Inimesed

Kunstnik Martin Saar: "Kui ma alkoholi oma elust ära lõikasin, sain hakata ärkama päiksega, millest olin pikka aega unistanud." (5)

Kais Allkivi, 8. jaanuar 2015 07:00
TÖÖHOOS: «Ma olen harjunud mitme tööga korraga töötama. Tegelen ühe tööga, aga vaatan samal ajal teist. Praegu on mul seitse tööd, mida ma samal ajal timmin,» loeb kunstnik intervjuu ajal oma Pärnu mnt ateljees kokku. Foto: Mati Hiis
"Enam-vähem igal külalisel, kes uksest sisse tuli, oli käes mingi pudel, ja tuttavaid ikka jagub. Mul polnud ühtegi kohtumist enne kella 12. Kuidas sa siis ei võta sõbraga klaasikest veini, kui ei pea hommikul vara tõusma? Aga see ei jää ju kunagi üheks klaasiks. Lõpuks jood ikka kolm või neli," kirjeldab kunstnik Martin Saar oma elu enne seda, kui ta otsustas alkoholiga lõpparve teha.

"Ameerikas on päris palju andekaid kunstnikke lõpetanud oma elu 27aastaselt. Selles eas hakkab kunstivallas juba midagi välja tulema, teised inimesed märkavad seda ka, saad meeletu taganttõuke ja palju tähelepanu," räägib tosin aastat oma elu Tallinna ja New Yorgi vahel jaganud Martin Saar. Tähelepanuga kaasnevad aga aktiivne seltskonnaelu ja suur surve.

Teine märgiline vanus, kus loomeinimesed kipuvad elupõletamisele alla vanduma, on tema sõnul 33. "Olen ise 34. Nüüd tunnen, et asjad liiguvad õiges suunas. Esimene raju on justkui üle elatud," ütleb Martin rahulolevalt ja avaldab: "Jõudsin poolteist aastat tagasi nii kaugele, et ma sain aru: alkohol ei ole mulle. Tõmbasin kriipsu alla ega hooli sellest enam üldse." Alkoholist loobumist peab ta tähtsuselt teiseks otsuseks oma elus. Esimene oli otsus minna New Yorgi kunsti­akadeemiasse magistri­õppesse, mille Martin läinud kevadel lõpetas.

Kainena tehtud töödega rohkem rahul

"Kui ma alkoholi oma elust ära lõikasin, sain hakata ärkama päiksega, millest olin pikka aega unistanud. Päiksevalguseta maalimine on nii silmade, maali kui ka värvide narrimine," sai ta õpingute käigus selgeks.

Arusaam, et parimad kunstiteosed sünnivad uimastite mõju all, on tema meelest rumalaim kujutelm kunstnike kohta. "Tule, ma näitan sulle alkoholijoobes tehtud töid," kutsub Martin loo autorit oma Pärnu maanteel vana ajakirjanike maja seitsmendal korrusel asuvas ateljees nii-öelda koledate tööde tuppa, kus ootavad kohendamist maalid, mida ta peab äpardunuks. "Kõigi nende tööde puhul oli mul promill sees. Ma ei joonud ilmtingimata iga päev, aga väike vein, džinntoonik või rummikoola oli sees. Tulemuseks oli hunnik ebaõnnestunud töid," möönab Martin.

"Õnneks saan ma need tööd ära päästa," lausub ta. Ajakirjaniku silme all saabki üks süngemates, külmemates toonides töö hoopis soojema ja rõõmsama ilme – talvine taevas muutub suveõhtuseks.

"Edukad kunstnikud peavadki kained olema. Samamoodi ei saa kirurg, jurist või õpetaja mälus peaga oma tööd hästi teha. Selle võtab kokku Salvador Dali tsitaat: "I don’t use drugs, I am drugs" ("Ma ei tarvita uimasteid, ma olengi uimastid"). Kunstnikus peab endas nii palju sürreaalset olema, et ta ei vaja selleks mingit hävitavat ainet," on Martin veendunud.

Joonistamisõpingud New Yorgis tõid tema ellu muidki muutusi. Kui varem maalis ta töid sihilikult kas müügiks või iseendale, siis nüüd ta seda piiri ei tõmba. Kunstiakadeemias iga poole aasta tagant toimunud avatud uste päevadel märkas ta, et enim huvi äratasid just need tööd, mida ta polnud esile tõstnud, sest ei plaaninud neid müüa. "Ühel hetkel sain aru, et ma ei tohi rohkem mõelda, kas töö on müümiseks või mitte. Maalid tulevad välja seda paremini, mida rohkem ma teen neid iseendale. Kui mind ennast see töö köidab, siis ongi juba võit. Kui keegi soovib seda osta, on see boonuseks," arvab Martin.

"Mõni töö toob mulle endale nii palju rõõmu, olen sellesse pannud nii palju mõtet, mahti ja armastust, et ma ei tahagi sellest loobuda," tunnistab ta, kuid tõdeb: "Aga ma pean töödest lahti laskma, muidu jään neisse kinni. Nagunii on iga kuu laual uus arvehunnik ja jälle saavad värv ja linaseemneõli otsa – kogu aeg on raha vaja. Midagi peab müüma." See võimaldab tal vähemalt keskenduda südamelähedaste tööde maalimisele ja rutiinseid tellimustöid tulevikku lükata.

"Mul ootavad paar aastat mõned tellimustööd, mida ma ei ole alustanud. Tavaliselt tellitakse midagi sellist, mis ma varem teinud olen. Keegi on mu tööd tuttava seinal näinud ja tahaks samasugust. Aga iseenda koopiat ei ole äge teha. Teen seda siis, kui mingi arve peale pressib," seletab Martin.

Müüs kooliminekuks korteri maha

Varem oli ta Eesti kunstiakadeemias lõpetanud graafilise disaini eriala. "Logod ja veebidisain olid viis–kuus aastat minu igapäevane leib, aga ma ei tahtnud vahepeal kümme aastat sellega tegelda. Kuna ma tegin kõik otsast lõpuni arvutiga, tundsin, et enda kätt oli liiga vähe mängus. Arvuti areneb iga aastaga paremaks ja sinu roll on lihtsalt olla juurvili, kes natuke arvutihiirt vajutab. See viis mind endast välja ja oli ka üks põhjusi, miks ma jälle kooli läksin – põhimõtteliselt ei osanud ma joonistada. EKAs oli liiga vähe joonistamist," leiab kunstnik, kes kujundab logosid nüüd käsitsi.

Plaan uuesti kooli minna tiirles tema peas mitu head aastat. "Sain aru, et ilma lisahariduseta ei saa edasi liikuda. Tänu vanemate toetusele, oma Tallinna korteri müügile ja headele sõpradele, kes raha laenasid, osutus see võimalikuks. Elamiskulud hoidis all see, et ma sain peatuda sõbra juures," räägib Martin. "Megasuur risk oli 60 000 dollarit õpingute alla panna, aga ma ei kahetse mitte ühtegi päeva, minutit ega sekundit sellest ajast! See oli viimase kümne aasta parim otsus," on ta kindel.

Kuigi Martin õppis New Yorgis joonistamise erialal, arenes ta oma sõnul ka maalijana, sest võttis mõningaid tunde koos maalitudengitega. Ühtlasi kuulus ta seitsmepealisse entusiastide ringi, kes pärast kella viie–kuue või üheksani kestvaid tunde südaööni koolis koos aega veetsid. "Kuna mul oli nii palju puudujääke igasugustest teadmistest ja praktilistest nõuannetest, siis täitsin need kaks aastat ennast isukalt. Näiteks oli mul siiamaani puudu oskus vanade meistritega paralleele tõmmata, ja arusaamine, miks nad tõmbasid mingi joone just nii. Nüüd ma tean, kui alguses ma alles olen," muigab Martin.

Vahepeal ettevõtlusega tegelenud, näiteks oma t-särke teinud mees keskendub praegu täielikult kunstile. "Ma sain kooli ajal aru, et olin korraga seotud liiga paljude asjadega. Mul oli üle kümne kunstivälise projekti – paljud neist olid ettevalmistusjärgus –, mis ei võtnud eraldi kuigi palju aega, aga kokkuvõttes neelasid terve aja. Maalimiseks jäid ainult ajalüngad. Panin kõik muu pausile ja ainult maalin. Pidin endale selgeks tegema, kes ma olen ja millega tegelen."

Kiire elutempo kasvatas pruudist lahku

Oktoobri algul avas Martin ajakirjandusmajas oma isikunäituse "Eventually Everything Connects". Kuigi tema töödele leidub ostjaid nii siin- kui ka sealpool ookeani, tuleb tema põhileib siiski New Yorgist. Nii sõidab Martin sügisest taas Eesti ja Ameerika vahet.

Sellest, mis sai saatuslikuks tema ja ta viimase muusa, juuksur Kati Vaikre pea neli aastat püsinud suhtele, ei soovi Martin eriti rääkida. "Tegelikult otsustasime suvel, et teeme praegu väikse pausi. Distantsiprobleem oli vaid üks asi. Meie mõlema elutempo on nii kiire, et kasvasime veidi eri suundades. Heas mõttes. Suutsime jääda sõpradeks," kinnitab ta ning kiidab, et just Kati oli talle alkoholist loobumisel suureks toeks, sest nad võtsid selle sammu ette koos.

Maalide hinnad 50 eurost 26 000 euroni

Taieste hinda kujundavad Martini väitel kunstniku tuntus ja kogemustepagas, tööle kulunud aeg ning eelkõige see, kui rahul kunstnik ise tööga on. "Esimene ja kõige tähtsam: sa vaatad tööd ja on kaks varianti, see kas meeldib või ei meeldi, sa kas tahaks seda veel vaadata või mitte. Selle taga, et tööd oleks huvitav vaadata, on mingid tunnid, päevad, nädalad tööd," selgitab ta.

Lõuendi suurus ei pruugi hinda määrata. Martin toob näiteks, et mõni pisike töö võib maksta 500 eurot, samas kui kümme korda suuremast, aga tema silmis mitte kõige paremini välja kukkunud tööst loobuks ta 50 või 100 euro eest. Suuremate ja tema meelest hästi õnnestunud tööde hinnad küündivad mitme tuhande euroni.

"Hinna tekitavad ühelt poolt see, mis on lõuendi peal, teiselt poolt kunstniku nimi ja töö valmimisaasta. Kui arutletakse, miks mõni töö nii palju maksis, siis vaadake esiteks, kelle töö see oli ja kui palju töid on kunstnik teinud enne seda taiest," ei saa Martini sõnul võrrelda alustavat ja pikki aastaid tegutsenud kunstnikku.

"Enne, kui mul oma stuudio oli, alustasin maalimist vanemate garaažis. Sõbrad istusid juures ja arutasime, et davai, paneme hinnaks sada tuhat krooni. Polnud üldse aimu, kuidas asi tegelikult käib. See olnuks põhjendamatu. Nüüd on minu esimesest näitusest möödas 14 aastat ja mu pintslilöögis peaks ideaalis neid 14 aastat näha olema. Olen teinud mosaiikportreesid, akvarelle ja õlimaale. Kui kõik mu tööd ritta panna, tuleb arvatavasti kokku üle tuhande töö," kõrvutab Martin.

Seni soolaseima, 26 000-eurose hinna on ta määranud ühele pooleliolevale tööle, mis on maalitud hõbedakarva metalliga kaetud kaardus puidule ja mille allosas ilutseb inglise keeles tekst: "Kui sa millegi hinnast aru ei saa, siis pole see arvatavasti sulle mõeldud". "Hind ja tekst lähevad kokku. See tundub veidi kallis, aga kui töö õigesse kohta üles panna, võiks rohkemgi küsida," arvab autor. See sobiks näiteks hästi kunstikollektsionäärile, kelle tutvuskond tema hobi ei mõista.

"Point oligi tekitada küsimus," märgib Martin. "Olen näinud, kuidas inimesed vaatavad mõne minutiga ära mu näitusel olevad 12 tööd, millega ma terve aasta tegelesin. See on sama tunne kui see, et lähed näitama oma vastsündinud last, aga tuttav hakkab rääkima, kuidas tal tööl läheb. Ma tahan publikult rohkem osalemist."

Kes on Martin Saar?

Eesti kunstiakadeemia graafilise disaini bakalaureusekraad (2002), New Yorgi kunstiakadeemia joonistamise magistrikraad (2014).

Teinud mosaiike, akvarelle ja õlimaale.

Osalenud 35 näitusel USAs ja Eestis, neist 12 on olnud isikunäitused.

Klientide hulka kuuluvad Nancy Reagan, Diane von Furstenberg, David Copperfield, Carolina Herrera ja Iraani endine šahhinna Farah Pahlavi.

2009. aastal valis ajakiri Avenue Martini 400 mõjukaima newyorklase hulka.

Martini tehtud muusikavideo räpiansambli 42GO tümakaloole "Bemmi kummid" purustas 2008. aastal Youtube’is Eesti muusikavideote vaadatavusrekordi, kogudes 1,3 miljonit vaatamist.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee