BRIGITA MURUTAR: "Möödunud aastal sai minust kõige õnnelikum 17aastane." (18)

Brigita Murutar murdis komeedina muusikaorbiidile konkursilt «Eesti laul», kus tema esitatud lugu «Laule täis taevakaar» pääses kõigepealt poolfinaali ja sealt edasi ka finaali. Vägev esinemine «Eesti laulul» polnud aga Brigita aasta ainus rõõmuhetk. Siin on väike ülevaade tema rõõmudest ja avastustest aastal 2014.

««Eesti laulu» finaali pääsemine oli šokk.»

«Ma ei oleks kunagi uskunud, et «Eesti laulul» edasi pääsen,» tunnistab Brigita. «Alguses mõtlesin ju lihtsalt niisama proovida. Aga emotsioonid, mis mind valdasid, kui viimane finalist välja öeldi, olid ülevoolavad, see oli kõigile šokk! «Eesti laul» on andnud mulle võimaluse tegelda sellega, mida ma kõige rohkem armastan – muusikaga – ka töö korras. Olen saanud tohutult palju laulda, anda kontserte, tutvuda väikeste fännidega, esineda heategevusüritustel. Mul on tekkinud nii palju uusi toredaid sõpru ja tuttavaid.»
Alanud aastal kavatseb Brigita anda välja palju singleid ja muidu kõvasti muusikat teha, unustamata sealjuures hääle koolitamist.

«Käin ka muusikakoolis edasi. Bändiga lauldes saan kasutada väga tugevat häält, aga koolis antakse ühtlasi võimalus treenida vaiksemat häält ja hääleulatust.»

«Esimest intervjuud andes oli mul lauspaanika!»

Lõppenud aastal andis Brigita lugematu arvu intervjuusid. Ja tuleb tõdeda, et Brigitaga rääkides jääb paratamatult mulje, justkui oleks teda kõvasti koolitatud, kuidas rääkida ladusalt.

«Mul pole meediaga olnud ühtegi halba kogemust. Alguses oli mul küll lauspaanika, esimest intervjuud andes ei saanud ma midagi aru,» naerab Brigita. «Esimene intervjuu nägi välja selline, et ma küll kuulasin küsimust, aga ei saanud midagi aru. Siis olin küll paanikas. Pärast seda küsisin küll vanematelt, mida ja kuidas öelda. Sain neilt väga häid nõuandeid. Põhiline on ikka praktika – mida rohkem intervjuusid annad, seda paremini oskad oma mõtteid vormida.»

«Tunne, kui ületad pärast pikka retke finišijoone – see on kirjeldamatu!»

«Isa on mul ujuja, ema käis balletikoolis ja tegeles tantsimisega, seega on mind kuidagi sujuvalt alati spordi poole suunatud – tegelesin kaheksa aastat iluvõimlemisega ja viis aastat ratsutamisega,» räägib Brigita, kes tegi tänavu tutvust triatlonigagi. Suvel läbis ta oma esimese 111kilomeetrise distantsi, mis koosnes kilomeetrist ujumisest, 10kilomeetrisest jooksust ja 100kilomeetrisest rattasõidust. Valmistus ta selleks aga vaid napilt pool aastat.

«Minu produtsent Rainer hakkas spontaanselt triatloniga tegelema ja otsustasin end samuti proovile panna. Mida lähemale võistluse kuupäev tiksus, seda hirmutavam oli. Aga see ülev tunne, kui ületad pärast pikka retke finišijoone – see on kirjeldamatu!» Peale selle on spordikaaslased Brigitale nagu teine perekond.

«Sport on minu jaoks oluline elu osa, kuid sportlasena kuhugi jõudmine ei ole minu elu põhiline eesmärk, pigem rõhun ma haridusele. Muidugi pühendun ma spordilegi samuti nagu muusikale, õppimisele ja muule, millega tegelen. Kui midagi teen, siis ikka südamega, muudmoodi pole mõtet. »

«Suutsin nädala jooksul umbes 11 suurt kontrolltööd järele teha.»

«Eesti laulu» periood oli aeg, kus Brigital tuli päris tihti sõita Tartu ja Tallinna vahet, kuid selgi kiirel ja pingelisel ajal ei jätnud ta kooli unarusse ning haridus on endiselt talle esmatähtis.

«Ma küll ei tea veel, kelleks tahan saada, aga annan endast kõik, et saada võimalikult häid hindeid. Ma ei taha rikkuda ära võimalust kuhugi jõuda. Kui otsustan ühel hetkel, et tahan arstiks õppima minna, siis ei soovi ma tunda, et olen sihitu uitamisega oma hinded ära rikkunud.»

Neiu tunnistab, et lauluvõistlus tekitas õppeperioodi küll lõhesid, kuid klassikaaslastelt sai ta kõik vajalikud materjalid ning klassijuhatajaga jõuti kokkuleppele, et kindla kuupäevani Brigita kontrolltöid sooritama ei pea.

«Kui olukord maha rahunes, tegin graafiku – see on väga tähtis, tehke omale plaan! – ja suutsin nädala jooksul umbes 11 suurt kontrolltööd järele teha.»

«Kohtusin inimesega, kellega on väga hea koos olla ja kõike teha.»

«Selle teema puhul ei teagi, kui palju rääkima peaks,» muigab Brigita, kui temalt peigmeeste kohta pärida. «Ütleme, et möödunud aasta sees sai minust kõige õnnelikum 17aastane tüdruk – kohtusin inimesega, kes tahab mulle toeks olla ja kellele mina tahan toeks olla. Meil on väga hea koos olla ja kõike teha. See ongi väga huvitav, et ma tahan temaga kõike koos teha. See teeb mind iga päev õnnelikuks.»

Brigital on rääkides naeratus näol. Noored on tuttavad olnud mitu aastat, kuid lähemalt hakkasid suhtlema umbes aasta tagasi. Mis paari ühendab?

«Oleme sportlikud, motiveerime teineteist sportima ja sellele pühenduma,» muigab Brigita selle peale.

«Tuntud vanemate lapseks olemisel on plusse ja miinuseid.»

Pea igas intervjuus, mis Brigitaga tehakse, puudutatakse ka tema vanemaid – kirjastaja Alo Murutari ja kirjanikku Kati Saara Vatmanni. Brigita pillab, et teda ei aja endast välja, kui juba 25. korda uuritakse, kuidas ta suhtub vanemate lahutusse.

«Ma räägin juba enne intervjuud lähedastele, et üks küsimus on kindlasti selleteemaline ja tõenäoliselt on vastus samasugune, nagu eelmine kord,» muigab piiga.

Tuntud vanemate lapseks olemisel on tema sõnul eeliseid, aga ka negatiivsem pool.

«Mul on alati hea ema või isa käest küsida, kuidas näiteks intervjuud anda või kuidas käituda, kui peaks mõni skandaal tulema,» toob ta välja hea poole. «Samas on oma nime tegemine raske. Üsna sagedasti on artiklis kirjas Kati Saara Vatmanni tütar Brigita Murutar ja see on halb külg. Kui ma tegelen hoopis teise valdkonnaga, aga ikka rõhutakse sellele, kelle tütar ma olen, väsitab kindlasti vanemaidki. Loodan, et mida aeg edasi, seda rohkem kasvan ma sellest välja.»

«Raha raiskan pigem kingituste ja elamuste peale.»

«Kuna käin veel koolis, on üsna raske end ise ära elatada. Isa on alati öelnud, et tema toetab mind senikaua, kuni ma tegelen aktiivselt enese harimisega,» räägib 11. klassis õppiv Brigita. «Mul ei ole isegi survet, et peaksin nii-öelda oma elu peale minema. Muidugi ma teenin ka ise ja olen selline inimene, et kui raha on, peab seda kulutama. Ma ei kasuta teenitud raha olmeasjadele, pigem ostan kingitusi või lähen lähedastega kuhugi välja, kasutan seda eriliste elamuste saamiseks.»

«Heategudega pole mõistlik eputada.»

«Olen esinenud mitmel heategevusüritus ja püüan igal võimalikul juhul teiste elu paremaks muuta, olla neile toeks ja abiks,» ütleb Brigita. «Sedasi käitudes saad ka ise väga palju tagasi. On väga armas näha, kuidas inimesed hindavad seda, kui neile head teed.»

Milline on siis Brigita suurim heategu? «Heategudega pole mõistlik eputada,» ütleb Brigita. Pillates vaid: «Hiljuti aitasime kogu klassiga oma klassivenda.»

«Mulle meeldib reisida, aga Eesti on mu südames kinni.»

«Välismaa ei ole mind kunagi niimoodi tõmmanud,» lubab Brigita, et ei plaani kindlasti Eestist minema kolida – nagu tänapäeval noortel kombeks.

«Kui ma ei tegelnud laulmisega veel töö korras ja nii pühendunult nagu praegu, ja kui mul veel kaaslast polnud, siis mõtlesin vahetusõpilaseks minekule. Nüüd ei taha ma aga isegi seda,» räägib Brigita, et reisida on tore, kuid Eesti on ta südames kinni.

«Eestil on inimestele nii palju pakkuda, kui nad selle vaid vastu võtavad. Ma väga naudin meie kliimat ja olustikku – meil on ju neli aastaaega ja veel kõik need seal vahel, millele ei oskagi nime anda.»

Üks, mis neiut kodumaa juures võlub, on kindlasti meie uhkus – laulu- ja tantsupidu.
«On uskumatu tunne olla laulukaare all ja sealses meeleolus! See kõik lähendab sind oma rahva ja rahvustundega. Ma ei kujuta, kuidas teised rahvad ilma selleta hakkama saavad,» muigab Brigita. Tema ei mõista laialt levinud hinnangut, et eestlane on külm ja kinnine.

«Mina arvan, et eestlased on väga vastutulelikud ja soojad, kui nendega jutule saada. Ehk pole eestlane tõesti nii jutukas ja väljapoole elav, aga see ei tähenda, et nad vähem hooliksid.»

«Tuntuse juures on kõige toredam, kui väikesed fännid tulevad kallistama.»

«Hiljuti oli juhtum, kus oli üks viimaseid koolipäevi, mis on alati kõige raskemad, ja üks väike tüdruk hüppas mulle kaela – kilkas «Brigita!» ja jooksis minema,» meenutab neiu heldimusega, kuidas pisemad õppurid teda teinekord keset koolipäeva kallistavad.
«See teeb südame soojaks, kui lähed oma tegemistega kellelegi korda.» Tegelikult peaksid koolikaaslased olema nüüdseks juba harjunud, et nad Eesti mõistes kuulsusega ühes koolis käivad?

«Aga ei ole!» naerab Brigita. Tänaval ja poes käies juhtub Brigitaga sedagi, et tullakse autogrammi küsima või soovitakse koos pilti teha. Kuid enamasti piidlevad inimesed Brigita sõnul teda siiski eemalt: «Tunnevad ära, vaatavad, naeratavad.»