Olav Osolin: "Eks ma teen neid laule just nii, kui ma ise tunnen, aga annan endale aru, et olen laulukirjutamises algaja amatöör."

"Kui mul tuleb mingisugune mõte, mida ma tavaliselt mõlgutan iseendaga, siis miks mitte seda oma sõpradele välja käia. Nende sissekannete tegemine käib hetkega ega võta mult kuigi palju energiat."

"Ma teen seda puhtalt lõbu pärast, mul pole ühtki tellijat ja ma ei saa selle eest tasu, tänu sellele ma saan olla sõltumatu ega pea järgima muid piiranguid, kui vaid elementaarne viisakus," märgib Osolin.

Teda on üllatanud, kui paljudele inimestele tema postitused korda on läinud. "Tuttavad tulevad tänaval vastu ja hakkavad heast peast pajatama, et nad loevad mu sotsiaalmeedia sissekandeid ning julgustavad jätkama," imestab mees, kes on töötanud raadios ja reklaami alal, kuid polnud kuni viimase ajani pikemaid tekste kirjutanud.

Peale selle, et Osolini mõtteavaldused tema sõpradele meeldivad, on need torganud silma ka meediakanalitele. "Ühel hetkel hakkasin ma saama Eesti meediakanalitelt ettepanekuid tulla kolumnistiks – ajalehtedesse, ajakirjadesse ja näiteks ka TV-uudistesse," lausub ta.

"Kaalusin seda asja, aga ma pole seni kellelegi jaasõna andnud. Öeldakse, et asju tehakse kas feimi või sulli pärast, aga mul seda feimi on piisavalt ning hetkel tundub mulle, et mida vähem seda on, seda parem. Kui sa väga palju oma nägu näitad, tüdinevad inimesed sellest ära. Ja ise tüdined ka."

Sul on erinevaid ameteid nagu Hunt Kriimsilmal – näosaate kohtunik, telesaadete stsenaariumide kirjutaja, käid ülikoolis õpetamas ja kirjutad veel ka laule.

Tegelikult on üks amet veel – turunduskonsultant. Ma olen konkreetsest reklaami- ja meediaagentuuri tööst juba mitu aastat eemal, aga see ei tähenda, et olen turundustööle päris selja keeranud. Mul on oma kliendid, enamasti suurfirmade juhid, kes tahavad saada turundus- ja reklaamialast nõu: analüüsin, kuidas nende brändidega lood on, kuidas neid arendada või muuta.

Reklaam ja turundus on sulle kui kindel armastus?

See on olnud üks osa minu elust ja selles vallas on mul palju kogemusi. Kui mind kutsutakse appi, et ma vaataksin asju välise profipilguga, siis on mul teinekord üsna lihtne probleemist aru saada. Ma saan olla oma kliendi suhtes täiesti aus ja võin öelda midagi taolist, mida ma reklaamiagentuuri esindajana tõenäoliselt ei ütleks. Nüüd olen ma sõltumatu ekspert, olen temaga sama laua taga, saan küsida kas või: miks see selline must ja pisike on – ega tunne muret, kes selle teinud on. Mõnikord aitan klientidel sobilikke koostööpartnereid leida ning agentuurikonkursse korraldada, ka siis kuluvad mu kogemused marjaks ära.

Kogemus on sul hiigelpikk.

Ütleme nii, et seda on tehtud mitukümmend aastat. Ja paljud asjad ning ideed käivad ringiratast: on päris tore vaadata tänaval plakati peal suurelt mõnda reklaamlauset, mille olen kirjutanud umbes 15 aastat tagasi. (Naerab.) Aga eks ma olen oma kogemusi edasi andnud ka muul moel. Pikki aastaid olen Tallinna ülikoolis lugenud reklaamitudengeile reklaamipraktika kursust. 2015. aastal tõmban ennast selles osas ilmselt kokku, aga eks ma aeg-ajalt ikka loengutega üles astun, lähiajal näiteks Swedbanki juhtidele.

Turunduskonsultandi töö kõrval on sinu teiseks suunaks telesaated. Kuidas need su ellu libisesid?

Telesaadete kirjutamine algas pooljuhuslikult ja lähtepunktiks oli kutse "Su nägu kõlab tuttavalt" žüriisse. Esimese hooaja lõpupeol tuli minu juurde Henrik Normann, kes mainis, et tal on vaja üht sketši ja küsis, ega ma tea kedagi, kes võiks talle kirjutada. Ühel igavushetkel kirjutasingi ühe naljaloo ja kui tal tuli sünnipäev, siis meenus see mulle ja ma panin selle tema poole teele. Normann võttis selle vist isegi kasutusele, igal juhul jõudis see Ruudu produtsentide kätte. Need küsisid, kas see on minu kirjutatud. Tunnistasin üles, et on. Seepeale esitasid nad küsimuse, kas olen nõus neile kirjutama telesaadet "Me armastame Eestit". Vastasin, et võin proovida.

Kui vaevaline ühe saate kirjutamine on?

"Me armastame Eestit" tarvis kirjutan ma kõik need tekstid, mida loeb saatejuht Ines ja ka osa mänge, s.h kuulujutud, ning pikin sinna sisse mälumänguspetsi koostatud faktiküsimused. Kuna see on formaadisaade, siis lähtume koos produtsent Olavi Paidega Hollandi formaadist "I Love My Country", kuid saame paljuski oma suva järgi talitada. Televaatajad on selle saate väga hästi vastu võtnud, eelmisel aastal kiikus see pidevalt kümne vaadatuma saate piirimail. Inimestele meeldivad praegu sellised saated, kus ilmtingimata kellelegi jalaga kõhtu ei lööda ega soolikaid välja tirita. See ei tähenda, et saates ei võiks olla irooniat ja huumorit meie elu üle.

Põnevatest, teinekord ka kentsakatest faktidest kubiseva saate "Me armastame Eestit" kohta poetab Osolin, et selliste saadete puhul kontrollivad inimesed enda teadmisi ja vaatavad, kas nad saavad kiiremini mõnele asjale pihta kui need, kes stuudios on. "Ka saavad televaatajad näha, kuidas need inimesed hakkama saavad, kes on nende arvates hästi lollid või hästi targad, sest iga inimese kohta on eestlasel kombeks midagi arvata," naerab Osolin.

"Aga see on ikkagi mäng, see pole saade, kus külaliste ajukäärud laiaks litsutakse."

Saan aru, et telekirjutamist sa maha ei jäta.

Mulle on tehtud mitmesuguseid ettepanekuid selles valdkonnas jätkata. Nüüd peab vaatama, mida ma 2015. aastal peale saate "Me armastame Eestit" veel ette võtan. Aastavahetuseks kirjutasin Henrik Normanni "Edekabeli", kuid see saade on eetris vaid kord aastas.

Hea tahtmise korral võiksid sa kõigi nende pakkumiste juures ilmselt päevad ja ööd telesaadetele stsenaariume kirjutada?

Pakkumine peab mulle sobima, ma pean sellesse uskuma ja tundma, et see on minu rida. Muidu läheks see punnitamiseks. Praegu saan ma valida ning kui ma vaatan oma tegemisi, siis on kõik asjad sellised, mida mulle tõesti meeldib teha.

See ei killusta sind? Või täiendavad kõik sinu tegemised üksteist?

Laias laastus on mu töötegemised jagatud kaheks: üks pool, see, mis puudutab turundust ja reklaami, toetub mu suurele kogemusele. Teises, televallas, olen ma uustulnuk. Seal on nii palju asju, mida ma pole varem teinud ja see on põnev. Vaatan, mis lõpuks välja tuleb nii enda pilguga kui ka kuulen teiste käest, kas neile meeldis või mitte.

Kui hea kriitikataluvusega sa oled?

Pole probleemi. Kui sa oled 20 aastat töötanud reklaamivallas ja kuulnud kogu aeg, et logo tuleb suuremaks teha ning tekst teisega asendada, siis pärast seda talud igasugust kriitikat. Pealegi, kui sa teed suure vaadatavusega saadet, siis on selle vaatajate hulgas alati inimesi, kellele mingi asi ei meeldi ja tänapäeval on kombeks sellest kohe ka kommentaarides teada anda. Kui vaadata kas või saadet "Su nägu kõlab tuttavalt", siis ükskõik, kui hästi või halvasti number kellelgi välja tuleb, on tal ikkagi tohutult suur hulk fänne, kes ei saa aru, miks sellele esinejale anti ülekohtuselt vähe punkte.

Palju sind ennast on süüdistatud, et kohtlesid võistlejaid kehvasti?

Lõbus lugu juhtus toidupoe kassas, kus müüja nõudis aru, miks Uku Suvistele näosaates liiga tehakse. Eks ma siis püüdsin selgitada, et mina pole süüdi, kuna andsin viimases saates Ukule 10 punkti. (Naerab.) Kui oled sellises saates žüriiliige ja teed oma otsuse publikule teatavaks, siis see käib töö juurde, et sul sõimatakse nägu täis. Selle eest on juba makstud. Sa võid omast arust olla küll täiesti aus ja objektiivne, kuid kindlasti on neid, kes arvavad, et su otsus on vale. Eriti puudutab see muusika valdkonda, sest inimestel on väga erinevad muusikamaitsed.

See on aeg, kui igaühest saab ekspert?

Paratamatult! Neil on õigus ekspert olla, selleks ongi need formaadid loodud. Aga loomulikult on see ainult mäng – nobody gets killed.

Mulle tundub, et eestlased ei oska tele­šõusid mänguna võtta. Eurovisioni lauluvõistluski on pahatihti nagu elu ja surma küsimus.

Eurovisioniga on asi tiba keerulisem, sest seal on riigi dimensioon juures. Kui Eesti laulja saavutab koha esimese kuue hulgas, siis tunnevad inimesed, et meie riik on maailmas positiivselt lippu lehvitanud. Ja kui me finaali ei saa, on riik riigina ebaõnnestunud. (Naerab.) Ma ei ole mingi Eurovisioni fänn, ehkki mõningatele inimestele on jäänud mulje, et olen, sest mind on mitu korda "Eesti laulu" ja Eurovisioni Eesti eelvooru žüriisse kutsutud. Tegelikult ma vaatan Eurovisioni täpselt samapalju kui kõik teised – see tähendab, et ainult finaali.

Sinu kirjutatud laul pürgib ka ju praegu Eurovisionile.

Jah, ma olen esimest korda autorite pingil, sest mu laul "Üle vesihalli taeva" on "Eesti laulu" poolfinaalis, mis on muidugi totaalne üllatus. Aga see, et ma laule kirjutama hakkasin, oli tegelikult puhas juhus. Olen koolipõlves bändi teinud ja seal natuke trummi mänginud, aga eelmise aasta novembrini ei olnud ma ühtegi lugu kirjutanud. Oli n aidanud küll luua laulutekste, kui tuttav helilooja oli hädas. Tegin seda varjunime all.

Varjunimi kõlas kuidas?

Selle ma jätan oma memuaaride jaoks. (Naerab.)

Et näosaates tuli Osolinil jäljendada Paul McCartneyt, kel pidi käes olema kitarr, siis võttis ta pilli sõbralt laenuks, kuid kuna seda ei tahetud kohe tagasi, siis see jäi talle koju nurka. "Kuna mul oli parajasti aega, lõin ma Youtube’i lahti ja üritasin mõned duurid ära õppida," jutustab Osolin. "Ja kui need selgeks said, siis mõtlesin, et nüüd on aeg ka mõned laulud luua. Ega ma siiani kitarri mängida ju oska, niisama pläristan duure. Kui ma läksin mullu pillipoodi endale kitarri ostma, siis küsiti, mis laadi lugusid ma harjutama hakkan. Ütlesin, et ma ei tea, sest ma hakkan neid lugusid alles kirjutama. Müüja sai selle peale kõvasti naerda, aga kui hiljuti poes käies teda hea pilli eest tänasin ning ütlesin, et sain tänu sellele "Eesti laulul" 20 hulka, siis ta vaatas mind ammuli sui nagu miskit imeasja."

Pill on töövahend lugude tegemiseks?

Jah, kui esimesed laulud said valmis tehtud, siis hakkasin ma mõtlema, et ei tea, kas need paistavad vaid mulle huvitavad või on need ka midagi väärt. "Me armastame Eestit" saates on hea bänd, mille juht on Tomi Rahula. Kord ütlesin talle, et olen mõned laulud kirjutanud, aga ma ei tea, kas need on head või mitte ning mul on vaja eksperti, kes mulle seda ausalt ütleks. Ta oli nõus neid kuulama ja nii ma siis kandsingi talle kolm lugu ette. Ühe loo noppis ta ühe tulevikuprojekti jaoks, teise kohta ütles viisakalt, et see on üsna tavaline, aga kolmandat lugu soovitas ta Tanel Padarile ja Danel Pandrele. Niimoodi sattus see Vallatute Vestide eelmise aasta plaadile, mille saatetekstis Tanel Padar minu kohta ilusasti kirjutas, et olen noor viisisepp, kes on püüdlikult ühe laulu kirjutanud. Ott Lepland laulis selle väga kenasti sisse. Sain märgi kirja, see oli mulle endale tore üllatus ja julgustus ning eks ma siis kirjutasin tasapisi lugusid juurde. Kord läksin Heini Vaikmaa stuudiosse, et need sisse laulda – et saaks lihtsalt demosid huvilistele näidata. Tulemust kuulis Heini tütar Anet, kes tahtis hirmsasti laulda lugu "Musta kiviga sõrmus". See oli teine laul, mille sain salvestatud ja kui see raadiotes kõlama hakkas, siis helistati juba raadiojaamadest ja taheti minu kui heliloojaga intervjuud teha. Ütlesin, et hoidke nüüd hoogu, mul on vaid kaks laulu! (Naerab.) Selle peale kosteti, et Eestis minnakse kahe lauluga juba tuurile.

Aga "Eesti laulu" lugu?

See oli ka omamoodi juhus. Maia Vahtramäega olime koos näosaates, kus mulle mõned tema esitused väga meeldisid – eriti, kui ta laulis Siiri Sisaskit, Heidy Tammet ja Annie Lennoxit. Siis läks aega mööda ja me kohtusime "Me armastame Eestit" salvestusel ning ta rääkis mulle, et tahab rohkem laulda ja ka oma sooloplaadi teha. Lubasin siis, et kirjutan talle ühe loo. Kirjutasingi. Saime kokku, mängisin talle paar lugu ette, talle meeldisid need kõik. Aga kõige rohkem meeldis talle ballaad "Üle vesihalli taeva". Läksime Heini Vaikmaa juurde ja salvestasime selle ära. Siis vaatasime, et see ongi enam-vähem kolm minutit pikk ja otsustasime, et saadame selle "Eesti laulule" prooviks. Nüüd juhtus aga selline lugu, et 219 loo hulgast pääses see 20 sekka, mistõttu olen ma nüüd staažikast žüriiliikmest moondunud äkki nooreks heliloojaks.

Või nooreks viisisepaks, nagu Tanel Padar ütles?

Jah, selles mõttes olen küll noor viisisepp, et ma olen laululoojana vähem kogenud kui enamik neid noori, kes seal kaasa löövad. Kuidas see asi meil läheb, ma ei tea! Jõuluajal panime loo Youtube’i üles, sellel oli esimese paari päevaga 25 000 vaatajat. Seda oli 70 riigis vaadatud – ma ise mõtlesin, et ehk on selle laulu üles leidnud eestlased, kes on laiali maailma eri kohtades. Eks ta selline mõtlik rändamise ja ootamise lugu ole.

Kui kergelt või raskelt sul laulutekstid sünnivad?

Nii ja naa. Eks see ole kättevõtmise asi. Viimasel ajal olen hakanud neile rohkem tähelepanu pöörama, esimesed puistasin rohkem varrukast. Eks ma pea vaatama, mis ühele või teisele lauljale sobib. Ma olen ju kindlalt otsustanud, et ise ma lauljaks ei hakka ning seepärast olen oma lugusid tasapisi erinevatele artistidele pakkunud. Üllatav, et enamik on need huviga vastu võtnud. Aga ma ei kirjuta neid lugusid nii, et pean kellegi stiili silmas, vaid ikka niimoodi, et mulle eelkõige endale huvitav tunduks. Siis vaatan alles, kellele see võiks sobida ja vajadusel kohendan teksti. Maia puhul ei olnud vaja midagi ringi sättida, sest ta ütles, et see on 100% tema lugu. Ja ta laulab seda väga kihvtilt. Ja Heini Vaikmaa arranžeering sobib talle ka hästi. Väga paljud inimesed, ka muusikaprofid, on öelnud, et neile see lugu meeldib. Loodan, et see meeldib ka "Eesti laulu" vaatajatele.

Ju siis sinu lauludes midagi on, kui need inimestele korda lähevad.

Ma ei tea, juba selle sõrmuse-lauluga oli nii, et sain mitmelt muusikult e-kirja, et neile see lugu meeldis. Võib-olla siis seal on midagi, ma ei tea. Eks ma teen neid laule nii hästi, kui ma ise tunnen ning annan endale täitsa aru, et olen laulukirjutamises algaja amatöör. Aga eks diletant teeb ju alati mingeid asju omamoodi. Näiteks Tomi Rahula, kellele ma esimesena oma lugusid mängisin, ütles, et kui ta saab mingi laulu, siis kuulab ära salmi ja refrääni ning enamasti on pilt selge ja tihtipeale ta ei kuula neid lugusid päris lõpuni. Aga minu lood kuulavat ta alati lõpuni, sest ta ei tea mitte kunagi, mis enne lõppu võib veel juhtuda. Ma ei kirjuta lugusid mingisuguste reeglite järgi, aerutan nii, kuidas mul endal tunne ütleb. Aga eks ma muutun ajapikku targemaks ka ning koostöö lauljatega annab kogemust ka juurde. Need on täiesti eripalgelised artistid, kes esitavad täiesti erilaadset muusikat.

Polkast rokini?

Ma kirjutangi laule polkast rokini, sest mu enda muusikaline maitse on päris lai. Enamasti on seal ruumi nüüdismuusikale, sest mu enda noorusaja muusikat ei kuula ma praktiliselt üldse mitte. Ilmselt seepärast, et tänapäeval on õudselt palju head muusikat nii Eestis kui ka mujal. Mu kodumaised lemmikud on Vaiko Eplik, Liisi Koikson, Cirkl, Elephants from Neptune, Marten Kuningas, Ewert & T2D, Tommy Cash, Kali Briis, Odd Hugo ja see rida läheb veel pikalt edasi. Aga kes oleks võinud veel aasta tagasi arvata, et minu kirjutatud laulul tuleb mõnega neist rinda pista! Elu pakub ikka totaalseid üllatusi!

"Sul peab olema julgust vastu võtta kriitikat."

"Mis puudutab laulukirjutamist, siis olen käitunud nii, nagu olen õpetanud noori inimesi koolis: kui sa loovusega tegeled, siis esimese asjana peab sul asja vastu huvi olema," räägib Olav Osolin.

"Teiseks peab sul olema niipalju töökust ja käsitööoskust, et panna oma idee sellisesse vormi, et teised inimesed saaksid seda hinnata. Kolmandaks pead otsima ausad eksperdid, kes ütlevad, kas asi on hea või mitte. Ning sul peab olema julgust vastu võtta kriitikat ning sa ei tohi nina norgu lasta, kui sulle öeldakse, et sinu loodud teos pole suurem asi. Siis tuleb üritada järgmisega.

Mida rohkem sa laule kirjutad, seda suurem on tõenäosus, et nende hulgas on ka mõni hea lugu. Seepärast on ka selles vallas töökal inimesel rohkem perspektiivi läbi lüüa. Inimesed arvavad tihti, et loovus on mingi selline asi, mis hiilib kuskil laes ja see tuleb vaid kinni püüda, aga ma ise kujutan ette, et tegelikult on see ideede ja variantide kombineerimine. Sa võtad erinevad ideed, kaalud neid omavahel ja paned loogiliselt kokku. Ja siis testid tulemust teiste inimeste peal."

Kui palju Osolini ellu tulevikus lauluvärki jääb, ta öelda ei oska. "See on väike lustlik hobi ning ma ei pea ennast mingiks heliloojaks. Aga ma tunnistan ausalt, et mul on praegu mitu head meloodiat, millele tuleb sõna kirjutada ja mul on tunne, et vähemasti ühest neist saab väga hea laul."