"Välismaalased on mind tänanud: mõistame nüüd Eesti ajalugu paremini!" (17)

Tema debüütfilm "Risttuules" võitis eile Eesti Filmiajakirjanike Ühingu aasta filmi preemia Neitsi Maali. "Mida ma juba välismaa festivalidel tähele panin, oli see, et publik ei lahku saalist enne, kui tiitrid on otsas. Seda ei juhtu just väga tihti," tunneb teose autor Martti Helde heameelt.

Režissöör selgitab filmi esteetilist plaani: tema eesmärk oli, et eestlased hakkaksid nägema ka küüditamise tragöödia ilu ja poeesiat. "Kui ilus on Siberi maastik ja loodus. Pole mõtet kõike nii traagiliselt võtta, seda on juba tehtud küll." 

"Risttuules" on vist minu teada esimene Eestis tehtud tableau vivant tehnikas film üldse, või ma eksin? (Pr. keeles tableau vivant ehk "elavad pildid" –filmitehnika, mis koosneb üksteise järgi pandud liikumatutest ja tummadest kaadritest – J. M.) 

Täispika filmina ongi vist kõige esimene. Oluline oli just see, et selle abil aja paigal seismise tunnet edasi anda. 

Olete varem öelnud, et film ei ole tegelikult küüditamisest, vaid armastusest. 

Jah, küüditamine on tegelikult vaid taustalugu. Taust kodumaa-armastusele ja õnne otsimisele. 

Kuuldavasti olete saanud pärast linastusi vaatajatelt palju kirju. Millised need on? 

Neid tuleb siiamaani, peamiselt on need tänusõnad. Vanema põlvkonna inimesed tänavad, et panin noored mõistma, milline oli ajalugu. 

Kui kunagi paarikümne aasta pärast tehtaks "Risttuulest" sissekanne uude koguteosesse nimega "Eesti filmi ajalugu", siis mis võiks seal kirjas olla? 

Et noored tegid midagi väga julget; et see on noore põlvkonna käsitlus meie ajaloost. 

Mis on järgmine projekt? 

Nüüd tuleb nii-öelda tavaline film, ilma trikkideta. See räägib ühest psühholoogiliselt raskesse olukorda sattunud seltskonnast.