HINNALISED HARULDUSED: Fabergé munad ehivad nii Inglismaa kuninganna kui Qatari emiiri kogusid (1)

Kullassepaperekonna lugu sai alguse, kui 1814. aastal sündis Pärnus Gustav Fabergé, üle maailma kuulsaks saanud juveliiri Carl Peter Fabergè isa. Gustavi isa Peter oli hugenotina tulnud mõnikümmend aastat varem Prantsusmaalt läbi Saksamaa, Leedu ja Läti hobustega Eestisse enda jaoks uut elu avastama. Sõit sai lõpu 1794. aastal ja papa Peter Fabergèst sai Pärnu linna kodanik.

Seenior Peter peab kindlasti omaks võtma selle, et ta pisikese Gustavi juba kuue(!)aastasena Pärnu parimate juveliiride juurde viis ja tema eest ka õppemaksu tasus. Pärnus tegutsesid tollal tõesti kogu Loode-Venemaa kõige haritumad ja osavamad juveliirid. Gustavi kitsamaks erialaks saigi kalliskivide lihvimine. Gustav õppis Pärnus briljandimajandust oma paarkümmend aastat.

Gustav lõi ka mõniteist aastat hiljem Peterburis talle palju kuulsust toonud ettevõtte ning oli seal ühtlasi esimene ideede generaator. Fabergèd ei olnud ju ainult meeletud munameistrid, vaid eelkõige hinnatud juveliirid, kelle suurkontsern valmistas aastatel 1882–1917 vähemalt 150 000 tunnistusega eset.

Kogu Fabergède elu on läbi põlvede tihedalt seotud Venemaa tsaariperekonnaga. Tänu Carli ettevõtmisega liitunud nooremale vennale Agafonile, kes õppis samuti juveliiriks ja valis juba Peterburis väga omapärase – Vene ja Euroopa ehtekunsti – sulami, polnud neile kusagilt konkurentsi oodata. Seepärast jäidki Fabergèd Euroopas meelde kõigile, kes olid vähegi nende kunsti näinud. Nende seas oli ka tsaar Aleksandr III, kes kutsus Fabergè enda juurde ja esitas konkreetse tellimuse oma abikaasale Maria Fjodorovnale kingituse valmistamiseks. Silmas pidas ta just lihavõttemune, hilisemaid kuulsusi.

Munade tähelend

Aastal 1885 sai esimene muna valmis. Esimene ja kanamuna sarnaselt valge muna oli välimuselt tavalisem ja lihtsam kui hilisemad, aga mitte vast lihtlabane, pigem maitsekas. Email hinnaline, teostus suurepärane, kaunistatud juveelidega. Muna lahti tehes läks asi pisut pidulikumaks. Muna sees oli kana, mis oli puhtast kullast ja tema silmadeks olid rubiinid.

Siitpeale saidki Fabergè munad tsaariperekonna naiste igaaastaseks lihavõttekingiks. Aleksandr III vahetas mõni aeg hiljem välja Nikolai II, kes peale naise kinkis iga kord ühe muna oma emalegi. Viimane muna valmis 1917. aastal, kuid segaste aegade tõttu jäigi see tsaarikotta viimata. Kokku valmis 50 keiserlikku muna ja tosin muna veel muu maailma rikastele.

1914. aastal sai valmis «Mosaiikmuna», mis oli pühendatud Pärnus sündinud Gustav Fabergè 100. sünnipäevale. Pärast revolutsiooni sattus «Mosaiikmuna» antikvariaati ja müüdi maha Venemaal 5000 rubla eest – enamlased ei osanud omistada sellisele kunstile mingisugust tähtsust, nende jaoks olid maailmakuulsad lihavõttemunad maailmarevolutsiooni kõrval prügikastikaup.

1933. aastal oli «Mosaiikmuna» juba Inglismaa vanakraamikaupluse letil ja müüdi 250 naela eest. See oli täpselt pool hinda küsitust (täishinnaks oli lipikule kirjutatud 500). Inglismaa antikvariaadist ostis selle muna kuningas Georg V kuninganna Maryle sünnipäevaks.

Väärib märkimist, et Gustavi poeg Carl, kes muna tegelikult valmistas, ei löönud iga munaga kaasa käivale tunnistusele alla mitte oma, vaid hoopis isa Gustavi templi, mis kunstikogujates teatud määral segadust külvas.

2002. aastal müüdi Christie's oksjonil Fabergè 1913. aastal keiser Nikolai II auks valmistatud Talvemuna, mille hind kujunes samuti aukartustäratavaks – 9,579 miljonit dollarit. Nüüd on see Qatari emiiri valduses.

Kalleim muna maksab 24 miljonit dollarit

Inglismaa kuningannade valduses on kokku kolm muna, üks Monaco vürsti Albert II valduses. Kõige arvukamalt on neid lihavõttemune Venemaa ja USA muuseumides. Suurim erakogu kuulub aga Venemaa naftamagnaadile Viktor Vekselbergile.

Kõrgeim avaldatud hind on aga Fabergè Nikolai II kroonimise auks valmistatud munal – 24 miljonit dollarit. Paar muna on müüdud veidi odavamalt kui 20 miljonit dollarit. Suurema osa hind on jäänud 10 miljoni kanti.

Mõni muna tuleb kuskil maailma nurgas praegugi välja. Paar aastat tagasi ilmus lehtedes artikkel, kuidas USAs osteti maja garaažimüügilt jalgadel seisev kirev ja läikiv muna, millel eelmise omaniku arvates ei olnud majapidamises absoluutselt mingit tähtsust.

Uus omanik olla aga kohe aru saanud, et see võib olla varandus. Esimene mõte oli muna kullaks sulatada, aga nokitseda munalt pintsettidega läikivaid kivikesi (mis tegelikult olid briljandid) tundus siiski liialt töömahukas. Muna jäigi paarikümneks aastaks kapinurgale, ilma et keegi ta poole pilkugi oleks heitnud.

Alles mõne aasta eest oli nüüd juba eakas omanik teada saanud, mis imeasjad Fabergè munad üldse on. Käis samuti eksperdi juures ning suur oli ta ehmatus, kui sai teada, et hoiab peos 10 miljonit maksvat muna.

Kadunud on aga praegu veel ikkagi 6–7 muna.

Punapropagandagi ei saanud Fabergè munadeta

Vanemad inimesed mäletavad veel kindlasti Nõukogude Liidu ajal ülisuure menuga nii kinos kui telekas jooksnud filmi «Briljandid proletariaadi diktatuurile», kus tõsises punapropagandistlikus linateoses tegi kaasa peaaegu kogu Eesti näitlejate koorekiht.

Filmi üks põhiliine on Venemaa tsaaride kulla ja muu varanduse sattumine lääne spekulantide kätte. Loomulikult olid seal ka kunagi tsaaride valduses olnud Fabergè munad. Kogu varandus viidi Venemaalt minema Eesti kaudu. Suurim transiit käis Tallinnas luksushotelli Sankt Peterburg kaudu.

Fabergèd abiellusid vaid endast rikkamatega

1794. aastal esimesena Euroopast tulnud Peter Fabergè abiellus juba 1796. aastal Halliste kirikus 1. Gildi Valka kaupmehe tütre Maria Louisa Elsneriga. Koos muretseti elamine Pärnusse, kus oli Fabergède perekonna majavaldus veel 1870. aastatel. Eestist on ühtlasi pärit Alexander Fabergè naine Johanna Tammermann. Johannast on saanud prototüüp juveliiri lesele Anna Fougerayle Mihhail Bulgakovi «Meistris ja Margaritas». Raamatus oli Anna parandamatu latatara. Kas Johanna oli seda päriseluski, pole teada.