"Jüri Homenja jääb alati lõpuni härrasmeheks!" (13)

"Ma mäletan, kuidas Homenja 90ndate alguses oma itaalia laulukesi veeretas ja minugi tarbeks veel natuke üles vaatas," läheb Krieger ajas paarkümmend aastat tagasi. Juba siis olnud näha: kui teised pillimehed enam ei viitsinud, jaksas ­Homenja endiselt mitu tundi üksi kitarri tinistada. "Täiesti oma rõõmuks, ta on meeletu tööloom!"

Homenjast kõneldes ei saa üle ega ümber tema legendaarsest aktsendist. "Teda on selle pärast mõnikord parodeeritud, aga ilma selleta polekski ju Jüri tema ise," ütleb Krieger.

Laulja ütleb, et veel teinegi detail reedab Homenja slaavi verd – sõnakasutus. "Eesti muusikud ütlevad suurema kontserdi kohta soomepäraselt keikka ja mõnda väiksemat nimetavad lihtsalt mänguks või esinemiseks. Aga Homenja on peenem, tema käib alati gastroleerimas. Temal on gastrollid!

Krieger tõmbab sünnipäevalapse iseloomustamiseks varrukast veel ühe paralleeli: kui ­Homenja peaks olema üks tegelane "Kolmest musketärist", siis tingimata Aramis. "Õrn naistelemmik, räägib alati luulevormis."

Roppusi ei kuule

Artist räägib, et üheks Homenja omaduseks on ka kirg Kaukaaasia toitude ja eriti šašlõki vastu. Kui ta satub Jürile Lõuna-Eestisse külla, teeb Jüri välja. Tallinnas vastupidi. "Ma ei mäletagi ausalt öeldes, kelle kord nüüd viimati jäi," vajub Krieger mõttesse. Ja lisab: šašlõkisöömine pole kahele sõbrale mingi kiire õgimine, vaid tunde kestev rituaal. "Šašlõkk on Jürile väga peen kunst!" Kui on teada, et järgmisel päeval läheb koos sööminguks, siis tasub eelmisel päeval juba aegsasti kõhtu ruumi jätta. Muidu ei mahtuvat.

Kuidas paigutaks Krieger Homenja Eesti popmuusika ajalukku? "Jüri on tüüpiline näide sellest, kuidas eri rahvuste vahel pole mingeid probleeme. Ma nimetaksin teda integratsioonilauljaks."

"Jüri Homenja kõne on selline, et sealt ei kuule mitte iialgi ühtegi jämedust, rääkimata ropendamisest," kirjeldab sünnipäevalast telenägu Üllar Luup, kes on teinud Homenjaga kaasa rohkem kui ühe tuuri. "Ja ma pole näinud, et ta kordagi millegi peale vihastaks. Või siis pole lihtsalt peale sattunud."

Temagi märgib ära laulja galantsuse. Kui Homenja mängib, otsib ta tantsupõrandalt alati kellegi välja, kellele oma pala pühendada. "Stiilis: sellele paarile ma nüüd mängin selle loo! Jüri on alati hea publikuga suhtleja, valmis kõigiga rääkima ega staaritse."

Luup ütleb, et laulja on ka kõva spordimees. Kui muusikute jalgpallimeeskond on kusagil aktsioonis, on alati platsis ka Homenja. "Ei oska küll kahjuks öelda, mis positsioonil ta mängib, ma ei tea jalgpallist nii palju."

Teinekord käisid mehed kolmekesi koos Erich Kriegeriga sõudeergomeetril ähkimas. ­Homenja pani võistluse kinni. "Tihe rebimine oli – ta ei teinud meile küll pika puuga, aga no ikkagi märgatava edumaaga."

Luup liigitaks Homenja ühte patta sääraste moosekantidega nagu Erich Krieger, Boris Lehtlaan, Toomas Anni ja Sulo. Mehed, kes on rahva südames, kes teevad meele rõõmsaks ja panevad jalad tatsuma. "Tantsu- ja lembemuusikud," iseloomustab Luup.

Ja loomulikult ei saa tema sõnul ümber Homenja hittloost "Klaver". "Kuulad ja esialgu ehk ei saagi sõnumist aru. Kuni süvened ja hakkad vaikselt mõistma." 

Hoopis itaallane?

Üllar Luup on kuulnud ­Homenja päritolu kohta ­hoopis huvitavat versiooni: mees pole slaavlane, vaid ­tema soontes voolab itaalia veri. See aitaks seletada ka Homenja kiindumust lõunamaa lauludesse. "Nii et võiks hoopis ütelda, et itaallane on Eestisse integreerunud," naerab Luup.

Ja lisab siiski: ega ta ise pole ka kindel, kuipalju on jutus üldse tõtt ja kes ­Homenja esivanematest siis tollest kandist pärit on.