnud südametu, kes on sots aga veel vanas eas, on lihtsalt rumal.

Jah, selline ütlus on. Aga siin on minu teadlasekarjäär ja kogemused üle nendest riismetest, mis parteide maailmavaadetest on alles jäänud. Need on ju konjunkturistid. Vasakuga, Venemaalt tuleva punase kolliga hirmutamine on häbitu olukorras, kus inimesed pole poliitiliselt veel nii hästi haritud. Ma pole sots enam ka selles mõttes, et kõikjal on maailmavaatelised alused lahjenenud. Alles on jäänud vaid mäng sümbolitega, aga sellel ei ole palju tähtsust.

Punane kampsun on teil siis praegu täiesti juhuslikult seljas?

Jah, see on pandud, et olla pildi peal eredam ja ärataks Õhtulehes taas tähelepanu. (Naerab.) Maailmavaatega pole sellel midagi pistmist. Mina olin muide punase värvi kasutamise vastu meie erakonna sümboolikas, aga andsin enamuse tahtele alla. Eestis oli punase värvi maine täis tehtud. See pilt, mis Hermanni tornist paistab, meeldib mulle palju rohkem.

Mis teil elus veel tegemata on?

Tahaks veel mitu asja kirjutada. Ma ei taha neid loetlema hakata. Siis olen nagu sõna andnud ja neid hakatakse nõudma. Ja mis memuaaridesse puutub, siis midagi ma veel mäletan ikka ka! Aga kõigepealt teen need pagana vesipüksid ära. Tahtsin panna raamatule nimeks "101 Eesti vesipüksi", aga siis hakkavad inimesed kohe arvama, et ma räägin jälle riigikogust.

Kunagi oli juttu teist kui võimalikust Eesti presidendist, mis sellest asjast on saanud?

See oli üks väga ebaõnnestunud seik minu elus. Viga oli minus, et ma nõustusin. Nüüd võidakse muidugi öelda, et hapud viinamarjad. Mu arvamus aga on olnud kogu aeg selline, et see on väga esinduslik amet, aga presidendil pole tegelikult midagi peale hakata. Lennart Meri küll võttis endale tugevama õigusega täiendavaid volitusi, aga hiljem on nad olnud lihtsalt lindilõikajad ja sisulist vajadust meil selliste järele pole. Aga vägisi rahva tahte vastaselt ma seda institutsiooni likvideerima ei hakkaks, aga ise seal konutada oleks küll väga mõttetu olnud. Ja õnneks ma ei saanud ka sinna. Ohutsoonigi mitte.

Valimistel kandideerite?

Ei. Kui ma olen poliitikast lahkunud, siis olen lahkunud. Mis ma ikka jupitan. Kui ma olen lõpetanud, siis ikka põhjusega. Ja iseenda tööandja olla pole üldse halb amet. Eriti ei segata.

Andres Tarand

Aastatel 1994–1995 oli nn jõulurahuvalitsuse peaminister.

1996. aastast kuulub Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda.

1996–2001 oli sotside esimees.

2004. aastal valiti ta Euroopa Parlamendi liikmeks.

1980. aastal kirjutas alla venestamisvastasele 40 kirjale.

1992–1994 keskkonnaminister.

1990–1992, 1995–2004 parlamendi liige.

Riigivapi II klassi teenetemärgi, Prantsusmaa Auleegioni Ordeni Komandöriristi ja Valgetähe I klassi teenetemärgi kavaler.

1978–1982 oli Tallinna botaanikaaia teadusdirektor, 1988–1990 direktor.

1968–1970 oli Nõukogude Liidu Antarktika ekspeditsiooni nooremteadur. (Allikas: vikipeedia, entsyklopeedia.ee)